...ja värki

Käisin täna üle hulga aja papudega väljas. Hea nostalgia oli, sest talla all on siiani mõned vanalinna kivikesed. See oli hea, tuli kohe melde, kus ja millal nendega viimati käidud sai. Oh, olid ajad. Tahaks uuesti. Ja lähengi uuesti. Aga sinna on lihtsalt nii palju aega! Mingi oma 16 päeva, seda on üle kahe nädala ja see on liiga pikk aeg! Aga eks ma kannatan ära ka. Alati olen kannatanud. Ja selle võrra on pärast veel ägedam olla. Ootan.

Soe on. Palav isegi. Päike kuumab nagu oleks ei tea mis asi. Roiutab kuidagi ära. Ei viitsi suurt midagi teha. Ja ometi ma lubasin endale, et vähemalt selleks eksamiks õpin. Ja hakkangi õppima. Kas või enda kiuste. Kunagi. Täna või homme. Või kunagi.

Vaatasin täna oma Ursula-videod üle. Need, mis ise olen teinud ja Mattiase loomingut ka. Helene oma pole veel saanud, aga plaanin küsida kunagi. Hakkasin mõtlema sellele, et mis vahe on pildil ja videol. Kunagi ammu, enne digifotokaid oli aeg, kus oli suur asi, kui kontserdil käies sai teha umbes kuus pilti. Pärast oli ikka uhke tunne fotopoest tulla ja oma halvakvaliteedilisi (loe: olulised isikud väga väikeselt peal) fotosid teistele näidata, rind kummis ja nina laes.

Siis tulid digikaamerad ja äkki oli see teema, et pilte võis teha kümneid ja kümneid, nüüd juba suisa sadu. Ebahuvitavamad saab kohe ära kustutada ja sellega ruumi uutele ja põnevatele teha. Loogiliselt võttes tähendab rohkem pilte väga head. Rohkem lusti ja rõõmsamat meelt. Meel on rõõmus küll, aga hing ihkab enamat. Kui on kokku mingi 30 väga head fotot, siis ikkagi kripeldab midagi: "Aga see hetk, kui nad seda tegid! Ja see hetk!" vms.

Nüüd saab fotoaparaatidega veel filmida ka. Kusjuures üsna hea kvaliteediga. Ja äkki ei olegi fotod enam nii olulised. Tahaks ikka rohkem liikuvat pilti, midagi, millel oleks ka helitaust. Klipid võivad olla küll lühikesed ja neid mahub kaardile üsna mitu vähem kui fotosid, aga siiski. Kuidagi ägedam on kõik. Ma ei teagi, varsti saab äkki väikeste fotokatega teha ka täispikke filme või filmitut suisa hologrammidena taasesitada. Ma ei tea, kuhu maailm niimoodi jõuab. Samas on teema ju see, et tehku fännid ja kontserdikülalised, mis tahes, laval on ikkagi samasugused inimesed, nagu nad ise. Nemad teevad ikka sama moodi oma asja edasi.

Jäädvustamisvõimalused kogu aeg paranevad, aga ikkagi ei saa miski asendada näiteks seda tunnet, mis tuleb, kui oled lava ees, hüppamisest higine ja hääl ära karjutud ja just siis teevad Ursula poisid ühe ERITI vinge loo ja lähevad täiesti hulluks. Ükski normaalne inimene ei saa seda jäädvustada, sest mida sa teed, kui pead hüppama ja kargama ja kätega lehvitama ja kaasa laulma ja tantsima, nagu oleks... Ma ei tea - Ursula kontsert.

Peksan canceli majja, nagu Indrek Ojari Stenina tavatses öelda. Ma ei saa ise ka enam varsti aru, mida kirjutan. Ja fotosid ei oska ka varsti valida niimoodi. Aga kui juba fotosid saab niimoodi eksponeerida, siis tuleb seda teha ka.