Näe, muna, võta!

Kena rahvusvahelist munapäeva kõigile! Nagu Lennart ja Jaanus ja Michel ja teised tabavalt ütlesid ning mulle kaks toorest (sic!) kanamuna taskutesse toppisid. Ühe peale oli veel nägu ka joonistatud. Iseenesest armas mõte ju. Andsin selle näoga hiljem Hedvyle, tema oli äkki väga õnnelik. Ilus päev seega, ma arvan.

Minu jaoks on tänane olnud pigem isegi veider. Või... Ma ei teagi. Kolmas päev jutti, kui ma kooli lihtsalt ei lähe. Täna jõudsin Lossi hoones juba õigesse koridorigi minna, vaatasin, et kõigest kolm minutit hilinenud, aga siis jäin seisma ja pöörasin otsa ringi. Lihtsalt ei viitsinud täna. Kohutav...

Selle asemel suundusin ÜK-sse istuma. Minu laud, nagu tavaliselt, polnud vaba. Sellest hoolimata, et tudengid peaksid loengutes olema, oli koht üsna puupüsti täis. Ja siis tõstis üks mees korra häält, sest ma tegin nagu paljud teised enne mind ja trügisin tema arvates järjekorda vahele. Tegelikult ma võtsin lihtsalt ainult mahla ja asusin leti ette sappa. Jah, ma saan aru, et ma läksin mõnest inimesest mööda, aga samas tegelesid nad toiduleti juures endale lõuna valimisega. Loll oleks olnud mahlaga nende taha passima minna lihtsalt. Piinlik ei olnud, seletasin kiire lausega oma loogika lahti, maksin mahla eest ja võtsin Sirbi lugeda.

Ma ostsin täna kaks raamatut, mille üle mul on päris hea meel. Liiga ammu on möödas viimasest korrast. Ma arvan, et viimati ostsin ma raamatu "Minu Linnateater" - see oli juba LIIGA ammu, tõsiselt. Kunagi talvel Endlas. Täna aga... Wilde raamatupoest.

Esimene, mille kätte võtsin ja mõttes ostunimekirja märkisin, oli Oscar Wilde'i "Näidismiljonär". Tegelikult on seal kaks lugu veel: "Lord Arthur Savile'i kuritegu" ja "Saladuseta sfinks". Oscar Wilde on minu jaoks lihtsalt... Kirjanik suure K-ga. Tema raamatud on need, mis loevad. Tema isiksus on see, mis loeb, intrigeerib, tekitab huvi. Tema loomingut ma neelan. Neid jutte pole veel lugeda jõudnud, aga ma usun, et elamus tuleb hea.

Teine raamat on esimesest ilusam. Selline sumedate soojade pruunikate kõvakaantega "Kas kuulete". Puha Eesti enda asi. See isegi lõhnab hästi. Palju-palju paremini, kui uued kooliõpikud või tuhandetest kätest läbi käinud raamatukoguraamatud (siinkohal nuusutan kontrolliks Wilde'i ja avastan, et see lõhnab paremini). Kaante vahel on valitud kuuldemängud aastatest 1994-2000. Üks teatriraamat minu kollektsiooni juurde seega. Midagi Kaplinskilt, Kõivult, Luigelt, Raudamilt, Tederilt, Tuulikult, Undilt ja Õunapuult.

Nädalavahetusel ma teen endale lõpuks selgeks, et kool on tähtis, uurin ja puurin ja teen asjad ära ja siis saan südamerahuga uusi raamatuid lugema hakata. Kuigi... Ma kahtlustan, et löön käpad juba täna ühele neist külge. Vist.

Piretit oli hea näha üle pika aja. Istusime Wildes mingi... Mõned tunnid vist. Ma ei suuda seal aega adekvaatselt hinnata, aga kuulsin umbes neli korda Liisi Koiksoni plaadi algusest lõpuni ära. Enne Pireti tulekut läks vist juba kolmas kord keerlema. Või oli see teise korra lõpp, kui ta tuli... Noh, las see jääb.

Igatahes... Inimesed naersid ja naeratasid, kui nägid mind, muna käes, mööda kõndivat. Ma arvan, et muutsin ehk kellegi päeva natuke rõõmsamaks seeläbi. Tahaks igatahes loota küll. Minu päeva frustreeris lõpuks see, et blogger oli mitu tundi maas ja ma ei saanud pooli asju arvuti taga olles teha. Ehk siis ei saanud lugeda, ei saanud kirjutada. Masendav.

Masendav on siin eriti see asjaolu, et ma olen sellega liiga harjunud. Peaksin end muutma, kuni veel saan. Rohkem elu on vaja. Vaatab. Vähemalt ma tegin endale täna kaks korda süüa ja see ei tulnud sugugi halvasti välja. Hakkab vist üle minema. See tähendab, ma hakkan ennast lõpuks uskuma ka. Siis on hästi. Vist.

---
Hetkel ma olen üsna harjunud jahedaga, nii et kõige hullem ei olegi. Aga nüüd - kõrvaltuppa prantsuse keelt õpetama!