Minna ja mitte nutta

Tegelikult mul ei ole mingit halamistuju praegu. Või mingis mõttes on ka. Aga see on selline hea. Ma usun. Ma arvan. Pealkiri on tingitud lihtsalt sellest, et Tuuli laulab üht ilusat laulu, kus on selline rida sees. Mitu korda. Ja see on tõsiselt ilus. Nagu VÄGA.

Ma mõtlen, et ma ei ole Tuulit just väga pikalt tundnud. Mingi... Kuus aastat, aga sedagi mitte liiga intensiivse suhtlemisega. Aga kuidagi on nii läinud, et ta on mulle väga oluliseks saanud. Ma ei tea. Vahel ei peagi kellegagi lapsepõlvesõber olema, temast hoolida. Vahel muutuvad just lapsepõlvesõbrad mingi aja jooksul üsna võõraks, ma mõtlen, et taanduvad selliseks juhututtavaks.

Ma mõtlen, et mingis mõttes on ta mulle see ideaalne õefiguur, keda mul olnud ei ole. Ma lihtsalt ei saa oma õega nii hästi läbi, kui paljud teised. Lihtsalt on nii läinud. Tuuli aga... On selline eeskuju võibolla. Ta on lihtsalt... Metsikult armas inimene. Sellepärast ongi nii kahju, et ta nüüd Tallinnas on. Kuigi, jah, samas olen ma tema pärast jube õnnelik. Lõpuks ometi see kool, kuhu ta tahtis saada ja üldse.

Tegelikult on mõni inimene, keda ma tunnen palju vähem, aga kes on vähemalt sama kallid. Või, noh, võibolla on neid üks. Ma ei ole praegu üldse nii kindel, mis täpselt toimub või ei toimu või siis... Jah. Ma hakkan jälle üle mõtlema.

Noh, jah. Võibolla ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et kui ma peaks koostama mingi labase TOP-i inimestest, kes on mulle kallid, siis ma tean, kes oleks viis kõige-kõigemat. Aga ma ei hakkaks neid järjestama, sest nad kõik on omal moel nii erilised. Ma armastan neid kõiki. Aeglaselt, nagu viimasel ajal kombeks ;).

---
Et ma ka ei või...