Syrrealism

Nad jalutavad neljakesi lumesajus öisel maanteel. Tüdruk, Sõbranna, Tuttav ja Eks. Kolm tüdrukut ja üks poiss. Nende tee viib Tallinnast Pärnusse. On pime ja sajab lund, sest on öö.

Ühe alevi lähedal, suurele teele tagasi pöörates, on Tüdrukul häbi. Ta kõnnib lummetuisanud kõrvalteel. Ta vaatab tagasi ja jälgib kaaslasi. Tuttav ning Sõbranna on varem õigest kohast suurele teele pööranud ja kõnnivad nüüd seal. Tüdruk on aga väsinud ja kõnnib otse. Ühesuunalisel kõrvalteel, kus ta teab, et ei tohiks kõndida, sest selja tagant võib igal hetkel vuhiseda otsa mõni auto.

On pime ja vaikne, helbed langevad vaikselt taevast alla. Tüdruk vaatab uuesti tagasi. Eks, kes oli temaga tulnud, marsib viimaseid meetreid teeni otse, läbi lume. Tüdrukul on veel rohkem häbi, sest nüüd on ta üksi, kes sel teel kõnnib. Nad jõuavad vale tee ristmikuni ja peatuvad. Tüdruk nutab, aga keegi ei märka seda. Ta ei tohi lasta teistel seda märgata.

Ristmiku juures on nende pool teepervel vineerist kõnepult suure peegliga. Tüdrukud võtavad lahti oma meigikotid ja asuvad tööle. Tüdruk jääb viimaseks, sest tal on ikka veel häbi ja tahab oma punetavaid silmi puuderdada pärastpoole. Ta mõtleb, et on viisakas ega trügi kitsasse kohta.

Vimaks pääseb ta peegli ette ja näeb seal väikest hirmunud plikatirtsu. Selline oli ta umbes kümme aastat tagasi, kui oli pahandust teinud ja kartis, et vanemad saavad sellest teada. Tüdruk võpatab, ohkab ja asub seda plikat puuderdama. Aegamisi muutub ta jälle endaks.

Liiga vaikne on. Tüdruk vaatab ümberringi ja näeb, et kauguses kõnnib ühe bussipeatuse poole tema Sõbranna, kes parajasti pahaselt tagasi vaatab ja annab kätega märku, et Tüdruk kiirustaks. Ta on juba päris kaugel. Teised on hoopis silmist kadunud. Vähemalt Tüdruku jaoks, sest ta ei näe hästi.

Kiirelt pakib ta oma meigitarbed kokku - ehk viskab need suvaliselt kotti - ja jookseb teistele järele. Sõbrannani jõudes näeb ta lõpuks taamal kaht suure seljakotiga kogu. Need on teised. Need ei vaata tagasi. Tüdruk ohkab ja nad kiirendavad sammu.

Tükk aega veel on pime ja sajab vaikselt lund. Nad kõnnivad mitu kilomeetrit, aga ei ole endiselt teisteni jõudnud. Need ei vaata endiselt tagasi. Tüdruk on kurb.

Ühe sillani jõudes on juba sügis. Käib teeehitus ja sild - tee kõrval asuv piirdekäsipuuga kõrgem mättane koht mõne lombiga - on kaetud värviliste vahtralehtedega. Silani jõudes kuuleb Tüdruk selja tagant hingamist. Ta vaatab kiirelt tagasi, seal on musta nahktagiga needitud Noormees, kes nende poole kiirustab. Tüdruk pelgab natuke.

Noormees naeratab sillani jõudes ja trügib nende kõrvale. Ta hakkab rääkima. Ta ütleb, et on siin teed ehitavas ja viitab käega kõrvalasuva tee poole. Tüdruk noogutab ja sahistab vaikselt uneledes jalaga lehti. Noormees peatub hetkeks ja Tüdruk tunneb ta ära. See on ühe noortebändi klaverimängija, kellega ta ühel festivalil rääkima juhtus.

Noormees naeratab ja pöörab siis pea kiirelt silla alla kraavi poole. "Kas nägite?!" hüüatab ta erutunult. Tüdruk vaatab kiirelt näidatud suunda ja näeb midagi väikest võssa kadumas. "See oli väike põder," seletab Noormees suure naeratusega. Ta naeratab üldse palju ja laialt, tuleb Tüdrukul meelde. Noormees ohkab särades ja ütleb: "Ma armastan põdravasikaid!"

---
Tüdruk vajutab unesegaselt äratuse kinni ja taarub peeglini. Ta muigab ja mõtleb endamisi siis: "Ma nägin Teda unes!" See ei olnud ei Sõbranna, ei Tuttav, ei Eks ega ka mitte see nahktagiga Noormees. See oli keegi teine. Tüdruk mäletab Tema naeratavat nägu ja seda, kuidas nad kontserdil teiste ees tantsisid ja end hästi tundsid. Iluš.