Need vanad armastuskirjad...

Ma olen Sulle kirjutanud nüüdseks kümneid ja kümneid kirju, aga vastust pole saanud. Arvestades seda, et ma need alati kokku käkerdan või paremal juhul oma sahtlipõhja poetan, pole see ka mingi ime. Aga see on esimene, mis Sinuni jõuab. Ma arvan seda. Ma loodan seda. See on minu esimene päris-armastuskiri Sulle.

Tegelikult võiksid Sina olla see kirjanik. See sobib Sulle märksa paremini kui mulle. Intellektuaal, vahel võlts ja väsinud, vahel õrn ja naiivne. Selline Sa oled. Teised ei tea, aga mina tean. Tegelikult ei tea vist minagi ikkagi päris täpselt, mis mängu Sa mängid. Ma pole sellest siiani aru saanud. Aga ma üritan.

Sa hirmutad mind viimasel ajal. Mitte paha pärast, vaid lihtsalt… Sa ei ole hirmus, ma lihtsalt kardan, et mina ütlen või teen midagi valesti. Ja ma nii kohutavalt kardan seda, et ühel hetkel Sa enam ei ole siin. Et Sa lähed ära. Et sa avastad, et ma ei olegi see huvitav ja tore inimene, kelle Sa mu vist arvad olevat. See on see, mida ma kardan. Ma kardan Sind kaotada.

Samas on see natuke naljakas ka. „You can’t loose what you never had” laulavad paljud imalad ja imalamad kooslused. Neil on õigus. Kas mul on üldse õigust Sind natukenegi enda omaks pidada? Ma ei tea. Teadmatus on hirmu kõrval teine märksõna, mis mulle Sinule mõeldes meenub. Ma lihtsalt ei tea, mida teha. Kuidas olla ilma Sinuta. Kuidas hakkama saada.

Igatsus. Ma igatsen Sind meeletult. Ma tean, et see on totter, aga ma jälgin oma telefoni juba palavikulisusega. Ma ootan, et nüüd kohe-kohe hakkab see ärevalt vibreerima ja ekraanile ilmub Sinu nimi.

Esimest korda, kui Su nime oma telefonis nägin, et suutnud ma seda ära registreerida. Mida? Miks ta mulle helistab? Ma lihtsalt ei suutnud. See olid tõesti Sina. Pärast värisesid mu käed ikka päris tükk aega. Raske oli pastakat peos hoida ja õpetajat jälgida. Ma ei teagi miks. Jälle see teadmatus. Ikka ja jälle. Ma ei tea isegi, miks ma teen praegu seda, mida ma teen.

Ma vajan sind. Ma pole seda veel sulle öelnud, aga ma vajan mingit tobedat suhet. Mitte tobedat, vaid lihtsalt… Midagi tobedat. Mitte suhte mõttes. Näed, jälle ma ei suuda ennast korralikult väljendada. Ma tahan, ma tahan… Ma tahan proovida asju. Lihtsalt. Proovida. Kuidas on olla sõltuvussuhtes. Kui sa ei saa kelletagi lihtsalt olla. Kus on keegi, kelle juurde sa alati tormad, kellega teineteist lämmatada. Mul ei ole seda veel olnud. Aga ma tahaksin teada, mis tunne see on. Ma tahan, et Sa mu energia ära jooks ja mind välja kurnaksid. Ja et mina võiksin sama Sinuga teha.

Ma tahan veel katsetada. Ma tahan teada, milline on see armastan-ja-vihkan suhe. Kas valus on tõesti valus, kui sulle teeb haiget keegi, keda sa armastad? Kui sulle teeb haiget keegi, keda sa vihkad? Ja keda sa ise ei suuda lüüa, sest ta on sulle nii lõpmata kallis? Ma tean, see kõlab elupõletajalikult, aga minagi tahaksin surra kord naeratusega, et ma olen siin ilmas paljut proovinud ega kahetse midagi. Parem see, kui elu täis mittemiskit. Ma arvan nii.

Ma tahan veel sellist suhet, kus ei peaks millelegi mõtlema. Kus kaks inimest elaksid oma elu, aga kohtuksid omavahel ja kirglikult. Või kas isegi just kirglikult. Kuidas juhtub. Et ei oleks midagi, mis mind kellegi külge kindlalt seoks, et ma saaks teha, mida ise tahan. Et ma näeks kedagi, kui ma ise tahan. Ja kui ei taha, poleks mingeid kohustusi ikkagi seda teha. Ma tahaksin olla vaba ja kui paarikesi vaadates tuleb nukker niutsumise tunne peale, et siis oleks, kellega kokku saada ja teineteist nautida. Aga samas ei mingeid kohustusi. No strings attached. Et kumbki ei tunneks ennast iial ahistatuna või üleliigsena. Et lihtsalt olla nii, nagu elu juhatab. Tantsida kellegagi kokku ja lahku, lahku minemata ja suhet alustamata. Aga et see oleks.

Ma tahan palju asju. Palju vasturääkivaid asju. Aga samal ajal on ainus, mida ma tahan, Sina. Nüüd ja praegu. Kohe! Igatsus on neist teistest lihtsalt niivõrd suurem, et ma enam ei tea. Ei, nüüd olen jõudnud selle piirini, et ma tean selgelt, mida ma tahan. Sind. Ma ei tea, mida ma Sinuga teeks. Mulle piisab vähesest, kuni Sa minu juures oled. Ma võin Sind kuulata, ma võin Sulle rääkida ja vaadata Su ilusaid silmi, mida ma hästi ei näe, aga mis on ometi nii selged. Ma võin lihtsalt vait olla ja jälgida vaikivat Sind. Ma ei hooli, mida me teeme või kes seal veel on. Peaasi, et olen mina ja oled Sina. Koos.

Ma kirjutan Sulle teinekord veel. Parem saadan selle kirja kohe ära, sest minuti pärast ma seda enam ei teeks. Või siis juba poole minuti pärast. Ükskõik. Tea, et kes iganes Sa mulle ka pole, Sa oled mulle kallis. Kirjeldamatult.

---
Leidsin selle alles hiljuti ja... Pühendan selle Sulle.