Miks põled niivõrd kauaua?

Ma pole juba tükimal ajal midagi loonud. See on kergelt frustreeriv. Jah, hea vabandus, mis mulle öeldakse: "Sul on elu!". See ei ole eriti hea vabandus. Siis peaks just olema palju seda, mida sõnadesse valada.

Kunagi ma kirjutasin. Lehekülgede viisi luuletusi. See oli umbes aasta tagasi. Natuke rohkem isegi. Möödunud suvel oli nii, et ühe vihiku leheküljed kattusid järjest mu tähtede ja mõtetega. Ühel päeval vist umbes üheksa lehekülge. Kusjuures kõik see polnudki saast. Imelik.

Äkki on minuga nii, et kirjutamiseks peab kõik halvasti olema? Või siiski mitte? Viimati, kui ma luuletasin, ei teinud ma seda väga hästi. Aga see oli samas ruumis, kus ma alati luuletan. Tiigi hoones. Eelmisel aastal oli see Mihhail Lotmani loengutes, kus ma ei pidanud käima, aga käisin. Nüüd siis Berk Vaher. Kus ma ka ei pea käima. Aga korra käisin. Ja tahaksin veel.

Semiootiline luule on see, mis mul seal tuleb. Kui tuleb. Aga... Ma ei teagi. Ma tahaksin jälle osata. Eile öösel, kui me kõndisime Karu pargis ja mina sahistasin jalgu lehtedes - nii, nagu ma talle enne just rääkinud olin, et ma tahan teha -, siis ma mõtlesin, et see ongi see. See, mida ma tahaksin osata sõnadesse valada. See tunne. See meeleolu. See hetk. Need hetked.

Tema loob. Ta ei saagi teisiti, kui nii. Ja ta oskab seda. Minust paremini. Mina olen selline... Ebapüsiv. Kunagi ma ei kirjutanud üldse. Siis kirjutasin artikleid. Siis luuletusi. Siis stsenaariume. Siis lühiproosat. Siis laulusõnu. Nüüd jälle mitte midagi. Või siis - ma maandan seda kõike siin. Vahel isegi vist üsna hästi. Vähemalt ma olen aru saanud, et on inimesi, kellele mõned postitused meeldivad. Selle üle on mul hea meel. Ehk on minust vähemalt nii palju kasu, et pakun mõneks ajaks mingit tegevust. Ehk. Aga ma tahaksin nii palju enamat pakkuda...

vabas vormis õhtusöömaaeg

nostalgiline klassiõhtu

püha klassiõhtu?

oma grupid?

vabas vormis nostalgia

lõimumine omadega

zoomi ussipessa

kus elu polegi nii ilus

õnnelik kultuuriruum

hea pidu

kus reegleid pole

ekstaas

absint

kuni kõik on tilgatum

ja saab otsa

kaineks

piiritletuks

jälle need piirid

ka pühal õhtusöömaajal

enne salapärast booli

seekord kurgita

Kusjuures. Ma vaatasin üle, mis ma tookord (15.septembril) kirjutasin ja... Ma olen hakanud palju absindist rääkima. Mis on imelik, sest ma pole seda senini proovinud. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Mõlemad. Absint ja minu mitte-proovimine.

---
Reimo Sildvee tegi foto. Lihtsalt. Muidu on liiga palju teksti.