Tartuff vol 2

"Bonnie ja Clyde" (Bonnie and Clyde)

USA 1967 - 111 min
Režissöör: Arthur Penn
Osades: Warren Beatty, Faye Dunaway, Michael J. Pollard, Gene Hackman, Estelle Parsons

Ametlik: Ehkki kurjategijad ja tagaotsitavad, etendavad Bonnie ja Clyde pigem mässu ühiskondlike piirangute ning kaksikmoraali vastu. Depressiooniaegne 1930ndate aastate Ameerika vastandub armastajapaari 1960ndate laadi hipilikule vabameelsusele. Bonnie ja Clyde ei sobitu seisva õhuga põuasesse Texasesse, sellest väljapääsu leidmiseks valivad nad aga liiga äärmuslikud vahendid.

Mitteametlik: Minu arvates on B&C üldjoontes armas film. Lihtsalt. Tegelaste kohtumine, dialoogid ja probleemid ja eriti just see keskkond, kus nad peavad elama ja olema, mängivad niimoodi kokku, et esimene omadussõna, mis linaloo kirjeldamiseks pähe tuleb, on armas. Ja see tuleb ohates. Eriti filmi vaatamise ajal. Oma roll on kindlasti ka sellel, et tegu pole mitte mingi tavalise Hollywoodi stamptoodanguga (ma mõtlen tänapäeva Hollywoodi, kust riburada pidi tuleb ühesuguseid, -ülbalisi ja -taolisi filme, mille mõttekuse faktor on ikka nullile väga lähedal), vaid eheda 60ndate teosega, kus eriefektid ongi need, mis on (mitte hiljem juurde lisatud kuulid vms) ja üldse kõik on palju ehedam. Lõpp oli muidugi... Valus. Võibolla sellepärast on mul midagi Texase korravalvur Walkeri vastu alati olnud. Ma ei tea. Igatahes Blanche (Clyde'i venna naine)ja üldse temasugused inimesed klassifitseeruvad minu kriteeriumide järgi ebameeldivate tühikargajate alla. Ebameeldivad algusest lõpuni, õigust endal veel ülegi.

Hinnang: suurepärane-hea-keskpärane-halb ... Tegelikult on B&C kohta veel midagi öelda. Suurelt ekraanilt on nii see kui ka üldse vist kõik filmid palju jälgitavamad, kui teleekraanilt. B&C on jooksnud ju ka kohalikest telekanalitest läbi. Minu mälestused sellest on aga vaid see, et paar korda sai pilk asjale peale heidetud, nenditud, et mõttetu tulistamisfilm ja muud tegema/vaatama mindud. Suurel ekraanil mulle see meeldis.

Üks hea koht: Üsna filmi lõpu poole, kui Clyde on saanud üle end pikka aega vaevanud murest (tegelikult oleks huvitav teada, miks tal see oli ja mis lugu sellega seotud jne) ja tema ja Bonnie on esimest korda tõsiselt õnnelikud, küsib Bonnie: "Clyde, miks sa tahad minuga abielluda?" Clyde vastab: "Teen sinust ausa naise!"

"Ümberpööramatu" (Irréversible)

Prantsusmaa 2002 - 97 min
Režissöör: Gaspar Noé
Osades: Monica Bellucci, Vincent Cassel, Albert Dupontel, Stephane Drouot

Ametlik: Prantsuse noorema põlvkonna skandaalse režissööri Gaspar Noé mängufilm on kõike muud kui tavaline kinodes jooksev lineaarse ülesehitusega masstoodang. Teadlikult inimkõrvale ebameeldivaks tehtud madalsagedusheli tekitab vaatajates füüsilist ja seletamatut õõva. Seda võimandab filmi ebaharilik ülesehitus, mil lugu jookseb meie eest läbi justkui tagurpidi. Milest aga film räägib: eks ikka elust ja armastusest, ainult et läbi valu ja ekstaasi. Filmi esilinastusel Cannes'is, kuhu oli kutsutud 2400 külalist, läks või toimetati seansi jooksul välja üle 200 inimese, kes ei suutnud filmi edasi jälgida.

Mitteametlik: Iga uus pilt on tükike eespoolt, osa, mis käib selle tüki ette. Nagu alustaks sõna kirjutamist tagantpoolt ja alles algusesse jõudes saab aru, millega hakkama on saadud. Esimesena näeme viimast. Tiitrid. Kaks mõttetut meest end rahuldamas ja rääkimas. Geide seksiklubi, kus jutt on perversne, teod ei kannata trükimusta ja kus kellegi pea taotakse veriseks tombuks. Paras. Meeleheitlik jaht ühe mehe leidmiseks. Vägistatud naise leidmine, kiirabi, politsei ja tundmatu abipakkuja. Naise vägistamine (see on see koht, kus paljud enam ei suuda, aga vaatamine pooleli jätta on vale samm, sest edasi - õigemini tagasi - saab ainult helgemaks minna). Tüli kaaslasega ja peolt ära minek. Pidu. Sõit peole praeguse ja eksiga. Hommik ja test. Algus. Valgus. Prantsuse asi. Traditsiooniliselt väga ehe, liigagi, ütleks. Aga selliseid ehedaid asju on vaja. Et mõista midagi veel ehedamat. Ehedust ennast.

Hinnang: suurepärane-hea-keskpärane-halb ... Pärast esimest paari stseeni olin valmis ära minema ja andma hinnangu halb (igav - lugesin oma haigutusi, et aega huvitavamalt veeta -, kaameratöö oli niivõrd saast - eeldan ja tahaks loota, et taotluslikult -, et lihtsalt halb hakkas). Õnneks oli ülesehitus aga niivõrd hea ja loo mõte samuti, et ei jäänud midagi üle, kui lõpuks asi päris heaks hinnata. Mulle meeldib, et see lugu paneb tahes-tahtmata mõtlema. Me ei usu kunagi, et kohutavad asjad meiega või meie lähedastega juhtuda võiks. Võivad. Mõnikord juhtuvadki. Tuleb õppida hindama seda, mis meil on, siis, kui see meil on. Minu jaoks jääb paar oleksit. Kui mul oleks müts peas. Kui ma juhtuks kohtuma Monica Bellucciga, kes Alexit mängis, siis ma võtaksin selle tema ees maha. See, mille ta läbi tegi, võis olla väga karm. Mõned kõnnivad või elavad piiri peal. Ühed kukuvad alla, teised mitte. Need, kes teesklevad, et kõnnivad ja kukuvad (olles seejuures väga usutavad), ent tegelikult seda ei tee. Respect.

Üks hea koht: Alex metroos arutamas oma endise ja praeguse petit-ami'ga elu ja armuasju: "It's not the women that don't come, but the men who can't fuck." (kuna eestikeelsed supakad ollid ekraanil vahelduva eduga ja sageli üsna mööda, lasin liugu oma võõrkeeleoskustel, ehk siis pühendasin tähelepanu põhiliselt inglis- või hispaaniakeelsetele subtiitritele ja prantsuse keelele. See jäi meelde ingliskeelsena.)