Võib ju ka!

Jutustus sellest, kuidas vikerkaar kassi uppumast päästis - pilt minu köögiaknal. Tuleb tunnistada, et ammu pole nii hea olnud. Minuga pahandati ka, kui lapsena akendele joonistasin, aga ma tegin seda siiski. Mis siis, et isegi pärast udu (ma lihtsalt ei leidnud siia paremat sõna) kadumist veidi näha jäi. Ikka joonistasin. Hiljemalt järgmise aknapesuga kadus ju nagunii kõik.

Meri, seal laev, kalamees oma paadiga. Mere kaldal kask, lilleke, kivid. Mere kohal päike, linnud ja vikerkaar. Ja üks tohutu kass. Tšehhi nimega, mis mul kahjuks meelde ei tule. Ma küsin kunagi üle. Võibolla.

Eesti teatri ajalugu - päeva loeng. See oli tõsiselt hea. Rohkem ma ei ütle.

Ma ei teagi, kõik on kuidagi hästi jälle. Lihtsalt on. Ja ma vist lähen nüüd varsti Viljandisse. Et siis täna. Tiigi tänavale enam ei jõua, aga vaatame. Kunagi tuleb see nali ju nii ehk teisiti ära teha.

---
Uskumatu, et see kõik sai alguse ühest hommikusest smailist suvalises Annelinna alguse kortermaja köögi aknal.