Missioon täidetud...

Mul pole juba pikemat aega nii head õhtut olnud, kui see. Lihtsalt uskumatu, milleni võib üsna mõttetu nädal viia. Kui nii asjad käivadki, siis palun väga, olen veel paari masendava seitsepäevakuga nõus. See oli lihtsalt... Väga hea. Kuidas nii vedada sai, ei tea. Aga vedas. Ja ma ei tea, keda ma selle eest tänama pean, aga suur-suur-suur-suur aitäh Sulle. Mul oli seda kõike väga vaja. Väga.

Üritus oli ülivõrdes. Käepaelad, backstage, jämm ja söök kohvikus, soundcheckid saalis, jutti mitu väga-kontserti. Ja muidugi inimesed, kellega suhelda, kellele vastu naeratada (täiesti siiralt, kusjuures), kellega rääkida, kellest pilti teha või kellel endast fotosid teha lasta, kellele mingeid pooleldi naljaga mõeldud märkusi visata, kellele silma teha, kellel lasta end õhku tõsta, kellele kogemata sisse joosta, kellele oma andmeid saata, kellega... Ja nii ma võiksin jätkata ikka PÄRIS kaua.

Lihtsalt... Aitäh. Aitäh. Aitäh. See oli ilus. Ainus asi... Kes iganes vastutas tossumasinate eest... Järgmiseks korraks - õpi neid välja lülitama. Bände vahepeal ei näinudki ja poistel endal oli ka raske hingata. Nad ise rääkisid. Et, jah, tuleks õppust võtta. Aga muidu - jumala eest, laske edasi. Mehmed Pehmised, Kognito, Ursula (jah, see neljas bänd oli ka, aga las ta siis ollagi)... Niimoodi tulebki kontserte korraldada.

---
Ja Emm, aitäh, et tulid ja aitasid oma säraga.