Tänane varandus

Your luck has been completely changed today, ütleb Orkut. Noh, jah. Jei. See saab viimase nelja nädala taustal üksnes halba tähendada. Pähh. Hetkel õnneks veel muutusi pole ja Orkuti horoskoopi (mis see muu ikka on) vaadates tõenäoliselt ei tule ka. Heihoo. Mis ma ikka mölisen. Parem räägin, mis teema.

Nii, nagu arvata oli, siis Lõikuspeo teisele päevale kuidagi ei jõudnudki. Chillisime niisama pesas, kuulasime VH1-te, sõime hommikust ja rääkisime. Et kõigile kogu aeg mu hea tuju ka ette peab jääma, aru ma ei saa :). Ja mingid spetsiifilised naljad põhimõtteliselt nädal järjest juba. Tänks. Loomulikult olen ma meelitatud!

Pesast linna kaltsukatesse. Eriti midagi silma ei hakanud. Ei aidanud ka kullipilgul teksapükste otsimine. Õigeid ei ole ette sattunud veel. Pagan! Enne neljapäeva on vaja, muidu ma ei mängi. Aga, jah, Annu viskas mulle Tallinna maanteel ühe sinise pluusi sülle, et ma proovigu. Noh, tuli väja, et proovisin ja ostsin endale spetsiaalse klubipluusi. Juba ära ka proovitud, aga sellest hiljemalt.

Viimasest kaltsukast tulles nägime Silverit ja tervitasime, siis aga edasi linna piirile. Jalutuskäik oli mõnus, aga seisime ja hääletasime ikka päris tükk aega. Annu peaks neid asju paremini teadma, mina kella ei vaadanud. Noh, ütleme, et pool tundi sai niisama passitud, mööduvate sõdurite kommentaaridele vastatud jne. Ei kedagi. Siis aga kaks autot, kes teatasid, et sõidavad Tartu poole 10 km, aga edasi mitte. Me ei läinud. Siis veel üks auto kahe tüdrukuga ja siis meie õnneauto kena paarikesega. Meie jaoks pandi spetsiaalselt kaks lastetooli auto tagaotsa, et ikka kolmele inimesele ruumi oleks. Nii armas. Saime väga kiiresti Lõunakeskuse juurde ja tänasime heategijaid südamest. Hea muusika oli ka autos, muide.

Jala linna poole edasi. Piret läks Raini poodi ja meie kõmpisime üle Toomemäe minu poole. Tähtsamad vaatamisväärsused sain ära näidatud. Õigemini täpselt pooled neist. Nii, pelmeenid ja muu teema. Valisin üsa varakult õhtuks riided ka ära.

Õhtul siis saime Pireti ja Gretega neljakesi kokku ja suundusime Illusioni poole. Kusjuures, Grete oli ainus, kes seal varem käinud. Me ülejäänud olime kõik veel päris süütukesed ses mõttes. Hoone on vinge, ikkagi vana kino, stiil on pillav ja seega täitsa mõnus. Aga kontserti tuli kaua oodata. Negatiivne.

Genialistid lõpuks tulid. Ivar oli taas kord vahva, aga mis seal uut on, eks ole. Päris kiiresti leidsime end Gretega esimesest reast Ivari ja Feliksi vahelt. Nautisime ja iluviiplesime kaasa, kus vähegi andis. Täitsa väga-väga lõbus oli. Liiga kiiresti sai läbi. Ja ainult kaks lisalugu. Niu. Ei saanudki viibelda "tee lahti rasta aknad"... Vähemalt mitte kontserdil. Kurb. Aga järgmine kord!

Ei jäänud pärast geniaalseid inimesi Illusionisse klubitama, suundusime neljakesi Zavoodi poole. Algul oli veider, tundus, et ühtegi teist tuttavat pole. Ruumi ka ei olnud, kuigi inimesi oli kõvasti vähem, kui laupäeva õhtu kohta arvata oskaks. Istusime piljardilauale, võtsime 3 Sini 2 hinnaga ja chillisime. Annu oli niisama, sest tema ju septembris ei joo. Tubli!

Tuli välja, et Urmas oli sõpradega ikkagi kohal. Leidsin end lõpuks Peetriga mingeid tähtsaid maailma asju arutamas ja kõrbetesti tegemas. Vaata aga. Semiootikud ON huvitavad inimesed, ütlen ma. Eriti tänavused 2. kursuse omad. Zavoodis läks nii sulgemiseni jutti, ei tea mäletadagi, mitu tundi seda oli. Kodulaulu lasti igatahes kaks korda, rahvas ei tahtnud lihtsalt ära minna. Selles oli asi.

Koju ikka veel ei jõudnud. Võtsime Grete ratta ja suundusime Peetri ja Urmase juurde Taara puiesteele. Huvitav, kas sellel on mingi seos, et sealtkaudu jõuab lõpuks Feenoksini? Hmm... Semiootiline märk kindlasti... Või indeks. Või sümbol. Või... Jah, selle üle peab veel mõtlema.

Jõime teed, kuulasime väga head muusikat (komplimendid Peetri muusikamaitsele) ja mängisime. Eesti veniks jube pikaks, lõpuks võitsime meie Annuga. Alias ajas kõigil une ära (võibolla oli asi ka juustus, aga kes teab...) ja sellegi panime lõpuks kinni. Vahva, ma ei olegi rooste läinud, mis siis, et mingi pool aastat mänginud pole. See on ainult hea.

Kaheksa läbi midagi otsustasime tüdrukutega, et läheme ära. Grete ja Piret ühele, meie Annuga teisele poole. Näitasin ära teise poole olulistest Tartu vaatamisväärsustest. Spekuleerisime lillede üle ja mida ema küll ütles vms. Oli huvitav.

Annu läks mingi hetk turule juustu järele ja siis 10:30 bussiga Viljandisse. Mina jäin koju koristama ja just praegu tuli meelde, et ma pole ju veel hommikust söönudki... See mõned juustutükid välja arvata. Hmm... Noh, ühest küljest pean ju varsti kuuele inimesele süüa tegema hakkama, seega pole probleemi, et nälga jääks. Aga samas... Mul on piima ja müslit, mis on kuramuse hea. Jah. Vaata kui hea.

Panen nüüd suure vaiba maha, põrand peaks kuiv olema juba. Nüüd müsli ja piim välja ja sööma :D. Ahjaa, sain KK viimase variandi ja lisapäeviku ka kätte. Äkki tegelen isegi sellega.

---
Ole kena, saa terveks!