Õues kohisevad puud, puu taga on ilves

Kas ma olen viimasel ajal blogipidamisel liiga Ursula-keskseks muutunud? Ma olen viimasel ajal blogipidamisel liiga Ursula-keskseks muutunud. Ma olen viimasel ajal blogipidamisel liiga Ursula-keskseks muutunud! Ma üritan ennast parandada. Päriselt ka.

Ma hakkasin ühel hetkel mõtlema oma teisele blogile. Või siis kolmandale, sest teatribloog on enam-vähem töös, küll pausidega, ent siiski. Lihtsalt. Mul on ka kolmas koht. Selline halamise-koht. Ma arvan, et paljudel on selline. Et end lihtsalt välja elada. Ja sellest ei tea ka lähemad sõbrad, keegi ei viita sellele kuskil. Ja tõenäoliselt keegi ei kommenteeri seega ka. Aga halabloog on hea. Vabastav.

Ma mõtlesin, et olen selle täiesti unarusse jätnud. Viimase postituse tegin vist mai lõpus ja see oli ka juba liiga positiivse sisuga. Mõtlesin, miks see nii on ja mõtlesin siis, et ei olegi nagu eriti põhjust halamiseks. Imelik. Ma ei ole selle mõttega päriselt veel harjuda jõudnud. Midagi ju ikka on. Midagi kurba ja troostitut lihtsalt peab olema! Aga ju on need kurvad hetked liiga lühikesed ja väikesed, et ei pane kirjutama. Täitsa hale hakkab endast nii. Äkki peaks rohkem pingutama, et oleks läbikukkumisi ja rohkem põhjust?

Järgmised 4-5 päeva ma olen eemal. Viljandis. Folgil. Kange tahtmine on laupäeva õhtul korraks Pärnusse põigata - nii paariks tunniks -, aga ma lubasin, et ma parandan ennast. Pealegi ma ütlesin juba Mattiasele, et teen Ursu kontserditesse pikema pausi. Vast tuleb sõna pidada. Ja öösel on ju Diskreetse Mango Trio ka. Ja tegelikult pole piletit ega raha ka. Või kas pole? Äkki ikkagi... Äh, vaatab. Elame-näeme. Kuigi mul on sinna muud asja ka.

---
Kolmapäeva õhtu on ilus Tallinnas.