Vahel juhtub ka nii...

Leidsime eile Piretiga vigase kassipoja. Pärnu tänavalt Cibuse lähedalt. Lamas teine vaikselt kõnniteel, kui mööda läksime. Hakkas näuguma, kui seisma jäime, aga ei liigutanud ennast. Ma tundsin, et midagi on valesti, aga ei osanud midagi teha ka. Ja ühel hetkel ajas kiisu end olemasolevatele käppadele püsti ja komberdas Pireti jalgadele.

Kassike oli ilus, pruunivöödiline. Aga ühe esikäpa asemel oli lühike könt, teine oli puruks ja samamoodi üks tagumine. Ma ei tea, kas katki sõidetud või mõne koera poolt puretud. Ma ei tahaks uskuda, et keegi seda looma piinanud oli. Ma ei tahaks uskuda, et keegi maailmas nii julm võib olla. Ma tahaks seda kõike eitada.

Ma ei osanud muud teha, kui võtsin külmetava ja piinades kiisu sülle, tegin pai, sosistasin, et kõik saab korda ja soojendasin teda. Piret helistas oma isale, kes tuli ja meid autoga loomakliinikusse viis. Alles seal ma nägin, kui halvad lood tegelikult olid. Arst ütles, et 99% on kindel, et midagi paremaks ei muutu, tõenäoline, et kiisu tuleb magama panna.

Autost välja tulles hakkas kiisuke uuesti näuguma. Liiga kiired keskkonnavahetused ja liiga väike kass, et aru saada, mis toimus. Liiga suur vapustus vist ka. Aga autos oli ta vait ja lõi mu süles nurru. Sellepärast ma ei suutnudki ära minna, kui arst ütles, et lootust ei ole ja loomake tuleb magama panna. Ma lihtsalt ei saanud nii. Aga pidin.

Vist oligi parem. Ma olen viimasel ajal üsna palju saatusele mõtlema hakanud. Ju peavad asjad nii minema, nagu nad lähevad. Ju siis me pidime ta leidma. Üksi piinades surnuks külmumine ei ole eriti ahvatlev küll. Kui mitte midagi muud, siis vähemalt oli tal lõpus parem. Keegi tuli, kes teda soojendas ja valu ära võttis.

---
Mu kindad ja sall lõhnavad ikka veel selle kiisu pärast kergelt kala järele. Niipea ma ei unusta. Ja kui teada saan, kes seda tegi, siis ma ei andesta.