Tuuuuuuuuuuuut!

"Minge ära koju!" ütles Juku viimase lisaloo ajal. Keegi ei tahtnud teda kuulata ja ära minna. Vähemalt mitte ükski terve mõistusega inimene. Ma ei saanud siis ikka veel aru, miks tuli teistkordne "Tiffer", sest esimene oli oma meeletult ägedate lõpusoolodega ikka veel meeles. Praegugi on. "Tähed on pimedad" - hoopis seda oleks võinud teha. Aga ei. Seekord. Siiski.

See oli meeletult-meeletult hea kontsert. Meeletult. Koduväljaku eelis oli meil. Kodune Pärnu ja mitte-nii-kodune-ent-siiski-oma Kuursaal. Seltskond ja muidu mängitav muusika selleks, mis ta on, aga kui laval on hea bänd, siis on hästi. VÄGA hästi.

Üldjoontes esirida. Kaasa laulmine. Kaasa tantsimine. Eriti just teise seti ajal. Juba soundchecki ajal, kui lõpuni aus olla. Ma vaatasin, kuidas poisid asju laval korda seadsid ja siis nägin, et Elari oli ka seal. Oota, mida, Elari? Pärnus? Ursulaga? Mis toimub? Mis teha, muusika- ja tehnikainimesi läheb vaja. Ta asjatas plaatide ja muude asjadega kah ringi. Eks ma pärast küsin, et mis teema täpselt oli. Vahva oli üle pika aja näha ja natukene rääkida igatahes.

Kahe plaadi lood. Kõik kaasa lauldavad ja tantsitavad. Mõni kohe eriti. Avastasin üllatusega, et "Reis Montenegrosse" on mul probleemideta peas ja sõnadevool ei tundu enam üldse nii kiire kui alguses. Mis on positiivne. Meeletult positiivne energialaeng tuli sealt. Eriti need kitarrisoolod, mis Masso oma pillist välja võlus. Koostöös eelkõige Andy trummide ja Karli bassiga. Omar ja Juku ka otse loomulikult lisa andmas. Aga soolod - tapvalt head. Tõsiselt.

Kui me Annuga umbes veidi enne kella kaht öösel Tallinna maanteed mööda kodu poole kõndisime, laulsime "Ehitajat" ja iluviiplesime. Olime just teise salmi juures, kui täpselt õigel kohal - laulsime just "lennukiga möödub Hektor, talle tuledega vilgutan" - möödus meist hele Peugeot, mis lõbusasti kaasa tuututas. Vaatasime. Oi. Oi-oi. Ursula poisid. See oli päris hea.

---
Pärnus on hea.