Merli

Merli on üks kallemaid inimesi, kes mu elus on. Päriselt ka. Aga sellesk, miks või kuidas, räägin ma juba allpool. Praegu on esmatähtis välja öelda, et täna on Merlil sünnipäev - ta saab 20. Welcome to the club ;).

Merlit tunnen ma tänu Annule, aga Annu pole mitte ainus, mis meid ühendab. See oli ainult alguses niimoodi. Lappasin arvutis siia illustratsiooni otsides vanu pildikaustu ja meenutasin, kuidas tuttavaks saime ja suhtlema hakkasime. Alguses oli ta ainult Annu vahva sõbranna, aga nüüdseks on asjad edasi arenenud :)

Merli on selline inimene, kelle sõber olla on privileeg. Ta on üks kõige soojemaid inimesi, keda ma tean ja temaga on alati hea aega veeta ja rääkida. Ta on väga hea kuulaja ja rääkija ka. Pealegi tunnen ma temas ära vahel hirmutavalt palju ennast. Merli lõpetas kooli aasta minust hiljem ja mul on tunne, et tema eluetapid praegu on täpselt need, mis minul aasta tagasi. Ja sellest on ka hea temaga rääkida.

Merli on nii andekas, et see teeb vahel täiesti kadedaks. Kuigi ta ise ei saa aru, kust otsast, on ta seda siiski. Tahaks ka olla fotograafias nii pädev ja nii hästi tantsida ja olla selline... Noh, nagu Merli on. Kahju, et me nii väga sarnased ei ole :).

Merlil on midagi veel, mida mul viimasel ajal on järjest vähemaks jäänud. See on kohusetunne. Vähemalt on mulle selline mulje jäänud. Ta suudab oma asjad õigeks ajaks ära teha. Mina olen ka pedant, aga ma olen liiga laisaks muutunud. Kui teen, teen põhjalikult, aga raske on selle tegemiseni jõuda. Eriti sel aastal. Ma loodan, et Merli suudab ennast selle eest järgmisel aastal hoida.

Merli on arukas. Ma juba kirjutasin, et ta on hea kuulaja. Aga ma lisan selle, mis tegelikult peaks juba selge olema - ta saab aru. Paljud on sellised, kes teevad näo, et kuulavad, noogutavad ja tegelikult ei koti su jutt neid eriti. Merli on teistsugune. Ta kuulab huviga ja saab aru. Ja ei hakka pealiskaudselt mingeid sõnu vastu lahmima, vaid mõtleb kaasa ja aitab sellega ikka päris palju. Ta saab tõepoolest aru. Isegi kõige keerukamatest suhteprobleemidest.

Merli on meeletult hea kaaslane, kellega on kerge suhelda. Kui me koos kontsertidel käime, ükskõik, kui suure seltskonnaga tahes, mingi hetk tekkib ikkagi seis, et meie hulgume koos ringi, teeme (näiteks lava taga) pilte, kommenteerime, tantsime, lollitame... Ma ei saa kunagi aru, kuidas see juhtub, aga mul on selle üle väga hea meel.

Merliga tunnen ma ennast kuidagi nooremana. Mitte titekalt, vaid vabamana. Saan vabalt tantsida, ei pea muretsema, kuidas teised mind näevad või kuidas miski asi välja tuleb. Need korrad on alati lõbusad. Hindame näiteks vastassugupoole esindajaid erinevatel skaaladel, otsustame ühel hetkel, et hakkame bändipoisse võrgutama või... Mida iganes, eks ole. Merliga on lihtsalt niimoodi.

Nüüd ma olen oma jutuga nii kaugele jõudnud, et Merli on hetkel Viljandis, mina aga Tartus. Sellepärast ma ei saagi ise tehtud tordi ja kringli ja lillege ja kingikoormaga, kus sees oleks näiteks meeletult äge välklamp Joonase jaoks, ukse taha tulla. Kallistada ja õnne soovida ja asjad üle anda ja siis sõpraderingis rahulikult maas lebotada, muusikat kuulata, hõõgveini juua ja rääkida. Dääm! Seda saab... Veidi hiljem.

---
Pilti ei lase blogger praegu üles panna. Aga palju õnne, Merli!