Mulgimaa Teataja

Viljandis on hea olla. Hea on Tartust ära olla, mul sai lihtsalt kõrini. Ma oleksin vist isegi Kärdlas rõõmus, kuigi seal ei ole mul midagi teha. Ja kahtlane, kas ma tormiga üle mere üldse oleks saanud. Aga jah, Viljandis on hea olla. Taevas on sini-sinine ja päike paistab. Vähemalt praegu. Eile oli suhteliselt troostitu, sest tuul ja vihm möllasid. Läbi nende sai ikkagi teatris ära käidud ja "Koturnijad" oli parem kui kunagi varem. Ugalas ma oma teatriarmastuse avastasingi, nii et see maja on mul loomulikult südames oma väikese kohakese leidnud. Kuskil seal Linnateatri suure ruumi lähedal.

Hea on tegevust leida. Hea on tegevusetult ka olla. Praegu siis viimane ja varsti esimene osa. Lähevad täitmisele, ma mõtlen. Minu jaoks on praegu hommik. Sain lõpuks magada. Eile öösel vaatasime Merliga filmi "lollist mehest". Mitte lõpuni. Täna läheb. Ja sain ühe oma lemmikfilmidest ka. Heil Chuck! Varsti saan raamatu ka. Sest et lähen toon selle poest ära, kui jälle Tartus olen (Anna, ma räägin sel teemal sinuga varsti ;)). Ehk siis... Praegu on hea niisama istuda ja nuusutada köögist tulevat pannkoogilõhna, Annu kokkab praegu.

Varsti läheme linna ka, Merli läks juba Joonasega ees, üritusele pilte tegema. Vaatan, kas Mihkliga on kõik okei, praegu teen igaks juhuks talle süüa kah kaasa. Mine tea ju... Ja siis läheme ka sinna. Kas ma olen juba maininud, kui väga mulle meeldib kaamerat käes hoida? Foto- ja filmi. Olgem ausad, ma ei jaga seda seadistamise asja eriti, aga kompositsiooni koha pealt olen vähemalt käpp. Kaamera = ilusad pildid; hea kaamera (nagu praegusel juhul) = väga ilusad pildid.

Taevas on ikka veel sinine, aga aeg-ajalt käivad vihmahood ja üle muruplatsi asuva suure maja tagant tuleb üks suur helehall pilv. Aga mind see suurt ei morjenda. Sest Viljandis on hea olla. Sest Viljandis on hea olla...

---
Ma hakkan nüüd asjalikuks.