Laulev revolutsioon

Minu viimane tööpäev sai mingi hetk läbi. Senistest pikem ja vaheldusrikkam, võib öelda. ja PÖFFi ajal käisin teist korda filmi vaatamas. Vene teatri rõduloožist. Nummi. Avamisel näitasime ameerika paarikese tehtud filmi eestlastest. Ja pean tunnistama, et üle pika aja nutsin kinos. Või, noh... Ma ei olegi varem kinos nutnud, kui nüüd meenutama hakata. Oi. Vaata aga.

Ma ei hakka kontseptsiooni suuremat lahti rääkima, aga rikun kirjutamata reegleid ja räägin teile filmi lõpu ära. Eesti iseseisvub. Näete, rikkusingi kogu ootusärevuse ära. Pagan küll, eks ole :). Mida veel... Võin öelda, et muusikaline kujundus on väga viis. Ise laulan ka seal kuskil. Ja laulsin filmi ajal vaikselt kaasa ka. Ma polnud ainus.

Igatahes - minge vaatama. Tõsiselt kohe. Kui aga võimalus tuleb, siis kinno või arvuti ette. Kiiremas korras. Enda eest räägib see ka, et lõputiitrite algades algas pärast hetkelist pausi alpaus. Kestis tiitrite lõpuni. Kestis veel umbes sama kaua peale. Selle aja jooksul tõusid praktiliselt kõik inimesed saalis püsti plaksutama.

---
Hea film oli. On.