Planet waves twice...

Täna tegin kellegi päeva väga ilusaks. Turu-uuringutest tuli üks tore daam meediaküsitlust tegema. Mõtlesin suhteliselt alles õpitule (aines meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodid) ja Peeter Vihalemma jutule ja kutsusin tädi sisse. Rääkisime umbes pool tundi ja vastasin siis ankeedile, kuni ta teisi kortereid külastas. Ankeet, muide, oli metsikult tuttav. Ma ei imestaks sugugi, kui seal Vihalemma või Tali käsi sees oleks. See asjaga-kursis-olemine tegi tädile päris palju rõõmu, nii et täitsa vahva oli sellist teenet teha. Pealegi, kui on peale lugemise ja pildistamise veel midagi, mille suhtes ma kergeid fanaatilisuse tundemärke ilmutan, siis see on testide täitmine.

Olgu-olgu, ma tean, mis teid tegelikult huvitab. Eilne päev, vabandust, ainult õhtu ja Sügispäevade raames toimunud üritused, täpsemalt siis See Kontsert Püssirohukeldris. Ma tean küll, jah. Pean teile väikese pettumuse valmistama, sest ei kavatse pikka ja põhjalikku süvaanalüüsi tegema hakata, vaid annan kerge ülevaate asjade käigust. Fotoreportaaž on nagunii ju olemas ja kahtlustan, et pakub palju rohkem huvi ka. Vaadake näiteks siia kui huvi on. Ja kui pole juba vaadanud. Ma tean, et paljud on. Aga vaadake siis veel. Või midagi.

Nii. Reedese päeva tegin enda jaoks vabaks. Lähtusin oma selle nädala põhimõttest, mille järgi võin päevas puududa ühest loengust, ehk siis terve nädala peale kokku viiest. Et kolmapäeval eriti eeskujulik olin ja kaks loengut suisa kahe tunniga läbitud sai (viimane neist eesti keele ja stilistika kontrolltöö), siis sellest johtuvalt saingi päev otsa lebotada. Ehk siis mitte päris, sest enne õhtut oli linnas mul asjatoimetusi ikka teha. Berki magasin kahjuks maha oma uimase peaga, aga eks ta ole. Kunagi kindlasti lähen sinna jälle, sest loeng on äge.

Mingi hetk, kui teistel Pille läbi sai, kohtusin peahoone ees Hedlyga, kes mulle nädalavahetuseks oma ulmelise digikaamera usaldas. Ulmelise selles mõttes, et see on... Selline hõbedane ja natuke naljakas, näeb välja nagu... Noh, mingist ulmesarjast mõni õhusõiduk. Selline... Ulmeline, noh. Aga 1GB mälukaardiga ja 8x optilise zoomiga. Mis on väga teretulnud. Eriti teretulnud oli see siis, kui avastasin, milliseid pilte ma teha saan. Fantastika.

Annu ja Merliga sain ma kokku Ülikooli Kohvikus. Said teised Annu ema töökaaslase autoga Viljandist Tartusse. Vedas. Istusime seal päris tükk aega, meie Merliga proovisime kätt, ehk siis tegime pilte ja seadistasime kaameraid. Joonas tuli ju ka. Annu tegeles Metseeniga põhiliselt. Madis käis paar korda läbi. Tuli, läks ja tuli jälle, nagu tavaliselt. Aa, kohtusin lõpuks Ming Yingiga ka. Äärmiselt meeldiv, tuleb tunnistada. Tutvusime natuke lähemalt ja leidsime, et meeldime teineteisele :). Vähemalt selle põgusa kokkupuute põhjal võiks nii öelda. Eriti hästi peaks ta MiniMe'ga läbi saama, ikkagi sugulased ju. Positiivsus.

Käisime lõpuks kodust ka läbi, sõime natukene õunakooki (Annu, su emme ikka teab, et ma armastan teda, eksju?), jõime teed ja klõbistasime näppudega. Siis linna tagasi - Annu ja Merli Genialistide klubi poole Helena Nova debüütkontserdile (okei, see üritus oli tegelikult suurem ja teisi bände oli ka, aga anname tõele au, põhitegijad olid ikkagi Uba & Co) ja mina Catwalki Piretiga kokku saama, et Püssirohukeldri ürituseni aega parajaks teha. Mis õnnestus suurepäraselt.

Umbes kümme läbi hakkasime kohvikust ära liikuma ja sammusime Püssika poole. Uksel nimi ja noogutus ja sisse. Tõsiselt, ma harjun sellega juba liiga ära, et marsin kuskile käed taskus lihtsalt sisse ja vaatan, kuidas teised... Noh, jah, las ta jääb. Sees olid lauad kõik täis, vaatasime all ringi, ei midagi. Läksime üles, baarileti juures olid Omar ja Juku. Viimane noogutas tervituseks ja oli blond. Nagu, tõsine blond, väga, VÄGA blond. Ma tegin üllatusest vist sama suured silmad kui ta uued prillid on :). Või siis ka mitte. Läksime Piretiga üles. Rääkisime Anettega, keda pole hiiglama ammu näha olnud ja lõppkokkuvõttes tulime alla tagasi, sest üleval oli ka kõik täis. Võtsime kohad sisse ukse kõrval olevale lauale, kus oli täitsa mugav kusjuures istuda.

No ei saa ikka olla. Kutsuti samasse lauda, kus ma viimati istusin. Ehk siis lavale kõige lähemal asuv pingiots sai meile. Rääkisime poistega natuke, näitasin oma uut ulmelist sõpra, rääkisin koolist jne. Bänd läks lõpuks lavale. Juku esimesed sõnad pärast kohustuslikku tervitust olid: "Mis kell on?" Ehk siis meie kellad on eri aja järgi, sest tema ütles, et Ursula jäi 16 minutit hiljaks - jube. Minu kell oli aga 13:14. Noh, eks ta ole. Esimene lugu oli "Digimees" ja terve esimene sett rokkis väga-väga-väga. Ja ma sain häid pilte. Väga häid. Vaadake ülalasuvat linki, kui te seda veel teinud pole.

Annu jõudis esimese seti lõpuks, oli väga eufoorias Helenast (Novast ikka). Ursulast natuke ka pärast, sest ühe soojaga ta ju paar viimast lugu sai ka. Vaheajal rääkisime ja mina tegin rahvast natuke pilte. Rääkisin Marko ja Rutaga ka veidi, Elari patseeris kuskil eemal. Nii. Teine sett. Väga-väga-väga äge. Taaskord - fotod räägivad enda eest. Ma tegin paar videot ka, aga pärast tuli välja, et see kaamera põhimõtteliselt ei oma sellist funktsiooni nagu audiosalvestus. Lihtsalt ei ole. Ja kuidagi juurde ka ei saa pookida. See on... Natukene frustreeriv. Aga pole hullu, saab lood peale mängima panna ja veidi töötlemist, siis peaks okei olema.

Lisaloona "Suksu", "Tähed on pimedad" jäi jälle esitamata. Kurat, mitu korda teile ütlema peab, et tehke see omaeti ära, ah? Kokkuvõttes siiski väga-väga äge kontsert. Püssirohukeldris seni parim (minul hetkel kokku kaks - need kaks korda on üldse korrad, mil ma seal käinud olen, päriselt ka). Rääkisin pärast Elariga veidi, aga tal oli kiire, pidi autoritasulehe üles Omarile viima vist. Mingi mees igatahes vehkis paari paberiga ja tal hakkas kiire. Ei viitsinud ausalt öeldes teda ära oodata, kell oli ka palju ja Virge pidu ootas. Merli ei jõudnudki lõpuks Püssi. Kahju.

Käisime Genialistide klubist läbi, jätsime Annu Merliga sinna Mihklit ootama ja läksime Piretiga Zavoodi ees ära. Palju rahvast. Väga palju rahvast. Godot' elukaaslane ajas oma juuksed maha, mis mind hetkeks karjatama sundis. Okei, neid hetki oli mitu, kui päris aus olla. Päris mitmeid tuttavaid oli tegelikult. Panime asjad Virge selja taha ja töötlesime rahvast. Mina olin muidugi oma kaameraga suhteliselt eufoorias ja tegin melust ja inimestest pilte. Keegi, Liisi tuttav vist, tutvustas mulle Joeli, kes on liiga tuttava näoga, mitte, et mulle meelde tuleks, kust ma teda teadma peaks, ja tegi ka mõned pildid. Mingi hetk tuli Godot kah tagasi ja siis läks asi veidi sürrimaks kätte ära kui enne.

Koju jõudsin umbes pool kuus hummikul, sügavalt veendunud, et Raekoja plats ei ole koht, kus normaalsed inimesed hommikutundidel liikuma peaksid ja et Zavoodi lõhn jääb liiga kauaks riietele külge. Sellest rääkimata, et mul on tõsiselt vaja mantlit või jopet, sest külm ei ole väljas mitte ainult hommikuti, vaid ka muidu. Ja mul ei ole ju Tartus midagi soojemat kui need asjad, millega ma praegu käin. Jah. Siis ma panin asjad tuulduma (arvake kolm korda, kas hommikuks riided lõhnasid juba normaalselt) ja läksin tuttu.

---
Nüüd aga Cordelia juurde kooki küpsetama!