Ma olen kodus

Istun praegu Sütevaka esimese korruse põrandal. Jube hea on olla. TUlin suurte kottidega Märjamaa bussilt otse siia ja jäingi. Ei plaaninud, aga kukus lihtsalt välja. Ja ma ei kurda. Välisuksel tuli Andres vastu, naeratas, tervitas ja küsis: "Mis teed?" Siis ma kiiruga ütlesingi.

Vahva on istuda ja ringi joosta, midagi teha. Täna on Primadel kirjanduse eksam ja seega on siin palju tuttavaid. Pea kõik õpetajad, kes mind näinud on, on mind niiöelda rajalt maha võtnud ja vestlusesse süvenenud. Hea on nendega rääkida. Ja millegipärast pakuvad kõik välja, et teen eksami uuesti :). Tänan pakkumast, aga tänan, ei. Olen oma eelmise aasta hõbemedaliga rahul. Pealegi on kõik ette valmistamata ja eriti ei mäleta midagi. Ja.. Ma ju tean, et nad ei mõelnud seda tõsiselt. Eks ju?

Komisjoni kutsuti ka, õigemini vastajaid kuulama. Et neutraalsust lisada. Mõtlesin isegi korraks, et läheks, aga seni pole läinud. Vist ei lähegi. Annu tuleb järgmisena välja ja siis suundume tõenäoliselt TK-sse muljetama. Pole ju ammu rääkinud ega värki. Palju asju on vaja läbi arutada ka. Teater ja saunaõhtu ja kõik see.

Kuulan endiselt Ursulat ja vahva on olla. Äkki astun Argo kabinetist ka läbi ja vaatan tänavuse lõpuvideo ära. Kes teab. Kui mitte täna, siis näen seda neljapäeval. Kindel värk. Loodan, et nelik saab kokku tulla, aga sedagi ei tea. Andul on ju endal päev varem lõpetamine ja.. Vaatab :).

Ma olen õnnelik, et sain siin koolis käia. Kolm aastat ülivahvaid inimesi. Nii õpetajaid kui õpilasi. Palju häid mälestusi ja mõned segased, aga meelde jääb ainult hea. Sütevaka puhul küll. Ma olen õnnelik. Päriselt ka.