Ma tahtsin lihtsalt öelda, et...

* Härmaga on asjad vormistatud ja niivõrd korras, kuivõrd korras nad on. Tajo, üksikasjad edastan sulle isiklikult, aga nüüd on kohe mitu asja, mille pärast sa muretsema ei pea. Cheers, mate!

* Nüüd ma tean Tartus ühte kohta, kuhu ma kunagi, kunagi, mitte, mitte kunagi, kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi tagasi ei lähe. Ma ei suutnud isegi esimesel korral (st eile) end sundida sisse minema ja teisi ootama. Minu jaoks on lihtsalt kord juba nii, et kui äärmiselt masendavast hoonest tuleb Meie Mees ja seda kusjuures kõvasti ja - veel enam - rahvale meeldib see, siis... Ma lihtsalt ei suuda.

Eriti irooniliselt mõjus maja ukse lähedal seinal silt "Sinu Teine Kodu". Jumal küll... Kellel küll NII halvasti elus läheb, et ta SELLISE paiga oma teiseks koduks võtab. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Aga vähemalt on Tamme gümnaasiumi juures ilus tiik, mille kaldal jalutada ja teha nägu, et tegelikult see asi (käed tõrguvad seda muusikaks nimetamast) üle vee minuni ei kostu.

Aga vähemalt, kui see esimesed igavik aega all saalis välja arvata, mil me kõik kätega peast kinni hoidsime ja üksteisele pärani silmadega korrutasime "See ei ole võimalik!", siis oli päris vahva. Mingil hetkel üleval olles ja piljardit mängides suutsin ma juba alt kostva asja ära bokkida. Vähemalt läks auhind õigesse kohta, sest paar inimest suisa oskasid laulda. Kahjuks enamus mitte - viimased tõestasid seda ka korduvalt (mul on trauma!).

* Ma ei tohiks anda endale lubadusi, mida ma ei pea. Zavoodist sai eelmisel nädalal mul nii kõrini, kui kõrini üldse võib kellelgi saada. Niisiis lubasin endale, et teen selles suhtes pausi - mida pikema, seda parem. Aga mis teha, kui inimesed
a) helistavad ja sinna kutsuvad;
b) ütlevad oma sünnipäeval, et lähme Zavvi.
Ehk siis sattusin sinna suisa kaks korda enne magamaminekut. Kusjuures polnudki väga masendav. Masendav on hoopis see, et nad enam "Kodulaulu" ei mängi sulgemisel. See ei ole ju see!

* Pool Kuus ei olegi nii masendav koht, kui ma alati arvanud olen. Hommikul kella viie paiku on seal all täiesti mõnus istuda, kui seltskonnas on vahvad inimesed, ees kanatiivad, teemad, millest rääkida ja räigelt kõva muusika ega jorsid ei sega seda vestlemisprotsessi. Täitsa mõnus oli, eneselegi üllatuseks.

* Ma olen nõrk. Kui keegi oleks teinud kampaania "Septembris/Oktoobris ei virise", siis ma oleks sellega hakkama saanud. Aga - no fakk - see ei ole lihtsalt võimalik. Alles esimene päev ja juba... *taob peaga vastu seina* Mul hakkas endast nii hale meel, et ma tulin kommuunist ära. Ei ole minusugust nõrka teile sinna vaja, mõjun veel halvasti või midagi. Anna andeks, siiL... *üritab teha õnnetut ja punastavat, ent samas kohutavalt nummit kutsikanägu*

* Ving-ving. Mul on reedeka vaja teha kolm väga mahukat AV-kodutööd, aga ma ei ole nendega alustanud veel ja ma ei tea, kuidas neid teha ja mul ei ole selle kõige jaoks aega, sest mu prioriteedid on nüüd nii sassis, et esimesel kohal on vist hetkel niisama molutamine, mis mulle kätte maksab ja üleüldse... Dääm, mul ei ole aega asjalike asjade tegemiseks! Kooli poolt, ma mõtlen, sest
a) minu jaoks on minu sõbrad asjalik teema;
b) NMK asjade ajamine on vägagi asjalik teema.

---
Aga nüüd riidesse ja sööma ja teiseks loenguks kooli, sest ma olen luuser!