Shoot me. Now.

Ma ei suuda end kuidagi sundida rahvaluulet analüüsima. Seda, mida eriti kogutud ka pole. Et kas ta tahab kaht katket või kõike või kui palju on kõik või miks juba keegi ei tule ja mind kuskile helesinisse palatisse ei vii?

Ma näen halb välja. Sest akadeemiline elu kisub kiiva. Kui ma midagi ette võtaks, tähendab, siis ta ei kisuks. Aga siiski. Ma ei suuda. Ja mulle veel meeldis see ülesanne. Miks meie oleme esimesed, kellel see karistusmeetod on? Ah? Kas maailm saab veel ebaõiglasem olla? Ärge vastake sellele. Ma tean vastust.

---
*karjatus, mis hajub öhe*