"Ärge hoidke enda lähedal läikivaid asju!"

"Te olete patused. Kõik, kes teile meeldib paljaks võtta." - "Ja mitte ainult ennast."

"Andke meile kogu oma raha ja väärisesemed ja meie anname teile teie patud andeks."

"Ärge kõndige nii loiult."

Mungad on Tartu hansapäevade huvitavaim osa. Nagu tõsiselt. Sellised vahvad mehed, hüppavad ja kalpsavad ringi, nagu oleks nad seda sünnist saati teinud. Svjata Vatra ajal (Folgil 20. juuli kell 16:00 Kaevumäel) kutsus Silver nad lava ette ja nad said seal ka väga hästi hakkama.

Ülaltoodud ütelused pärinevad samade munkade suust öisel rongkäigul läbi linna Toomkiriku varemete juurde. Laulvate häältega rääkisid nad palju asju. Paljut ei kuulnud, paljut ei söanda siia üles kirjutada. Vahvad vennad igatahes. Tõstsid üsna mitu korda tuju ka.

Muidu... Oli üsna produktiivne päev - käidud sai Lastelinnas vaatamas, kuidas Kaur väikestega palli taob, endal mingi kahtlane ürp seljas; hansatelgis kukekesi soetamas ja Valterile seletamas õnnekivisid, mida ta müüs; Teatrilaval Eeva-Liisa ja Co (aka Teoteater) asja vaatamas ja enne seda kuulamas VÄGA nilbet lugu sultanist ja tantsijannast; A Le Coqi telgis head rahvamuusikat ja hiljem paremat jazzmuusikat kuulamas; Jõelinnas kuulamas, kuidas Papa Boil rääkis rollimängijate seltsi nimel relvadest ja kirjeldas näidisvõitlusi ja... Mida veel?

Ahjaa, 3 korda sai Svjata Vatra kontserdil ka käidud. Et siis kolmel erineval. Esimesele sattusime üsna juhuslikult, vaatasime Piretiga niisama Raekoja platsil ringi. Heitsin pilgu lavale - see ei ole ju ometi Sandra? Oli küll. Siis nägin Silverit. Ja siis Ruslanit. Ta on nüüd blond. Ehk siis kõvasti blondim kui sügisel. Ja Silveril ei ole enam eriti juukseid. Sandra on ikka sama vahva, kui varemgi. Kulnot ma ei tea eriti. Aga ta mängis vahvasti lõõtsa. Tuleb välja, et Folk ei tulegi nii kole, kui kartsime. Vahva.

Teisele kontserdile jõudsime plaanitult, paar uut lugu kuulsime ära ja elasime natuke rohkem vist ka kaasa kui esimesel korral. Kolmanda kontserdi eel sattusime Piro ees bändi autost mööda kõndima. Silver viipas, et tulge kontserdile, me siis naersime natuke, et see on ammu plaanis. Oli äge. Kõige ägedam laupäevasel päeval üldse. Jah, ei hakanud lava ees tantsima, saime Sandralt pärast natuke noomida. Aga Folgil on see kindel laks. Sest et. Just.

Öine rüütliturniir oli... Kah. Koht oli iseenesest ilus, aga seda nägin alles pärast turniiri, kui pool rahvast oli minema valgunud ja suurte puude all põlesid tõrvikud. Pealtvaatajatele eriti ei oldud mõeldud, sest enamik inimesi lihtsalt midagi ei näinud. Hea seegi, et võistlejad olid ratsa. Vahel ikka juhtus ratsaniku kiivrinuppu nägema.

Kokku oli neli rüütlit, kes pidid läbima paar ülesannet. Kõigepealt oli soojenduseks "tundmatu rüütli" nuku tabamine, siis jube selle käe tabamine. Turniir algas ise sellega, et võistmejad pidid kahe katse jooksul pikta saama kahele kahe posti otsas olevale kapsapeale. Siis läks asi tõsiseks, sest selgitati paarid, kes vastakuti üksteist ründama hakkasid. Nii, nagu keskaegsetel rüütliturniiridel kombeks. Lõpuks läksid kaks tugevamat kokku ja üks võitis. Kõik. Mõni mees sai toimuvast ilusaid pilte, aga mõni naine veel ilusamaid.

---
Laupäeva õhtu oli ilus Viljandis.