Testing, testing...

Päevakangelane isiklikult - Michel Lipstok

...one, two, three.

Teatriblogi kõrval peab ikka teine bloog ka olema, tuleb välja. Ajuti tundsin ise sellest puudust, aga suurem vihjamine tuli ikka teistelt. So be it. Uus bloog. Teatri oma jääb tegutsema ja keskendub kultuurile edasi, siin jään oma rida ajama - seda sama, mis enne teatriteemat tegin.

Uuelt lehelt on üsna hea alustada. Mõtlesin nii ka, et kui juba uut asja tegema hakata, siis võiks ka alguse kuupäev esimene olla. Uus kuu, uued tuuled ja uued teemad. Sekka vanu ka.

Eile oli minu emme sünnipäev. Eile oli Micheli sünnipäev ka. Käisime kambakesi, olime ja tulime pärast ära. Täitsa tore oli. Väike Jaanus on ka äge - pehme ja karvane. Ja hakkab uluma, kui ta üksi kuuti viiakse. Seda on kurb kuulata. Lihtsalt peab aia äärde minema ja läbi traatvõrgu talle paar paid tegema. Ja temal ei ole midagi selle vastu ka. Hundid söönud, lambad terved, või kuidas see nüüd oligi.

Täna hakkasin tubliks ja alustasin ja lõpetasin lõpuks kaks politoloogia esseed ka ära. Õigeks ajaks õigesse kohta sai ka viidud. Suhtlemispsühholoogiaga on keerulisem. Tähtaeg oli ka täna, aga ei jõudnud valmis. Nagu ajahädast üksi vähe oleks, oli täna see päev, kui elekter ja internet tükiks ajaks ära kadusid. Ving-ving. Kirjutan vast Sallile ja kaeban natuke. Ja siis kirjutan valmis ja lasen kellelgi homme ära viia. Isiklikult ei saa. Rongi peale on vaja minna. Miks ja kuhu, sellest juba homme.