Vikerkaar ja kosmos ja tähed

Panin Räpakiisu riiulisse tagasi, lehvitasin talle salaja, et müüja ei näeks ja astusin trepi poole. Sirutasin käe tasku poole, et vaadata, mis kell on ja kui selle sealt välja tõmbasin, juhtus midagi imelist. Minust uhtus üle tohutu soe laine, kui seda nägin. Aeg oleks justkui peatunud või pigem lihtsalt veidi aeglasemalt kulgema hakanud.

Neid oli kaks. Üks, paksem ja kogukam, sest neid oli seal tegelikult kaks ja klambriga kinni - pealmine oli igatahes sinine, kukkus kiiremalt ja konkreetselt ühele astmele. Teine, roosa, lendles aga kaunite piruettide ja kaartega allapoole väga mõtlikult. Vähemalt tegi ta minu mõtlikuks. Ja pani naeratama, sest vaatepilt oli meeletult kaunis.

Päev oli üldse ilus. Tõsi, selleks ajaks oli väljas juba hämar. Aga mitte selline rusuv-hämar, nagu Tartus, vaid hoopis teistsugune, kuidagi... Valgem ja rõõmsam. Jõulutuled sobivad vanalinna. Nende munakivide kohale ja ilusate majade vahele. Viru väravate väänkasvudele taustaks. Need ju pimedas ei helenda. Õnneks.

Tallinn on imelik linn. Enamik inimesi, keda tean, jälestavad seda. Tallinn väsitab, Tallinn on räpane, Tallinn on suur ja kole, Tallinn on paha. Imelik. Mina seda külge ei näe. Täna oli selline tunne, et kõik mu ümber naeratavad ja on lahked ja üldse. Sellised soojad. Mitte endassetõmbunud ja kahtlustavad. Ilusad, avatud inimesed.

Näiteks see poiss, keda ma Georg Otsa muusikakooli juures nägin. Ta vaatas mulle juba kaugelt otsa ja kui ma temast möödusin ja ta just väravast sisse pööras, naeratas veel laiemini, aga kuidagi häbelikumalt kui enne.

Või see mees, kellega kaks korda järjest rahaautomaatide juures kokku sattusime. Tema oli alati esimene ja teatas mulle naljakalt, et masin ei tööta. Mitte kumbki. Ja siis pöördus ta tagasi kunstigaleriisse, niimoodi muhedalt muiates. Vean kihla, et ta oleks mulle lehvitanudki. Tal lihtsalt oli selline nägu peas.

Või see naine, kes mind Pärnu maanteelt õigesse kohta Liivalaia tänaval juhatas. Tuli minuga suisa pool teed kaasa ja seletas mitu korda asja üle, näitas paari otseteed ka. Muidugi noogutasin iga kord ja tänasin, kuigi juba esimesel korral suutis ta asja selgeks teha. Ta oli lihtsalt kuidagi nii armas. Nagu tõsiselt.

Või mu töökaaslased, kes esimesest hetkest PÖFFi peakorteris lõid koduse tunde. Ei saa olla, et kõik on lihtsalt nii toredad ja sõbralikud ja naeratavad ja soojad ja... Ma ei teagi, sõnad saavad lihtsalt otsa :).

Või see poiss, kellega koos trolliga koju sõitsime ja kes kolm peatust enne minu oma maha läks. Ma pakun, et ta võis olla umbes 17-18-aastane. Meeletult ilusate tumedate silmadega ja tumedate juustega. Seljas kitarr ja käes kitarrikeeled, mida ta tee jooksul aeg-ajalt silmitses. Korra ta vaatas mind isegi pikemalt, muidu heitis lihtsalt kohati pilke. Kas ma juba mainisin, et tal olid meeletult ilusad silmad ja et ta meenutas väga-väga...?

Või siis näiteks see tüdruk, kes seal samas trollis istus ja lihtsalt kogu aeg omaette ja teistele naeratas. Ja mina naeratasin ka, sest seisin umbes kaks kolmandikku teest näoga tema ja selle eelmise poisi poole.

Kuidagi meeletult-meeletult positiivse tunde loob see kõik. Naljakas oli neid politseiautode voore linnas trallitamas näha ja naljakas oli ka see, et ma kullerina täna kolme erineva taksoga linna ühest otsast teise sõitsin ja asju ajasin. Pole tükk aega end nii rikkana tundnud. Nii emotsionaalselt kui ka otseses mõttes. Kuigi mina ise ju ei maksnud põhimõtteliselt midagi.

---
Mulle meeldib, et inimesed on nii ilusad ja head.