Hirmujuttu ka...

Ma vahel täiesti kardan. Teiste pärast. Enda pärast ka, aga vähem. Ja ma ei oskagi öelda, miks. Lihtsalt ei tea. Kui ma kodus, ehk siis Pärnumaal olen, kardan ema ja isa pärast.
Isa on mul selline… talle vist meeldib kurta, alati oigab, kui midagi on ja… ma täpselt ei teagi, mis värk on, aga tal on südamerohud ja tal on paar põlveoppi olnud ja nüüd tahab ta Tartusse arsti juurde minna. Ehk siis… Ma täpselt ei teagi, kui suured tervisemured tal on. Ühel õhtul ta köhis all elutoas suht koledasti. Ma ei tea, millal on lihtsalt köha või millal päriselt häda käes, kui tõsine asi võib olla. See oleks jube, kui ta õhtul köhiks all, keegi ei pööraks tähelepanu ja hommikul ta oleks ikka veel seal, ainult et enam ei köhiks. Ega teeks midagi muud. Ma tõsiselt ei teaks, mida siis teha. Kuivõrd siis mida uskuda või… ma ei tea. Ma kardan.
Ja kardan ema pärast, kui ta tööl käib. Sõidab Jaagupist läbi Cliviasse. Aga Jaagupi elanikud on viimasel ajal hulluks läinud. Röövid, vargused, enesetapud, mõrvad, narkomaanid… kusjuures, ma arvan, et väikeses kohas on sellised asjad palju kohutavamad kui suures asulas. Tõenäolisemad ka, kui midagi säärast juba ees on.
Pärnus ma eriti ei mõtle sellistele asjadele. Tartus ega Tallinnas ka mitte. Aga pimedas ma Jaagupis enam ei julgeks küll käia. Aga ma olen seda teinud. Ja tean, et paljud teevad seda siiani, sest nad elavad seal. Tuuli näiteks vähemalt tavatses päris tihti öö- ja hommikutundidel väljas hulkuda. Võimalik, et ta teen seda senini. Tema pärast kardan natuke ka. Tartus kartsin ka pärast seda lugu, kui kõrvalmajas üks tüdruk läbi peksti.
Ma ei mõtle sellistele asjadele just eriti tihti, aga kui mõtlen, siis ma kardan oma pere ja sõprade pärast. Ja ma ei taha, et ma peaksin kartma. Ma ei mõista inimesi, kes panevad mind ja teisi oma lähedaste pärast kartma. Miks tahetakse kelleltki teiselt elu võtta või kuidagi teisiti oma „üleolekut” näidata? Võib naiivselt kõlada, aga… Why can’t we all just get along?
Muide, ma vaatasin eile vanad Pärnu Postimehed üle, kui kööki koristasin. Ja sain teada, et kahe mehe tapja elas meie külas. Nüüd on ta järgmised 16 aastat vanglas, aga… Mis te arvate, mis tunne mul sel hetkel oli?

Midagi seonduvat veel. Päästekoer Nublu õpetab lastele, kuidas hädaabi telefoninumbrit hädaolukorras meelde tuletada: mitu suud sul on? – üks. – mitu nina? – üks. – aga mitu silma? – kaks. Minu arust üsna originaalne ja tänuväärne.