Mind ja udu minu peas...

Ma kirjutan. Palju. Vahel liigagi palju. Aga ma ei pane seda ise tähelegi, sest olen sellega lihtsalt niivõrd harjunud. Ma arvan, et... Blogide - või siis internetipäevikutega - ongi see probleem, et... Neid nähakse erinevalt. Kirjutaja kirjutab seda kui päevikut. Kirjutab oma mõtetest ja tunnetest ja päevategemistest. Vahel sekka ka mõni jutt või luuletus või laulu sõnad, mis hetkel kummitab. Blogi on tema jaoks koht, kuhu peas tramburaitav asi kirja panna. Mugavasti, sest arvutiga on kerge kirjutada. Ja näeb isegi pimedas. Ja sellest ei jää parem käsi kergelt krampi, sest vahel on juttu lihtsalt niivõrd palju.

Ma arvan, et kuna see on nagu päeviku kirjutamine, siis ühel hetkel kaob see taju ära. See taju, et see ei ole tegelikult päris-päevik. Et see on tegelikult üks leht internetis, mida kõik näha, ka lugeda saavad. Et siia ei oleks hea mõte kirjutada mingeid asju, mis päevikukaante vahel on täiesti okei. Sellises kohas, kus teised neile ligi ei pääse, need peaks seal olema. Aga taju kaob lihtsalt mingi hetk ära.

Teine asi on see, kui ei oska lihtsalt teadvustada, kui palju inimesi üht suvalist blogi lugeda võib. Alati on mingid kindlad näod, tavaliselt sõbrad või vähemasti tuttavad, kes loevad ja viskavad omalt poolt muhedaid kommentaare. Vastuseks saab vastata oma blogis ja/või uurida vastukaaluks enda kommenteerijate blogisid ja neid kommenteerida. Siin kaob kontroll selle üle, kes ja kui paljud täpselt tegelikult tarbijad on. Kõik ei jäta ju endast märki maha. Kõik ei saa aru, mis on päriselt ja mis ei ole. Mis on nali ja mis on tõsine asi. Kes on kes ja kus on kus. Kõik ei ole nendest asjadest teadlikud. Nii, nagu blogija pole tingimata teadlik nendest.

Tegelikult ei tohiks seda ära unustada, sest... Miski siin maailmas pole enam anonüümne. Ole Aloysius, kui tahad, aga keegi ikka teab, kes sa tegelikult oled. Või vähemalt arvab. Ja tõlgendab sind enda mätta otsast lähtuvalt. Või ole Mari või Henri või kes tahes, oma õige nime all. Lugejad vist sellele suurt ei mõtle, mis identiteedikriisides või mängupalavikus keegi vaevleb. Need ei mõtle, kes ei vaevu kommenteerima. Kes ei taha kommenteerida. Kes ei julge. Aga nad loevad ja jätavad meelde. Ja siis küsivad lambist mingeid küsimusi, mida ei oleks vaja olnud küsida.

See taju kaob lihtsalt vahel ära. Aga ei tohiks. Muidu juhtuvadki sellised asjad, et oled liiga aus ja sinust ei saada aru. Või siis saadakse - see on veel jubedam. Või siis tehakse lihtsalt nägu, et saadakse - see on neist kõigist kõige hullem.

See postitus on üks neist paljudest, kus ma ei mõtle. Ma ei saa vabalt mõelda, sest ma mõtlen üle. Ma lihtsalt räägin, trükin sõnu mingisse vormitusse ruumi. Ja ma ei tunne enam külma, mis siis, et mu sõrmed krampis on ja seierid näitavad sellist aega, nagu nad näitavad ja tegelikult pole sellest pleedist tolkugi kasu. Ma lihtsalt räägin, sest ma olen harjunud. Vastik, kas pole?

---
Je ne sais pas ce que je devrais faire.