Südametu Tüdruk

Oli kord üks Tüdruk. Tal oli suur süda ja seal oli palju inimesi. Kalleid ja veel kallimaid. Igale ühele väike sopikene. Aga et süda suur oli, olid ka need sopikesed suuremad kui tavaliste südamete puhul.

Südame ääres, kuskil seal ülal, paremal pool, oli veel veidi vaba ruumi. Tüdruk ei teadnud, mida sellega peale hakata ja ootas, et ju siis tuleb kunagi keegi, kes selle sopikese endale võtab.

Ühel päeval läks Tüdrukust mööda Poiss. Läks alguses mööda, aga keeras siis otsa ringi, võttis selle vaba sopikese Tüdruku südamest endale ja pistis taskusse. "Äkki läheb vaja," ütles ta ja kõndis edasi.

Tüdruk vaatas talle järele ja kehitas õlgu. Ju siis oli Poisil seda tõesti vaja. Ja süda oli Tüdrukul suur, sellest oli senini kõigile jätkunud ja miks ei oleks sellest ka edaspidi jätkuma pidanud.

Poiss tuli tagasi, võttis Tüdrukul käest kinni ja viis ta endaga kaasa. Kohvikusse ja loomaaeda. Mujale ikka ka, sest kohti, kus käia, oli palju.Tüdruku südamega hakkas midagi toimuma. See liikus ta kehas ringi, hüpates kord kurku, harvemini langedes saapasäärde. Saapad, muide, olid Tüdrukul pikad ja ilusad. Aga enamasti hõljus suur süda lihtsalt ringi, kepsutas verelibledega ja mängis veresoontega kummikeksu.

Ühel päeval kinkis Tüdruk oma südame ära. Sellele samale Poisile, kes oli teda kohvikusse, loomaaeda ja teistesse vahvatesse kohtadesse viinud. Poiss pani südame taskusse ja ütles: "Äkki läheb tõesti vaja."

Teisel päeval läkski. Poisile tuli külla üks teine Tüdruk, aga köögikapid olid tühjad nagu nende kõhudki. Siis tuli Poisile meelde esimese Tüdruku antud kingitus. Ta otsis selle oma taskust välja, hakkis ära ja tegi imehea roa. Kõhud said täis ja meel oli rõõmus: "Näe, läkski vaja!"

Hiljem nägi seda esimest Tüdrukut tänaval üks teine Poiss. Selle teise Tüdruku sõber. Jäi seisma ja vaatas teda pikalt pealaest jalatallani. Ja siis jalatallast pealaeni. Vaatas ja mühatas: "Südametu tüdruk!" Siis kehitas ta õlgu ja läks edasi.

---
Inspiratsiooni eest aitäh Evertile.