"Kuidas ma saaks ei öelda?"

Just. Ei saakski. Või saaks, aga siis mõtleks ümber. Küll ma juba tean. Emmi oli täitsa hea näha üle pika aja. Aga ma hoidsin distantsi ka ikka. Ei hakanud nii, nagu enne. Enam pole nii väga põhjust, ma arvan. Ma arvan, jah.

Aga asjast. Ma just vaatasin, et kolmas nädal läheb, mil mul neljapäev blogis vahele jäänud. Yeah... Ma ei tea, millest see tuleb. Eilne on muidugi vabandatav kah, sest oli päev otsa tegemist.
Hommikul oli esimene asi välja minnes ja kõigile naeratavatele inimestele vastu naeratades osta Postimees. Ilus leht, peaks ütlema. Pulleritsu loeng oli ka tegelikult ikka päris vahva. Iga korraga positiivsed elamused kasvavad. Huvitav ja kasulik on. Ja äge ülesanne on ka. Mina, Gerli ja Kristiina oleme... Ütleme, et meil lihtsalt veab, sest meil on suurem võimalus tagasisidet saada kui teistel. Armas.

Rääkisin Vanalinna kooliga, neil on koolivaheajaks planeeritud esimesel või teisel korrusel akende vahetamine, nii et, jah... Sinna me meedialaagrit teha ei saa. Jooksin kiirelt koju, magasin Terevisiooni korduse õige koha maha (õunanalja ma seega ei näinud, intervjuud ega lugu samuti mitte) ja jooksin bussi peale. Tallinnasse.

Bussijaamas ootasin Annu ära, liiga müra oli, nii et mõtlesin, et Hansasse teen kõne kohe, kui kuskil vaiksemas kohas olen. Esimene kõne oli aga Hannale, kes pidi mulle paar asja üle andma. Poole pealt sai mu kõnekaart tühjaks ja... Noh, oli kiire ja ei jõudnud uut ostma minna. Dääm.

Plaadid ja fotokas käes, liikusime raadiomaja poole. Vana raadiomaja ees põrkasime poistega kokku. Andrei, Karl ja Omar jooksid just üle tee, ise irvitasid nagu ei tea mis. Masso ja Juku olid teisel pool teed kõveras, lendasid kätega haigeid asju tehes autode vahelt kiiresti üle tee. Normaalne. Meie läksime sisse.

R2 Live oli VÄGA chill. Nagu tõsiselt. Bänd, saatejuht, kolm fotograafi ja neli muud inimest. Neljast kaks meie Annuga. Kolm setti ja kaks intervjuud. Ma vaatasin, et veebikaamerat pole kuskil. Seega - jumal küll, te ei tea, millest te ilma jäite :D. Ja ma ei räägi ka. Ses mõttes, et ei midagi muud kui see välja arvata, et meil oli VÄGA lõbus. Eriti Massol. Esimese jutubloki sees jooksis ta lihtsalt mikrofoni äärest ära naerma tükiks ajaks. Poisid olid vahvad, nagu alati.

Fotosessioon pärast koosnes erinevate Eesti bändide imiteerimisest. "Paradise Crew!" hüüdis Masso ja poisid tegid sensuaalseid poose. "Terminaator! Sama poos!" ja tuli paar pilti veel. "Jam! Seal on üks mees nii." - kõigil käed seksikalt ette, nagu mängiks süntesaatorit. "Mis bände veel on? Eestis ei olegi rohkem bände?" Ja nii edasi. Kiire oli Tartusse saamisega, nii et see nali lõppes varakult ära.

Tartus ostsin esimese asjana uue kõnekaardi. Masendav, tegin sama protseduuri läbi vist eelmisel nädalal. Ma olen palju kulutama hakanud rääkimise peale... Kõik see asjaajamine jne. Böääh! Kaur on jälle haige, nii et meie deidist ei tulnud seekord midagi välja. Läksime Annuga siis Liina juurde Merlile järele. Siis minu poole, kiired pelmeenid ja värki, riiete vahetus ja siis Sadamateatrisse.

Väljas oli metsik järjekord. Ei hakanud siiski trügima, ootasime oma korra ära ikka ilusti. Kassa juures ei pidanud käsigi taskust välja võtta. "Tere. Listis," nimi, "jah, kaks inimest." Jalutasime sisse, andsime asjad Miinale riietehoidu ära ja ootasime Merli ja Liina järgi.

Minu esimene kord Slide'i kontserdil olla. Noh. Ma spetsiaalselt neid küll kuulama ei lähe. Ka tulevikus mitte. Poisid lärmasid lihtsalt nii kõvasti, et muusikat ja laulu ei olnud kuulda. Helimehes võis asi ka olla. Trumm ja bass olid lihtsalt muust nii üle. Rääkisin väljas Madisega ka sel teemal.

Ursu ajal hoidsime veidi tagaplaanile. Kolmandas reas pole olnud juba... Erm... Mitte kunagi vist :S. Esimene kord on ikka esimene kord. Aga, jah, poisid olid taas kord ägedad. Jukul on mingi kahtlane uus stiil, aga vähemalt pole enam mulletit. Ja mis ajast Omil kaks kulmu on, see jäi ka mõistatuseks. Meeldiv vaheldus mõlema puhul. Meeldiv oli ka see, et saime Annuga vaheldumusi nii uusi kui vanu lugusid kaasa laulda. Laupäevaks ehk õpivad teised ka midagi ära. Või siis ka mitte. See on nende asi tegelikult.

Pärast läksime Wildesse istuma ja rippusime sulgemiseni seal. Asjad on kõvasti kallimaks läinud, ma pole seal ammu käinud enam. Väike üllatus oli seega. Aga jah. Mõnus oli.

Täna... Puudun kahest loengust, ripun Merli ja Annuga linnas, helistan Hansasse, käin prillipoes ja uurin, kuidas mõnel inimesel läheb. Piretile pean teatripiletid kah andma. Vot. Ideaalis peaks siis need asjad jõudma ära tegema. Aa, plaadile ka järgi vaja minna ju. Jah.

---
Varajane ärkamine pole Ursu teema. Aga pildid tegin mina.