Ma olen kohe-kohe selg!

Mõned päevad saite puhata. Lugemisest. Mina sain ka mõned päevad puhata. Kirjutamisest. Koduskodus liigub aeg kuidagi teistmoodi kui mujal. Aeglasemalt, tühjemalt, samas täidlasemalt. Ma ei teagi, kuidas täpselt, aga igatahes teistmoodi. Seal on asjad üldse teistmoodi kui mujal. Tuleb leida teisi viise aja sisustamiseks.

Ma ei tea, võib-olla on minust liiga linnainimene saanud viimaste aastatega, aga ma ei suuda kaua maal olla. Tore on küll päev-paar puhata, aga siis hakkab miski närima. Kuskilt seestpoolt. Tahaks midagi teha, kuhugi minna. Aga ei saa. Rääkida saab perega küll, aga sõpradega suurt mitte. Kõik on laiali ja Madis peab ennast üleval, nagu ta peab.

Kummaline kergendus on iga kord kodust ära tulles. Samasugune on iga kord, kui kodu uksest sisse astun ja emmele kaela viskun. Imelik võib-olla. Võib-olla mitte. Ju siis on see kõik vajalik, mingi vaheldus. Natuke siin, natuke seal. Ma juba kord olen liikuva eluviisiga.

Mulle meeldib, kui on palju asju teha, tuleb ringi tuuseldada ja asju ajada, ideid genereerida. Pühi on küll peetud, nüüd tahaks tegutseda ka vahelduseks. Seda ma Tartusse tegema tulengi. Umbes nii… Kolme ja poole tunni pärast jõuan. Aga tänane õhtu on mul juba kinni. Läheme Piretiga Genialistide Viimasele.

Ahjaa, ja minu tänase päeva tegi mu kallis pinginaaber Madis. Nii armsat kaarti pole ma veel elu sees näinud, päriselt ka. Suured-suured tänud sulle selle eest! Kui sul kunagi taskud peaks eest ära kukkuma hakkama, siis anna teada - alati valmis aitama ;).

---
Aa. Ja minu emme on endiselt maailma parim :)

Kahju ainult, et venda pole ammu näinud...