Tartuff vol 5

„Kokkupõrge” (Crash)

USA-Saksamaa 2005 – 114 min
Režissöör: Paul Haggis
Osades: Matt Dillon, Brendan Fraser, Sandra Bullock, Terrence Howard, Thandie Newton jt.

Ametlik: Los Angeleses aset leidvas draamas haakuvad teineteisega paarkümmend omavahel täiesti võõrast inimest, kes elavad anonüümselt oma hirmude ning eelarvamuste orjadena. Mida enam nad püüavad üksteisest eemalduda, seda saatuslikumate tagajärgedega nad omavahel kokku põrkavad. Rassilisi, kultuurilisi ja sotsiaalseid eripärasid või poliitilisi veendumusi ühendab inimlikkus, armastusevajadus ning elutahe. Maailm on väiksem, kui me oskame arvata ja inimesed hoopis teistsugused, kui nad end välja näitavad. Haggis lükkab vaataja ette stereotüübi teise järel, et neid kohe lammutama hakata. Ühtlasi pöörab lavastaja peegli ka vaataja poole, küsides, kas oskame oma elu elada ja kas me mitte iseendale ei valeta. Kiirelt elades ja eluga kiirustades on kokkupõrked vältimatud. Kolme Oscari (üllatus?)võitja (parim film, parim originaalstsenaarium ja parim montaaž) oli üks suurimaid sensatsioone tänavuaastasel kuldmehikeste jagamisel.

Mitteametlik: Mitu lugu jooksevad kokku. Mõned on täitsa huvitavad. Mõned ei ole. Viimane mõned = enamik lugusid.

Hinnang: suurepärane-hea-keskpärane-kehv … MA olen täiesti nõus, et „Crashi” montaaž on väga-väga hea ja kaameratöö Hollywoodile kohaselt tipp-topp. Aga samas oli lugu ka Hollywoodile (loe: Ameerika filmidele) kohaselt… Hollywoodilik. Stereotüübid ja klišeed üksteise otsa kuhjatud, üritatud jäljendada kõiki filme, mis meeldivad jne. Kolm Oscarit tuli ära, nii et ilmselt ameeriklastele endale meeldis ka. Aga TV3 ja muud telekanalid näitavad täpselt samasuguseid filme igal nädalal. Ausalt öeldes tuleb kange tahtmine pärast (heal juhul) paari minutit jälgimist teisele kanalile klõpsata, sest, noh, äkki tuleb sealt midagi huvitavat. Ei vaidle vastu, et häid mõtteid oli filmis sees ja ka kohustuslikult paar Hollywoodi staari, aga jah. Film valmistas kõige selle haipimise peale ikkagi pettumuse ja lihtsalt pole my cup of tea.

Üks hea koht: Mees ei jõua arstiga kokkuleppele, läheb närvi ja nõuab: „I wanna talk to your supervisor!” Arst: „I am my supervisor.”


„Vastu seina” (Gegen die Wand)

Saksamaa 2003 – 120 min
Režissöör: Fatih Akin
Osades: Birol Ünel, Sibel Kekilli, Catrin Striebeck, Güven Kirac jt.

Ametlik: Cahil ja Sibel kohtuvad psühhiaatriahaiglas pärast seda, kui mõlemad on püüdnud ennast tappa. Sibel soovib pääseda Türgi ühiskonna pealesurutud traditsioonidest ja ainsa pääseteena näib olevat formaalne abielu mõne türgi mehega, selleks pöördub ta sooviga Cahili poole. Perekondlikest sidemetest vabanemine osutub siiski keerulisemaks, kui naine seda arvata oskas. „Vastu seina” on täis elulusti ja masendust, siirust ja kompromissitust, aga ka enesehävitamist ja rock’n’rolli. Kohtuvad mees, kes tahab elust lahkuda, ja naine, kes tahab elult võtta rohkem, kui tema keskkond talle võimaldab. Lisaks melodramaatikale lisab Akin siia ka etnilise ja urbanistliku kultuuri vastanduse – režissöör näib küsivat, kui olulised on inimesele popkultuurist läbi põimunud ühiskonnas ta juured ja üha võõrmaks muutuvad traditsioonid. 2004. aasta Berliini festivalil võitis „Vastu seina” parima filmi Kuldkaru auhinna, samuti valis Euroopa Filmiakadeemia selle draama aasta parimaks linatööks.

Mitteametlik: Naine nüsib oma veene. Naine kohtub Mehega. Naine ütleb Mehele: "Abiellume!" Mees sõimab Naine läbi. Naine nüsib veene. Abielu. Esimesel õhtul viskab Mees Naise välja. Naine veedab öö suvalise baarmeni juures. Naine ja Mees hakkavad kaasüürilisteks. Mees seksib oma vana pruudiga. Naine läheb vana pruudi juurde tööle. Ja nii edasi.

Hinnang: suurepärane-hea-keskpärane-kehv … Minu hinnang selle filmi kohta põhineb esimesel tunnil, sest läksime poole pealt lihtsalt koju ära. Põhjuseid mitu: esiteks hakkas paduvihma sadama (kohvikud olid kinni ja meil polnud keepi-varju) ja teiseks oli esimene tund aega piisavalt saast, et austusest Andy Garcia vastu (loe Tartuff vol 1) filmi vaatamine pooleli jätta. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. IMHO oli kaameratöö suhteliselt saast, loos puudus eriline mõte ja vähemalt jäi mulje, et asja polnud tehtud sära silmis (loe: ei paistnud silma, et seda teha oleks endal fun olnud). Tekst polnud mitte midagi erilist ka.

Üks hea koht: Esimese tunni jooksul ei näinud ühtegi meeldejäävat.

---
Päeva parim film oli A Nightmare On Elm Street 6 - Freddy's Dead, mida öösel Piretiga vaatasime. Johnny Deppi parim film. Oojaa!