Kõigepealt maalida puur...

Mitte päris nii nüüd, ent kuidagi siiski. Tegelikult on see päris hea soovitus Jacquesi poolt. Peaks kuulda võtma teda. Ma vist võtsingi. Hakkasin hommikul üht uut lugu kirjutama ja... Kirjeldan seal palju. Mingis mõttes nagu Flaubert, kui end meelitada tahan. Ei, mina teen teisiti. Kindlasti on keegi teinegi nii teinud, enne mind, teeb pärast mind ja võimalik, et praegusel hetkel teeb keegi nii, nagu mina polen mõelnud. See polegi tähtis. Ükskord saavad need asjad kõik valmis. Ka lõputa lugu on valmis, kui see pooleli jääb. Veider, aga tõsi.

Ma kuulasin päeval tudenfipäevade koduleheküljelt tänavusi tudengibände. Igalt koosluselt üks demo. Mulje oli halb. Väga halb. Aga LIVE's olid kõik palju paremad. Väga palju paremad. Siiski jäi üks kindlaks - minu esialgne lemmik Neli proovi ja üks matus jäi lemmikuks lõpuni. Muud asjad olid üllatavalt head. Kuigi, kui nüüd tõele au anda ja Nikn Suns välja jätta, siis oskasid laulda ainult kahe grupeeringu lauljad. Või, noh, mööndustega kolme. Eks see elu nii ole.

Mul oli täna meeletult hea olla. Tegin ürituse teisest poolest Grete aparaadiga pilte. Mul oli kaamera kaelas. Fotokaamera. Minul. Mõistate, mis tunne mul olla võis? Kahtlen... Liiga ammu aega on möödas sellest, mil viimati niimoodi hea oli. Millal mul viimati hea kaamera käes oli? Peast enam ei mäletagi. See on hea masin sul, Grete. Minu käe järgi. Ilusad pildid tulid. Lust oli neid teha ka. Tahaksin ka endale taolist asja. Mis näeks välja natukene nagu "päris". Tegelikult tahakski sellist peegeldigikat, mis olekski "päris", aga ma tean, et ma ei saa seda endale lubada. Sellist Olympost aga... Mingis dimensioonis küll. MA VAJAN KAAMERAT! Ilma on kuidagi... Alasti olla. Ja mitte heas mõttes, et vaba, vaid rohkem nagu... Ma ei tea, ma ei oska ilma.

Pärast öine snortish ja retk põrgu maapealsesse kehastusse. Teel oli meeldiv kohtumine Cordeliaga. Sebastian on elus, mis on hea. Aga tagasi Zavoodi-jutu juurde siis. Istusime Pireti ja Gretega aknal, jõime ja lobisesime. Vaatasime pilte jne. Virge muide läheb varsti pikemaks ajaks ära ja reedel tuleb seega pärast kontserti peole minna. Seekord suisa hea meelega. Mitte, et ma rõõmustaks, et ta ära läheb, ei, lihtsalt armas temast kutsuda jne. Friikartuleid ootasime üle tunni, aga ma sain vähemalt vahepeal ka Ottidega räägitud ja Karl tuli ja Hele ja muu kambaga kohale. Mis oli ka omamoodi positiivne.

---
Homme...*khm*...Täna siis Genialistid. Ivar oli eile vahva :P