Ayayayayayayaycarrrrrramba!

Vot see on elu! Ronisin täna loengus õppejõu laua peale, võtsin meie grupitöö ühe lehekülje hammaste vahele ja üritasin ühel jalal kõõludes pastakat pea kohal välja sirutada. Ja kuradima hea tunne oli!

Ah et mis komejant siin nüüd käib? Mamma Jane küsis sama küsimuse. Mis mul talle ikka muud vastata oli, kui et meie teeme uurimusi. Vastus sobis. Ja mul on endiselt kuradima hea tunne! (Jaanus, Jane, Oliver, Triinu, teeme veel seda käteasja?)

Pulleritsu eksam läks puusse ja põõsasse ja muidu ilusa looduse keskele. Aega jäi lõpuks liiga vähe ja minu mustand nägi igal juhul kõvasti parem välja kui puhtand. Puhtandist veel lause-paar puudu ka. Vähemalt tuli 7-8 lõiku ära. Iseasi, kas viimased neist üldse loetavad on.

Face läheb homme ära. Nagu... VÄGA kauaks. Vast alles aastavahetusel näeme. Niuniuniu. Täna saadame ta ära. Ehk siis tsükkel jätkub ühe päeva veel. Vähemalt. Maa ja ilm on täna oodatud. Oleks ka aeg juba, nagu tõsiselt!

Homme on jõulupidu ka. Pilet endiselt ostmata, liiga palju muid asju oli vaja teha lihtsalt enne seda. Täna käisime Janega šoppamas selle tarbeks veidi. Booliasjad on juba olemas, aga meie vastutame dekoratsioonide ja ühe teatud laua eest. Ehk siis homme veel šoppamist ja siis peokohta dekoreerima. Korraks peahoonesse Cordelia kontserdile ja siis tagasi Lauluväljakule askeldama.

---
Üks on veel puudu. Hetkel.