Hommikused uinumised

Juba mitu järjestikust hommikut on mul olnud sellised, et magama jõuan alles viie-kuue paiku. Eks ta ole, asjad tahavad ajamist. "Üllataval" kombel aga kohustuslike asjadeni ei jõua kuidagi. Pole ikka veel alustanud uurimustööd, mille esialgsete plaanide kohaselt homseks (ehk siis tänaseks) valmis peaksin saama. Ei ole teematki veel täpsustanud. Aeg aga pudeneb liivateradena sõrmede vahelt.

Ma puhkan. Niivõrd-kuivõrd. Paar päeva olen nüüd üksi kodus olnud ja lõõgastunud. Eile (ehk siis üleeile) oli aega enda jaoks. Võtsin endale terve päeva ja hoolitsesin enda eest. Vahelduseks oli täitsa hea end vannitada-kreemitada ja lihtsalt lösutada. Jõe ääres käisin ka. Kuigi see pole see. Mere äärde tahaks tagasi. Tahaks PÄRIS laineid, PÄRIS tuult, PÄRIS liiva. Kõike seda, millega liiga harjunud olen ja mis aitab mul edasi tiksuda. Emajõgi Emajõeks, aga ta on liiga laisk ja väeti. Varsti saan mere äärde ja siis on hea. Mõelda ja lasta tuulel midagi endast ära kanda ja midagi juurde tuua. Lihtsalt olla.

Täna mõtlesin, et olen tubli ja koristan. Rohkem läinikud pole siin vist kunagi, pean enda kiituseks ütlema. Päev otsa tuulasin kappides ja voodite all, lükkasin mööblit, võtsin riiulitelt ja aknalaudadelt tolmu, nühkisin kõik kohad puhtaks ja tõstsin asju ümber. Väsinud ja hea tunne on. Ilma Ursulata vist poleks nii kaugele jõudnud. Keegi kirjutas kunagi, et Ursula on ideaalne koristamismuusika. Paned plaadi mängima (repeat) ja ei pane tähelegi, kuidas töö ja aeg lendab. Tal oli igatahes tuline õigus, olen seda mitmel korral katsetanud. Iga kord töötab. Ja mitte ainult koristamise taustal, nagu viimane nädal näidanud on.

Aa, joinige mu uue lemmikkommuuniga Orkutis. Küll näete, kui sisse logite.