"Oksana ja tebja ljublju!"
Selline teade on juba pikemat aega kirjas Raatuse ühika ees kõnniteel. Kaasblogijat uskudes on sellele kuskil linnas (Pepeleri ühika ees) ka vastus "[nimi on ära kulunud] ja tebja toše ljublju". Ise pole ma seda teist tähele pannud veel, aga mõte on armas. Kuigi minul on alati tekkinud teistsugune küsimus, et kui oma armastust kellegi vastu kõnniteel eksponeerida, siis kas ei tähenda see mitte seda, et paljud inimesed kõnnivad sellest lihtsalt üle. Mis oleks ju halb. Aga jah, tagasi postituse pealkirja juurde.
Kui ma sellest sõnumist mööda käisin (ma teen seda päevas nii korda kaks keskmiselt), siis kulus tavaliselt mul esimese tähe algusest viimase tähe lõpuni täpselt neliteist sammu, eile panin tähele, et viisteist. Täna ka viisteist. Ma ei tea nüüd, kas nende armastus on vahepeal kasvanud või on minu sammud kuidagi maha rahunenud. Mõlemad variandid on ju võimalikud.
---
Mm... Kas ma olen kuidagi muutunud viimasel ajal?
posted by Aloysius @ 19:02
.jpg)
4 Comments:
Jah, sa oled muutunud. Näiteks astud väiksemaid samme.
Okei, muud moodi oled ka. Natukene.
Aga kuidas siis? Ma tahaksin teada. Päriselt.
Naljakas mõelda, kui paljud inimesed käivad ühest ja samast sõnumist mööda ja üldse ei tunnegi teineteist.
See konkreetne sõnum on ju üsna heas kohas. Oleneb muidugi, kuidas võtta. Ühiselamu akende alla kirjutamine muidugi annab selle sisust korraga väga paljudele teada. Ja see kestab ikka veel.
Postita kommentaar
<< Home