Laintesse heidan end...

Minu elu käib lainetena. Selles suhtes on nii, et kes iganes on väljendi "elumere lained" autor, retsept, ta teab, millest jutt käib. Praegu on novembri keskpaik. Ilm läheb pimedamaks, külmemaks. Vahepeal harjusin juba lumega ära, nüüd on see sulanud ja igal pool sopp laiali. Pimedam. Mustem. Masendavam.
Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki. Alustasin üht mõtet ja lõpetasin hoopis NO-teatriga. Läks nii. Ma ei ole seda lavastust näinud, aga pealkiri on hea. Ja tegelikult see mõte ka. Parem kui minu oma. Vähemalt see, mis oli ja mida ma isegi ei mäleta enne.
Mõned tunnid tagasi oli mul imelik olla. Ma ei ole harjunud õhtul kodus olema. Enam mitte. Imelik. Üritasin siis selgust saada. Vähemalt selles, mida ette võtta. Mõtlesin ja mõtlesin ja lõpuks avastasingi Liisiga rääkides, mida mul vaja on. Kuuma vanni, lemmikmuusikat kõrvale, massaaži ja kaissu.
Eelnev haakub natuke üle-eelmise lõiguga. Aga probleeme on ka. Esiteks on vanniga jama, pole korki ja värv on maas ja vanni ei saa teha. Teiseks pole kedagi, kes massaaži teeks ja kaissu võtaks. Ainus, mis seega alles jääb, on lemmikmuusika ja seda ma kuulan nagunii iga päev. Selg on ikka veel kange ja sooned valusad. Seega spliin.
Tahaks midagi teha. Päeval oli tuju parem, Maailm oli lege ja üldse. Tahtsin mingile kontserdile minna ja seal end välja elada. Tantsida ja hüpata ja karjuda ja elust mõnu tunda. Praegu on natuke masendav. Ma ei talu seda pimedust niimoodi. Nüüd tahaks midagi muud teha. Midagi lolli. Loll lugu, kui ma oleksin kellegagi, kes takistaks mind end hävitamast. Olgugi et ainult kujundlikult. Nii suur spliin mul ka ei ole.
Aga ikkagi. Selles mõttes on täitsa hea, et ei ole kedagi, kes mind armastaks. Sest mul käivad vahel need masendushood peal ja siis ma ei ole tore inimene, kellega vestelda. Vähemalt mitte nendele, kes sügavamat vestlust tahavad arendada. Teistele ma teen ikka head nägu ja kinnitan, et kõik on hästi, kõik on korras.
---
Aga midagi vahvat ka: Emm joonistas kala.
Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki. Alustasin üht mõtet ja lõpetasin hoopis NO-teatriga. Läks nii. Ma ei ole seda lavastust näinud, aga pealkiri on hea. Ja tegelikult see mõte ka. Parem kui minu oma. Vähemalt see, mis oli ja mida ma isegi ei mäleta enne.
Mõned tunnid tagasi oli mul imelik olla. Ma ei ole harjunud õhtul kodus olema. Enam mitte. Imelik. Üritasin siis selgust saada. Vähemalt selles, mida ette võtta. Mõtlesin ja mõtlesin ja lõpuks avastasingi Liisiga rääkides, mida mul vaja on. Kuuma vanni, lemmikmuusikat kõrvale, massaaži ja kaissu.
Eelnev haakub natuke üle-eelmise lõiguga. Aga probleeme on ka. Esiteks on vanniga jama, pole korki ja värv on maas ja vanni ei saa teha. Teiseks pole kedagi, kes massaaži teeks ja kaissu võtaks. Ainus, mis seega alles jääb, on lemmikmuusika ja seda ma kuulan nagunii iga päev. Selg on ikka veel kange ja sooned valusad. Seega spliin.
Tahaks midagi teha. Päeval oli tuju parem, Maailm oli lege ja üldse. Tahtsin mingile kontserdile minna ja seal end välja elada. Tantsida ja hüpata ja karjuda ja elust mõnu tunda. Praegu on natuke masendav. Ma ei talu seda pimedust niimoodi. Nüüd tahaks midagi muud teha. Midagi lolli. Loll lugu, kui ma oleksin kellegagi, kes takistaks mind end hävitamast. Olgugi et ainult kujundlikult. Nii suur spliin mul ka ei ole.
Aga ikkagi. Selles mõttes on täitsa hea, et ei ole kedagi, kes mind armastaks. Sest mul käivad vahel need masendushood peal ja siis ma ei ole tore inimene, kellega vestelda. Vähemalt mitte nendele, kes sügavamat vestlust tahavad arendada. Teistele ma teen ikka head nägu ja kinnitan, et kõik on hästi, kõik on korras.
---
Aga midagi vahvat ka: Emm joonistas kala.
4 Comments:
Ütleks nii, et illustratsioon on selle posti kõige positiivsem osa imho.
A muus osas on masendushood kõikidel inimestel ja siis pole tõesti nendega hea suhelda. Küsi kas või Merlilt.
Masendushoogude raviks leidsin ma kaks moodust: närviline jazz ja klaas õlut. Okei-okei, sa ei joo õlut, ma tean... ja tegelikult pole närviline jazz ka kõige parem variant.
Ootame homseni ja vaatab, mis tuju ärgates on.
kala
Jah, täitsa perses. Vähemalt hetkel on küll enamusel mu tuttavatest masendushood. Korraga! Mine hulluks!
Aga mul tuli millegipärast selle kalaga seoses meelde kristlus jne. Igatahes kui Jumal on olemas, siis on ta sadist.
______________________
P!ATD - Nails For Breakfast, Tacks For Snacks
Watch your mouth
Oh, oh, oh
Because your speech is slurred enough
That you just might swallow your tongue
I'm sure you'd want, want to give up the ghost
With just a little more poise than that
Or was it God who chokes
In these situations, running late?
No, no, he called in
Or was it God who chokes
In these situations, running late?
No, no, he called in
/.../
icgaj
Annu - Sul on õgus, ma ei joo õlut. Ja praegu on nii, et jazzi asemel tahaks rockmuusikat. Midagi valjut ja läbiraputavat.
Hanna - :D
Cordelia - Ma ei usu, et Jumal on sadist. Pigem olen mina massohist. Ja äkki need teised ka. Aga paku parem, mis lugu sa mind kuulama panid :). Väga vali Panic! on väga hea. Ja järgmisena siis... Kohe pärast P.O.D.'d, mis just mängima hakkas, panen ma Filteri "The Best Things" mängima. See on minu lugu sellistel hommikutel.
Aga olgu mul milline masendus tahes, teie olete ikkagi kallid. Ja tunni aja pärast olen ma juba linnas ja teen kõigile head nägu. Hoidke pöialt. Musi.
gmbesey
Postita kommentaar
<< Home