Pimm-pomm-pimm-pomm-pimm...

Raekoja kell lööb viis hommikul. Jõudsin vähem kui pool tundi tagasi koju. Töölt. Väljas on külm, ma tean. Ma just tulin sealt. Vaatan järele - viis kraadi. Oli vist sooja, jah, sooja. Aga oli külm.

Umbes kaks tundi tagasi tuli festivali klubisse neli geniaalset inimest. Ilma Ivarita. Keegi oli veel puudu, aga ei suutnud registreerida, kes täpselt. Jah. Tee tõi keikkalt koju. Vist on hea kodus olla. Mul küll oleks. Kui uks poleks lahti olnud, oleks ka seal mõnusam olla olnud. Oli natuke liiga cool.

Umbes viis tundi tagasi oli mul täiesti siiber sellest, kui alakorraldatud võib üks üritus olla. Keegi ei tea, mis kus toimub, kes kus olema peab ja mida üldse teha. Kõik küsivad, aga need, kes peaks ütlema, kehitavad õlgu, joovad sõpradega ning lähevad ära, kui midagi kiirelt vaja teada on. Siis aga, kui mitu tundi hiljem lõpuks tööd tegema saab asuda, sujub kõik oma rada mööda. On lebo, heas mõttes lebo. Mõned huvitavad isikud isegi. Täiesti talutav.

Umbes seitse tundi tagasi tõusime Piretiga püsti ja liikusime Oorti lavale lähemale. Rahva seas oli soojem. Sass oli pärast reedest loengut kuidagi omam. Parem kõrv hakkas peagi valutama, sest kõlarid olid liiga lähedal. Keskelt oli aga plats täis ja tagant polnud midagi näha. Aga oli hea.

Umbes üheksa tundi tagasi sõime pelmeene. Hapukoorega. Pelmeenid olid praetud. Parimad pelmeenid, mida kunagi söönud olen. Ja kodused väikesed tomatid. Armas.

Umbes kümme tundi tagasi tahtsin, et Diskreetse Mango Trio teeks veel ühe loo. Väga tahtsin, Ja ma isegi teadsin, mis selleks on. Mul oli õigus. Ja ma laulsin kaasa. Kahju, et nad nii varasele kellaajale sattusid ja et ilm nii jahe oli ja et rahvast nii vähe oli. Muidu oleks kaks viimast lugu vahetuses olnud ja pool jäneselugu oleks pidanud kükitama, et siis rokkida, kuidas liikmed võtavad. Aga see ei olnud nii. Kahju. Mulle meeldib DMT. Varsti jälle.

Umbes neliteist tundi tagasi jagasin VIPidele toidu- ja õlletalonge ja tegelesin plaadimüügiga. Ja suutsin maha müüa suisa ühe T-särgi. Teised tegid teisi asju. Turvamehed naersid ja ma tundsin selles lohmakas särgis end naljakalt.

Umbes kuusteist tundi tahasi rippusin oma emmega. Issi ja õde olid ka. Aga emmet on alati kõige parem näha. Eriti just minu emmet, sest ta on nii kallis. Mulle meeldib minu emme.

Umbes-täpselt veel kauem aega tagasi kirjutasin ma eelmist postitust ja mõtlesin, et miks ma neljapäeval midagi ei kirjutanud. Endiselt ei teadnud. Nüüdki veel ei tea. Aga ega vahet ju polegi.

---
Ülemise korruse lällajad tahavad tuppa saada ja lällavad akna all. Valjusti ja koledasti. Lällavad, noh. Purjus inimeste teema. Paljud üritavad praegu siin majas magada. Mõni üritab kohe arvutis ära lõpetada ja ootab und.