Tantsust ja jalgpallist

Laupäevasest tantsuetendusest. Ma nägin ainult kaht esimest noort koreograafi. Siis tuli kümme minutit vaheaega, mis kulus teleri ees põrandal istumiseks ja palvetamiseks ja siis lonkisin bussi peale, et viimase bussiga koju jõuda. Aga jah. Minu muljed.

Esimene tants algas pimeduses. Aegamööda süttis punane prožektor Küüni põrandal ja aimata võis punakaid keha piirjooni. Lõpuks tantsis naine uhkes üksinduses vampiiride tantsu. Vähemalt minu nägemuses. Meenus Anne Rice’i raamat „Intervjuu vampiiriga” ja sealne vampiiride teatri etendus. Noor neid leidis end lavalt puude ja vampiiride keskelt, kes teda hellitasid ja ta publiku silme all verest tühjaks jõid. Sama tunne oli seda tantsu nähes. See oli täis segadust ja ängistust. Tantsija muutus kord selleks tüdrukuks, kes maas voolas. Tüdrukuks, kes koosnes mustmiljonist verepiisast, mis põrandal voolas. Just selline ta oli. Kui ta horisontaalist vertikaali jõudis (ei tõusnud, vaid lihtsalt ühel hetkel oli seal), ootasin ma, et ta lendaks kaarnatena laiali. Mitte nahkhiirte, vaid kaarnatena. Sest siis tundus, et mustade retuuside ja pluusi all tungles must linnuparv.

Teine, blond tüdruk tantsis kordi vaikuses. Kuulda oli vaid tema hingeldamist ja liigeste naksumist. See oli natuke õõvastav, aga seda heas mõttes. Tema oli kui valatud. Segaduses, ent sihikindel. Tundus, et ta tahab midagi, mida ta ei tohi või ei taha tahta. Ma ei oska seda teisiti öelda. Temagi roomas põrandal, ent see oli millegi poole pürgimine, mitte kramplik surmaagoonia. Ta ei olnud nii meeleheitel, kui esimene tantsija, pigem selline… Ma arvan, et ta ehk lõpus leidis selle, mida otsis. Või vähemalt jõudis otsusele, kas ta tahab või ei taha seda tahta. Selle tantsu puhul oli rohkem vaheldust, kui esimese. Esiteks tants ise, mis erinevatel aegadel väljendas erinevaid emotsioone, liigutused olid kord kiired ja sihikindlad, siis taas ebalevad ja kõhklevad. Teiseks muusika. Seda oli mitmesugust, oli ka vaikust, millest teadupärast muusika algab. Kuidagi isiklikum ja läbimõeldum tundus tema kava. Mõlemad lõpud aimasin ma aga ette. Just nii. Nii, nagu nad olid. Kõik.


Jalgpallist. Mul pole absoluutselt midagi roosa ega seda kandvate inimeste vastu. Seni, kuni nad inimese moodi käituvad. Teatrikohvikus olnud tüüpi aga ma inimeseks pidada ei saa. Ega kedagi teist, kes raskel hetkel mulle näkku irvitada kavatseb. Portugal võitis. Ei, ta lõi lihtsalt rohkem penalteid veerandfinaalis sisse. Ja rohkem mööda. Inglismaa omadest kolm tõrjuti, aga kaks läksid sisse ja kõik vähemalt värava poole. Üks lendas võrku kahjuks enne vilet. Nii et… Kes teab, äkki juubeldaksin äkki praegu Pärnu tänavatel ja laulaksin täiest kõrist: Give her victorious, happy and glorious, long to reign over us, God save the Queen… Ma ei sa mõtlemata jätta, mis saanuks, kui Beckham oleks enne lõpuvilet siiski platsile jäetud. Tõenäoliselt oleks Inglismaa poolfinaalis. Aga las ta jääb. Selline kole lõpp tuli ilusatele päevadele.

Õhtune viimane veerandfinaal – Prantsusmaa vs Brasiilia. Kas ma juubeldasin, kui prantslased võitsid või jaa?

Neljanda juuli õhtul oli esimene MM-i poolfinaal. Itaalia võitis lisaajal Saksamaad 2:0. Minu emotsioonid samad, mis Prantsusmaa-Brasiilia mängu lõppedes. Asjad hakkavad veel hästi minema. Kui eile õhtul teist poolfinaali mängu nägin, oli seis 1:0 Prantsusmaa kasuks. Ma eeldan, et suuri muutusi pärast ei tulnud. Nüüd jääb veel loota, et Prantsusmaa saab taas kord maailmameistriks. Siis olen mina rahul. VÄGA rahul.