Tartuff vol 3

"Valmis armastuseks" (Dut yeung nin wa)

Hiina - Hong Kong - Prantsusmaa 2000 - 98 min
Režissöör: Wong Kar-wai
Osades: Maggie Cheung, Tony Leung Chiu Wai, Ping Lam Siu

Ametlik: Kitsas ja rahvarohke üürimaja 1960. aastate Hong Kongis. Kaheldes oma abikaasa truuduses, leiab teineteisele määratud paar üksteist.Režissöör lahendab truudusetuse ja saatuse teema lummavalt nostalgilises võtmes. Ta näitab meisterlikulttagasihoitud kirge, millele tähendavad kerged puudutused või üks silmapilk rohkem kui tuhat suudlust.

Mitteametlik: Üürimaja kõrvalkorterid. Kaks abielupaari. Naine ja mees kohtuvad, sümpaatia aiva kasvab. Mehe naine sõidab kaugele äriasju ajama, naise mehel on naise käikudest suht suva. Nad hakkavad igal õhtul väljas käima, nuudleid vms söömas. Mees kirjutab raamatut võitluskunstidest ja naine (stenograaf) on nõus teda aitama. Nad kohtuvad üha sagedamini ja naudivad teineteise seltskonda. Mees kolib ära, sest ei taha, et jutud liiguks. Mees läheb kaugele komandeeringusse. Naine käib tema korteris suitsetamas ja nutmas. Kolib ka ära. Mees tuleb tagasi. Korraks. Ei leia naist. Midagi ei saa.

Hinnang: suurepärane-hea-keskpärane-kehv... Stoori ise oli üsna olematu või tavaline või ma ei teagi. Igatahes ekraniseering ei tõmmanud üldse. Oma süü võib asjal olla ka selles, et eestikeelsed subtiitrid (kui neid oli, üldjoontes mingi 10 minuti jooksul tõlgiti ikka rida-paar ära) olid väikesed ja eesistujate peade taga, viimane kehtis ka ingliskeelsete kohta ja mandariini ma ei valda just parimal tasemel. Aga muusika mulle meeldis. Selline klassikaline, keelpilliorkestri (või väiksema rühmituse) esituses. Jah, muusika oli hea.

Üks hea koht: Naine ja mees on söögikohas. Naine loeb menüüd ja annab siis alla: "Tellige mulle ise!" - Mees: "Miks?" - Naine: "Ma ei tea, mis teie naisele maitseks."

"Armastusefilm" (Szerelmesfilm)

Ungari 1970 - 123 min
Režissöör: Istvan Skabó
Osades: Andras Balint, Judit Halasz, Edit Kelemen

Ametlik: "Armastus on vaid üks poolus meie õnnest," tõdeb kaunis Kata oma lapsepõlvesõbrast noorusarmastusele Jancsile, "teine on see, kuidas endid teostame." Nende lapse- ja noorusaeg langesid II maailmasõja, natsiokupatsiooni, kommunistliku juhikultuse ning 1956. a rahvaülestõusu murrangulistesse aegadesse. Kata pageb kommunistliku režiimi eest Prantsusmaale, Jancsi jääb raske südamega sõjast laastatud Budapesti. Aastatepikkune kirjavahetus kulmineerub Jancsi külaskäiguga Kata uude kodulinna Lyoni, kus nad peavad vastastikustes tunnetes ja minevikukogemuste sügavustes selgusele jõudma ning otsustama, kas jätkata eluteed ühiselt või minna taas lahku...

Mitteametlik: Mees ja tema lapsepõlvearmastus. Nad ütlesid, et olid nagu õde ja vend. Kui õde ja vend nendesugused oleksid, oleksid nad perverdid ja verepilastajad. Jancsi ja Kata. Palju pilte igalt poolt. Segased ja seotud. Mõned asjad korduvad. Lahti ei seletata midagi. Nagu lehitseks võõra inimese pildialbumit, kellest pole sooja ega külma. Sidet ei teki ühegi tegelasega. Mingi hetk lihtsalt naeran. Siis on murdepunkt, kus küsin: Kaua veel? 31 minutit. Terve igaviku pärast päris uuesti. 28 minutit. Ja nii pool tundi jutti. Kui ma peaksin uuesti vaatama algusest lõpuni seda või Gandhit, valiksin viimase.

Hinnang: suurepärane-hea-keskpärane-kehv... Üldiselt mulle meeldivad vanad kahevärvilisel lindil filmid. Seda juba ainuüksi visuaalsest ja esteetilisest küljest vaadates. Alguse osa oli ka üsna OK, aga... Lool puudus loogika, sidusus. Väga raske oli aru saada, mis oli tegelikkus, mis mälestus, mis lihtsalt mehe peas toimus. Ja see oli liiga pikk. Nagu tõsiselt. Viimased 30 minutit oli kange tahtmine keskpärane kehvaga asendada.

Üks hea koht: See sai LÕPUKS läbi! Noh, kuigi ta saast ka ei olnud.