No on kahtlane...

Mul on lihtsalt niivõrd meeletult hea tuju, et see ei ole normaalne. Põhjust suurt nagu polegi, lihtsalt AV loengud olid täna nii head. Ja mul on nii vahvad kursakaaslased ja ilm on nii ilus, mis siis, et mu lemmikpelmeenid on poes otsas ja pähkliteta müslit võimatu leida.

Esimeses loengus rääkis üks ameeriklane meile modernistlikust ja postmodernistlikust fotokunstist ja näitas slaide ja oli muhe. Kirjutasin eilsest kantuna neli uhiuut luuletust ja märkisin päris palju häid mõtteid üles, mis mehe jutust kõrva jäid. Oli produktiivne ja huvitav.

Tavalises loengus vaatasime minu kümne aasta taguseid lemmiksaateid. Ehk siis Ilmar Raagi FFRIIK! oli plaanis. Umbes 5-6 saadet vaatasime ära ja nii meeletult hea oli ära tunda, oh, seda ma ju mäletan, seda ma tean. Naljakas oli ka natuke. Kümne aasta tagused Maimik ja Kilmi näitasid nägu ja ajasid juttu. Lihtsalt võttis itsitama. Ja Mr Bean ja Monty Python.

Ja üldse... Me peame tegema eesti ffriigifilmiõhtu! Vihjan seda oma pereliikmetele, ma tean, et ühel on kodus päris aukartustäratav videokogu. Nii et... Võiks ju plaani võtta. Eks? Ma juba märkisin üles mõned asjad, mida näha tahaks ja värki. Teeme? Eksju-onju?

See hea tuju tekitab kahtlaseid mõtteid. Selles mõttes, et... Kui kõik on nii hästi, siis peab kohe mingi halb uudis tulema, sest kõik on hetkel kuidagi liiga happy-chappy. Või nii ma vähemalt mõtlesin. Cordelia käskis vähem mõelda ja ütles, et "Dream as if you’ll live forever. Live as if you’ll die today." Peaks vast jah.

---
Et siis... Happy-chappy!