Fantastiline :)))
Mul on super-hüper meeletult hea tuju. Panin suisa KK vol 3 soundtracki mängima, et oleks ikka ehe.
---
Jei.
posted by Aloysius @ 23:13
kolmapäev, oktoober 25
---
Jei.
.jpg)
Sedamismaütlesin
- Mine ära, reit! vol2
- "Kui juba, siis juba!"
- "Oksana ja tebja ljublju!"
- See oligi see mõte, jah?
- Planet waves twice vol2
- Šokolaadikooki?
- Planet waves twice...
- Päeva parimad...
- Miks teater?
- Kõigepealt maalida puur...
42 Comments:
Noh, kui ma juba siia omadega sattusin, siis eeldan, et süüdi on kas tee või õunakook. Olgu, paralleele ei hakka tõmbama, aga pärast mõningast põrkamist ühika seinte vahel, pidin mina vähemalt jooksma natuke Toomel ringi, et uuesti maha istuda. Sügises on liiga palju värsket õhku, ütleks ma selle peale.
Liiga palju värsket õhku võib tervisele kahjulik olla. Nagu ka liiga palju mida iganes. Või liiga vähe.
Kas puud olid veel lehtes?
Heites hindavat pilku üle Toomemäe, panin tähele, et sügis on väga varieeruv. Mõni puha raagus, teised kollastes lehtedes, kolmandad suurelt osalt veel rohelisedki. Isegi maas suvatsevad need lehed erineda. Mõne puu all on rohelised, teise all kollased lehed. Aga üldiselt oli see nagu varblase lend sealt paar korda läbi, sest oli liiga palju energiat ja hapnikku selleks, et seisma jääda. Viimast korvasin küll suitsetamisega, kuid ei toimunud väga hästi.
Proovi seda, et viska suits prügikasti (enne kustuta ära ikka), hulla lehehunnikutes, tunne värvidest rõõmu ja kilka, kui kastanimuna leiad. Või tammetõru, need viimased on esimeste kõrval päris defitsiidiks muutunud juba.
Tammetõrusid ei leia ja tõsi, ka kastanimunad hakkavad rariteetseks muutuma. Vähemalt need ilusad läikivad unad, mis on äsja oma munakoorest välja ilma vaatama pugenud. Kui aga rääkida lehehunnikutest, siis neid on ja need on head. Üks ilus hunnik on seal Berkmann'i kuju juurest alla näituse tee otsa tulles, kus suure hooga saab suurde lehehunnikusse hüpata, kui nõlvalt alla joosta. Ma arvan, et ei pea oletama, kas selline aktsioon sai läbi viidud või mitte. Aga kuna muloli tung ikka edasi ja edasi põrutada, siis ma seda tänases öös teist korda ei katsetanud.
Mul on küll tahtmine, aga ma ei satu tavaliselt õigel ajal õigesse kohta. Aga see-eest ma naudin meeletult jalgadega lehtedes sahistamist kõndimise ajal. Jumalik, jumalik...
Selleks tegevuseks sobib sinna pirogovi taha jääva mänguväljaku nurgast pisut allapoole jääv plats, kus ümberringi on vahtrad ja riisutakse kõige hiljem. Mujal kipuvad rehad neid lehti kole vara röövima.
Kas me kõndisime sealt mööda? Seal, kus olid eriti suured hunnikud krabisevaid ja sahisevaid kollaseid ja punaseid ja kirjusid ja üldse lehti?
Mkm... Ma mõtlsin sedaplatsi, kus... Kui pirogovi Raekoja platsi poolt minna, siis sealt vasakust nurgast trepist üles. Seal on vahepeal see mosaiiktrepp ja siis jääb vasakut kätt selline ilus plats. Kui üles jõuda, siis sealt vasakul on ka see teine mänguväljak, mille juures on ka plju vahtraid.
Ma ei olegi seal mänguplatsil käinud... Veel :). Aga See on ilus tee. Tõsiselt ilus tee. Hm... Pole ammu seda mööda kõndinud. Peaks vist. Jah, ma teengi nii :)
Tegelikult oma peas endiselt lehtede kahinat kuulates (mis tekkis siis nendest läbi tormamisel), tahtsin veel küsida, kuna see juba nii jutukalikuks siin muutunud on, et mis asi on KK? Ja kui lugeda sekka need laternad ja kogu väljas oleva, siis mina ei mõista, miks inimesed peavad sügist nukraks aastaajaks. On ju kollane rõõmus värv ja kollast on väääga palju sügises. Täpselt samuti nagu minu sidruninektaris või mõnes termoses ja isepäises juuksetukas.
KK on üks omaloominguline romaan... Ma arvan, et võib nii öelda... Kui ma oma osa sellest kirjutan (töö on kahe peale), siis ma näen pigem lugu filmina jooksmas, nii et minu jaoks... Pigem stsenaarium. Nagunii on asi lahendatud eri tegelaste tekstiga ja toimuv ja muud kirjeldused on tärnide vahel. Kolmas osa on hetkel lõpetamisel, paar lehekülge vaja teha. Neljas pooleli.
Kollane on rõõmus värv. Soe ka. Vaata või päikest.
Ahnii. Sellisest asjast ma kuskil kuulsin midagi. Noh, kõik inimesed tunnevad kõiki ja kõik lingid netis viivad Rooma vms. Rooma iseenesest viivad lennukid kah ja kuidagi üllataval viisil isegi, aga seda peab veel uurima.
Ja muidugi oli see päike see tegelane, kellele ma üritasingi vihjata. Samas, ega ka kuu oma peegeldusega kõige kkülmemate kilda liigitu. Vähemalt minu jaoks mitte, kuna see tegelane üldiselt üsna pikka aega lähedan tuttav olnud.
Hm.. Kas siis saab Tallinnast otse sinna? Vist isegi saab tegelikult... Tõele au andes ei ole ma kunagi lennukiga lennanud veel. Mõtetes küll, aga lennukiga -ei. Aga ma loen ühe inimese blogi, kes töötab Tallinna lennujaamas ja on pagana hea fotograaf seejuures. Ja jääb pidevalt hiljaks :). Aga vahva, et nii palju linke on. Maailm on väike, Eesti seda enam - vastab ju peaaegu kontuurilt tervele maailmale, kuigi on pisem suuruselt.
Millal täiskuu tuleb? Tahaks ulguda natuke, aga niisama on imelik. Ja ei viitsi aknast välja ka vaadata. Pimedavõitu on.
Tegelikult antud kummalise lennureisi juures pidasin silmas Stockholmi, mis pole omadega ju teabmiskaugel, aga see selleks. Plaan seal on, aga see ei olene minust. Tutvused mängivad tänapäeval nii palju rolli, et isegi Rootsi võib tasuta purjetada.
Mis ulgumisse puutub, siis minu speedspeachi peale telefonikõnes kardeti, et ma hakkan seda tegema. Siiski üksi tavaliselt ma kisama ei hakkaks, kuigi ju ka võiks. Täiskuu on 5. novembril.
Panen kirja. Sobib hästi. Ma jõuan alles siis vist Cordelia peole. Ongi seda enam põhjust ulguda :)
Ulguda kaasa üle Tartu lendavatele lennukitele. Täna vähemalt üks pikeeris Toome kohal. Pole kunagi lennanud. Ainult mõtteis. Nagu... Cordelia tuleb sel päeval pikali joosta ja samuti toast välja vedada. Tema maja ees on üks igavesti hea puu, mille otsas saab pikutada ja taevast vaadata.
Maja taga, mõtled sa?
Mkm... Kohe ees. Seal üle tee, kus see väike park ja pingid. Ühe oksad ulatuvad kõnniteele. Just nende kõnniteele ulatuvate okste kuju on ideaalne lesimiseks. Olen seda korduvalt kasutanud.
See oli teine variant, mida ma pakkunud oleks.
Majatagused puud on kuidagi eemal olevad, et seal pool olen ma vaid kive vastu aknaklaase pildunud (muidugi maandusid kõik all oleva auto katusel) ja siis sinna suunda avaneva rõdu peal suitsetanud, kõrval kellegi pesu kuivamas. Puud on jah kuidagi eemal, pole otsa seal roninud. Mis on millegi pärast kummaline. Peaks seda tegema.
Lo-ba-su-ud! :P
Mina ei ole ühelgi rõdul suitsetamas käinud. Ega Tartus puude otsa roninud. Seda viimast peaks vast muutma natuke. Eks näis. Aega ju on.
Ja mida sina siin räägid? Ma usun et see on teil pereviga või midagi :). Ja üleüldse, vaata, mida sa väidad, kaisukarud ei oska ju rääkida :P
Tohoh, milline nipsakas karu :P
Õppisin parimatelt ;)
Iga endast lugu pidav noor inimene ronib mõnikord täiesti ootamatus kohas puu otsa. Jah, suitsetama seal ei pea, aga ronima küll. Kui pärast alla ei saa, siis kutsume tuletõrje kohale ja küll nad päästavad siis nii nagu kiisukesi filmides puu otsast. Siiski on allatulek väga lihtne, sest gravitatsioon teeb okste murdumisel juba oma töö. Ja üldiselt, nõustun sellega, et kaisukarud ei räägi. Nad võivad näha kellegagi väga sarnased (näiteks karu), aga rääkida nad ei oska. See pole nende loomuses. Mis nende loomuses on, seda ma ei tea, sest see on salapära. Ja kui nüüd kõiki pulki reha külge tagasi panna, siis olen ma väga kummalisse perekonda sattunud.
Mulle meeldib muidu ronida. Puude otsas. Kivide otsas. Vähemalt meeldis. Ma olen ju maalt ja hobusega. Või, noh, hobust ei ole, aga maalt olen ju küll. Metsade keskelt. Natukene nagu...
Palju õnne! Olen sunnitud kasutama kellegi teise sõnu (väikese muudatusega): You're A Flyte. Welcome to a world of insecurity and paralyzing self-doubt.
Hmm... Kas me pole sellises maailmas mitte kogu aeg elanud. Vähemalt suure osa oma teadlikust elust liigitaks ehk sinna. Tegelikult ma ei tea, mis teema on nende hobestega. Minu vanaisal kunagi oli. Selline tark, kes tõi ta purjus peaga kuskilt kõrtsist koju (purjus oli vanaisa, mitte hobune), aga mina nagu omas kodus ka sellist näinud pole. Isegi lehma ma ei mäleta. Mäletan ainult, kuidas sai värskelt kurnatud piima joodud.
Mina mäletan, et siis, kui mind veel ei olnud, olid hobused. Enne seda, kui ma tulin, kadusid nad ära. Enam neid ei ole. Aga see-eest on hästi palju lambaid ja kunagi, enne lambaid, olid lehmad. Väiksena käisin vahust sooja piima lunimas oma kollase tassiga. Ja siis, aastaid hiljem avastasin, et soe piim on ju pähh ja hakkasin jooma külma Alma piima :).
Aga alati on olnud kassid. Nii kaua kui ma mäletan. Minevikku ja tulevikku. Ma saan nendega hästi läbi, sest ma olen ise peaaegu samasugune. Mis siis, et karu.
Kasskaru. Njah, see esimene lõik tuli väga tuttav ette, kuid alma piim seee kindlasti polnud, mida ma jooma hakkasin. See oli sellistes mõnusates kõvades pakkides, mille peale oli kirjutatud PIIM ja mingid sinised lillekesed. Peaaegu kõik piimatooted olid selliste pakkide sees. Rõõsk koor, keefir jpms. Nendest karpidest siis meisterdati koolis kunstitundides igasugu asju. Enne seda mäletan veel pudelipiima, millel olid sellised lahedad pehmed korgid... Ma ei teagi, mis asi ta täpselt seal olla võis, aga üsna selline hõbepaberi sarnane. Nagu need mündimoodi šokolaadid, mida praegu müüakse. Lambad on vist paljudel. Mina pole nende tervet otstarvet üles leidnud, aga jõuluks on ikka mingi lammas ära varrastatud mingitpidi.
Mis kassidesse puutub, siis pole neid just palju olnud, aga katsu sa kujutada maakohta ilma kassita ette. Viimati oli üleni must kass, kes sai ka vastavalt Succubus endale nimeks. Nüüd üks kiisuke nimega Rebane. (ei ole oranž, hallikirju on). Muuseas, kui kollane (oranž) kass läheb üle tee, tähendab see lihtsalt seda, et elu on ilus. Asi läheb natuke käest ära, kui see juhtub kaks korda. Positiivses mõttes.
Huvitav teooria. Mul on siin ainult mustad ja hallikirjud. Mitte ühtegi erksavärvilist.
See teooria kujunes välja pärast üht positiivset õhtut Krooksus, kui me siirdusime Zavoodi. Krooksust terve DVD täie Vennaskonna positiivsust kaasa haaranud, ei olnud sellele oranžile kassile muud seletust võimalik anda. Teist korda juhtus sama asi paar päeva hiljem Herne poe ees. Kass lihtsalt jalutas pool sellise teatraalse elegantsusega üle tee nagu mõni primadonna (ei tea, kas ta oli isane või emane, aga eeldan millegi pärast viimast... üldse on levinud ju selline pilt, et kõik kassid on emased ja koerad isased... õnneks pole see bioloogiliselt nii, sest... jah).
Minul ongi ainult isased kassid olnud. Või, mina neil, õigemini. Sest kassid ei ole ju kellegi omad. Nad kõnnivad omapäi. Ja ühes isekas kõutsis on midagi nii võluvat, et ei saa teda mitte armastada. Eriti, kui ta küünistab ja samas nii süütu pilguga on ja vahel nii armsasti nurru lööb, kui süles end kerra tõmmanud on.
Jah, ma eelistan kasse. Koertega ma ei oska suurt midagi peale hakata.
See tuletas seda eesti filmikest meelde (mul on nimede peale kohutav mälu, selle pärast ei meenu pealkiri), kus oletatud isasel kassil äkki kapis pojad olid.Ma arvan, et see oli film sealt kuskilt kaheksakümnendatel või siis üheksakümnendate alguses tehtud. Kui Succubus väike oli, siis käisin ma kogu aeg korralikult ära küünistatud ja näritud kätega kogu aeg koolis. Siis tõi ta oma esimesed pojad minu voodis ilmale sel ajal kui mina magada üritasin. Pärast seda ikka rahunes maha natuke. Praegune Rebane paistab samuti selline üliaktiivne olevat. Talle ei meeldi kui inimesed magavad ja siis tuleb juukseid või nägu närima. Tõmbab paar korda keelega ja siis lööb hambad sisse. Väike küll, aga hambad on teravad.
Ma tunnen hingesugulust! Noh, selle vahega, et ma ei ole kass.
Hingesugulust kassiga? Kõigi kassidega? Pisut mõistmatuks minu väikesele ajule see väide, kuigi kõik me tunneme midagi sellist mõnikord tõesti. Mõni rohkem, mõni vähem ja mõni ei tunne ära. Mõni üritab midagi teha, teine vaatab kuidas kassid mööda jooksevad ja varblased lõunasse lendavad. Mõnikord ma mõtlen küll, et varblaste asemel ma lendaks lõunasse. Mitte et ma nagu külma kardaks, aga maailma võiks ju näha. Ja pealegi on nad nii väiksed. Olgu nad siis kavõi nii paksud nagu see vaaruv tegelane, keda tunnike tagasi köögi aknalaual vaarumas nägin.
Kass kui seesugune, minu lemmik. Väiksena ma tahtsin kass olla, sest siis ei peaks koolis käima ja võiks päevad otsa puhata ja mängida, puhata ja mängida :D.
Niih, see blogger on keeruline. Ei imesta kui see asi nüüd topelt tuleb, aga ikkagi. See eelmine meenutas siis toda Edvinit, kes seal Vanemuise 19 oma lookesi jutustas. Üks looke oli Räpakassidest ja Räpakiisudest. Vat see tuli meelde. Inimesed on kummalised, kassid on targad.
Tal oli mitu lugu neist. Mulle meeldisid. Mulle meeldivad. Minu jaoks oli tema õhtu nael. Ja hea, et korduvalt :D
Räpakassid oskasid rääkida ka, tänapäeval räpakiisud enam ei oska.
Jah, räpakassid teadsid vastuseid kõikidele küsimustele. Elu mõttest selle mõttetuseni. Kui nüüd esinejat hinnata, siis poissm on ilmselt varemgi sellise asjaga tegelenud. Teistel nagu läks asi üsna untsu. Ja muidugi Kriipsu ebaõnnestumine on vabandatav selle tehnikajama pärast - see loetu polnud tal ju üldse plaanis vms.
Kriipsule andestan. Sellel teisel tüdrukul oli mõnus hääl. Edvin oli super. Aga see mulletiga poiss... No ei ole tema loome minu jaoks. Ma ei tea, mulle see stiil ei meeldi. Kuidagi Contra-plagiaat tundus. Või mitte päris nii, aga Contra loeb samamoodi ja sisu, noh, ma ei tea. Not my cup of tea.
Noh, Vabbat oli ikka Contrast väga kaugel ja iseenesest väga hästi oskab ta seda stiili teha, mida ta teeb, aga mis probleem oli, oli see, et ta ei osanud oma tekste lugeda nii, et tekkiks mingi emotsioon. Kuidagi konarlikult omaette pobisedes lehelt loetud ridu ei ole hea. See termin "ürganarhist" sobib tema jaoks küll väga hästi, kui ta ainult selle jõu ka kuidagi välja paneks. Laval oli see suur kuju nagu üks kõhetu poisike nurgas sosistamas. Pihelgase kohta ma tegelikult kah suurt midagi ei ütleks. Ta luges, hääl oli ehk hea, aga samuti jäi kuidagi tuimaks. Vaatas rahvast ja natuke kõikus. Luulelist emotsiooni nagu kandis häälega vähe edasi. Nagu ootas, et rahvas teeks midagi erakordset vms. Ja see ei ole üldse seotud kasskarudega. Minuarust vähemalt.
Postita kommentaar
<< Home