Go, Jon!

Joonatan on MTV Eesti VJ konkursi finaalis. Minu "emauhkus" on jube suur ja tahab, et oma lapsel ikka hästi läheks. Ma tean, et ta on seda väärt. Teie teate seda ka. Jon ongi MTV.

Tagasi Tartus. Jälle koos oma tavalises kohas, tuumikviisik. Ott on vigane ja saime ta kuidagi kohale. Ja tegelikult see, et sa pärast neid boonuspunkte muudkui kaotasid, see ei loe ikka midagi. Äge ikka, et tulid, mis siis, et mina pidin Jaanus olema ja sulle kärbseid pähe ajama.

Jaanus, Mihkel, Maarja ja Ott. Nende nimede ja nägudega olen ehk liigagi harjunud juba. Aga ei kurda. Sest nii on lahe. Me teame, mida me teeme ja kuidas me seda teeme. Ja meil on teemad ja neid tuleb veel juurde. Vahel on äge, kui juures on ka teisi, aga ei kurda üldse, kui oleme ainult meie. Midagi jäävat peab siin ilmas ju olema. Ja see on hea, mis on. Las see jääb.

Aga veel. Tuuli tuli koju. Teda on hea näha üle pika aja. Ja siis homme tuleb Annu. Ja tulevad ka muska ja doktor. Ja siis me saame neljakesi tsillida ja hängida ja teha kõike muud, mida me paar päeva pole teha saanud. See nelik on ka ületamatu. Teistmoodi ja totaalselt. Ma juba ootan ja hoian pöialt ja naudin vaikselt ette. Ja ma tean, et kõik see saab äge olema. Ma tean seda.

Jaanipäevgi oli ületamatu. Nõmme on lihtsalt ülim. Ja kõik see muu asi - ma elan. Me elame. Eestimaal. Järsku tuli selline suur patriotismipuhang. Ma panen uuesti muusika väga vaikselt mängima, sest mõni üritab siin magada. Ja loksun edasi. Homseni.

---
Eelmise posti lõpetuseks - nad naersid pärast kuidagi rohkem. Seda oli hea näha.