Mulle meeldib C

See läheb siis siit postituse "HEUKREEKA!" juurde, sest Blogger bitchib ja ei lase sinna panna. Minu arust on ilus pilt. Ilus koht. Mitte klants, vaid ilus. Kes on käinud, see teab. Ma siis tervitan prantslanna Sabine'i ka. Taas kord - kes on Levikas käinud, saab aru :).

---
Varsti tulen tagasi. See on lubadus, mida ma pean. Kindlasti.

See on Sulle, Ursula!

Istusime sõpradega ühes väikses baaris (Krisos), laaris oli meid palju nagu kalju (kolm)...
Sound oli checkitud ja istusime. Ja siis ma kirjutasin salvrätikule ühe laulu. Ma ei tea veel, kuidas see kõlab (Omar, sõna on sinul), aga sõnad on sellised:

Käisime Karpaatides kuuguare püüdmas
Saime kätte hoopis neli lehma
Mitme peale oli kokku viisteist nisa
Rohkem me lugeda ei osanud

Refr:
Muu-muu-vissimuu
Kurb on lugu Mumuust
Kes muust ei tea
Kuidas koera kombel uppuda

Paha lugu kui keskkooli ei lähe
Veel halvem kui toast õue ei lähe
Jääd valgeks ja lolliks
Ja su unelmate Mersu jääb trolliks

---
Täiesti mõttetu hetkel veel, aga kes teab. Mõnele võib vabad käed kah anda. Head käed. Labas rokas. Andke mulle andeks, sest kell on vähe ja ma olen kahel viimasel ööl maganud nii paari tunni kaupa. Lavjutuu. Musi.

HEUKREEKA!

Üles leidsime! Ma olen oma kordi sealt mööda käinud, aga enam mitte. Nüüd tuleb sisse astuma hakata lihtsalt. Kohal on jumet...

Tallinnatrippi jäävad meenutama:

* Nõmme rohumaad
* triibulised põlvikud
* Itaalia jäätis
* Hilpharakas (it's okay, I'm with the band!)
* LEVIKAS
* margarita
* TASUTA Ursula kontsert
* "Piiks-puuks!"
* alaealised poisid meie lauas
* must huumor
* "Aitäh!" + totakas rõõmutants/rõõmus silmapilgutus ja kummardus/armas naeratus
* Mac
* Kaparocki kuulutus
* öine ja vihmane Mustamäe
* Puhhi-mäng
* Karvased käed vol 3

---
Mulle meeldis C.

JEEEHAAA!!! vol misiganes

HMM...

Et siis Hannele, Merli ja Merilyn lähevad täna nüüd pealinna. Nagu suht kohe. Nagu, jah. Meil saab VÄGA lõbus olema. Ma lihtsalt tean seda, arvestades seltskonda ja kohta, kuhu läheme.

---
Mul on kaks kukekat puudu. Ses mõttes, et tegelikult ei ole, aga ikkagi... Nagu võiks. Või nii.

Lubadustest

Uusaastalubadusi ma ei teinud vast, aga et üks Folk on läbi ja aasta teiseni jäänud (26. 07.2007 peaks algama), siis oleks hea aeg midagi lubada ja vaadata, kas ka lubadusi pean. Niisiis...

Ma luban tänaval või ükskõik, kus mujal tervitada KÕIKI inimesi oma Orkuti sõbralistis. Juhul, kui ma neid näen ja ära tunnen, ofkoorss. Kui ei ütle, siis võta nööbist kinni (kui mul nööpe on). Luban.

Hetkel nagu eriti muid asju ei tule meelde. Õppima ei hakka, ma arvan, sest ma lihtsalt ei suuda end sundida. Ja üldse...

--
Paidevei, kesse on reedel Tallinnas? Ah? Ah? Ah? :D

Folgi Mees 2006 selgunud!

Neli päeva kestnud uurimise alusel ja veel pikema aja läbirääkimistel on lõpuks selgunud tänavune tegija Folgi raames. Viimasel festivalipäeval rebis end kõigist teistest ette kallis kursavend Ott, kasutades selleks talle omaseks saanud laia sooja naeratust ja võib-olla mängis mingit rolli ka tasuta saadud suur taldrik gruusiapärast grill-liha. Olgu kuidas on, tiitel on sinu, Ott! *kestvad ovatsioonid*

Alguses plaanisin teha üsna pika sissekande, kõigi nelja Folgi päeva kohta eraldi. Konstruktiivset kriitikat kontsertide ja külastajate suunas lennutada. Aga ma arvan, et teen pigem siiski lühidalt, sest kes kohal ei käinud, need ei saa nagunii suurt millestki aru. Tänavused märksõnad võiksid olla TOLM (seda lendles igal pool, kõik kohad olid seda täis… samas ei saanud ka vähem hüpata või üldse üles-alla hüppamata jätta, kui muusika lihtsalt niivõrd hea ja kaasakiskuv oli), TOLM (ma kordan ennast – ja seda nii Kaevu- ja Kirsimäest kui ka Rohelise Lava esisest rääkides) ja veelkord, TOLM (ma arvan, et karbi kirkamad kriidid on juba pihta saanud, et oli tolmune).

Siis veel TELK, sest et kuna meie algul kindlana tundunud öömaja langes paar päeva enne festivali algust plaanidest välja, tuli kiirelt improviseerida ja nii saigi Valuoja kooli õule telk püsti pandud ja seal viis päeva elatud. Minu jaoks esimene kord Folgi telklaagris. Valvest niipalju, et „ööpäevaringne” on selgelt liialdatud. Vist kolmandal ööl telki liikudes olid valvurid üsna purjakil ja lõbusad ning neil oli suht po, kes või mis väravast läbi tahtis minna. Kui üks näitsik välja arvata, see tähendab. Viimasel ööl oli aga väravakõrvane katusealune täiesti mahajäetud. Naabrid olid iseenesest… Üsna põnevad eksemplarid. Üks, keda Creekwood tutvustas, laulis mulle salvrätikutest, kui ma õigesti mäletan. Aga hommikud olid üsna jahedad, tuleb tõdeda. Eriti nii viie paiku.

Tundub, et tänavu on märksõnad T-d. Kolmandaks nimelt TANTS. Sest seda sai sel aastal palju tehtud. Aega oli rohkematel kontsertidel käia kui mullu, seega ka rohkem tantsida. Kuigi nüüd jäi ära laual iiri tantsude vihtumine. Ööpäeva telgis sai see-eest jalga keerutada küll ja veel. Viimasel õhtul Heikiga. Natuke naljakas on Jukut seda lugu nüüd laulmas kuulda, aga veel naljakam oleks, kui seda keegi teine teeks. Aga ma ei kurdaks :P. Muidugi tuleb ära mainida kõik need sabatantsud, kui kellegi pilli järgi tantsitud sai, Rahva Tants ja muidu hüplemised ja keerutamised. Jalad olid lõpuks ikka VÄGA valusad. Toon siis ära ka, kelle pilli järgi täpsemalt Folgil tantsu vihtusime (pedandile kohaselt tähestikujärjekorras):

Altan
Ando ja sõbrad
Csik Band
Diskreetse Mango Trio - 2x
Duo Bertrand en Cie - 2x
Eesti Etno
Filska - 2x
Iker Goenaga
Kiharakolmio
Kihnu Poisid
Oort
Pärnu Poisid - 2x
Ro:Toro
Svjata Vatra - 2x
Tuulelõõtsutajad
Viljandi Linnakapell
Virre
Vägilased - 2x

Mida veel? Mmm… Nägin inimesi, keda ei oleks oodanud sel ajal Viljandis kohata, või keda ei osanud loota näha. Nägemata jäi aga nii mõnigi, kel minu teadmist mööda passid lunastatud ja kohaletulek kindel. Avastasin enda jaoks Eesti tegijaid, kelle vastu varem huvi pole tundnud (mõne Zetoga sai Tegelaste toa ees veidi regilaule lauldud ja tunnistan ausalt, et tänavune Oorti kontsert oli minu jaoks esimene). Käisin ise ka laval Pealiku käppa surumas ja nautisin oma üürikest kuulsust. Ja kui keegi tahab väga teada, kas Suur Vend on normaalne pubi, siis vastus on jah, kui sulle meeldivad keskealised (ja vanemad) amelevad paarikesed ja ei, kui tahad traumavaba elu.

---
Tegelikult oli täitsa normaalne. Kuigi poogen oli vähemalt minu arvates ikka nii üli teema, kui veel olla saab. Aga järgmisel aastal regilaul - on täitsa minu meele järele.

Õues kohisevad puud, puu taga on ilves

Kas ma olen viimasel ajal blogipidamisel liiga Ursula-keskseks muutunud? Ma olen viimasel ajal blogipidamisel liiga Ursula-keskseks muutunud. Ma olen viimasel ajal blogipidamisel liiga Ursula-keskseks muutunud! Ma üritan ennast parandada. Päriselt ka.

Ma hakkasin ühel hetkel mõtlema oma teisele blogile. Või siis kolmandale, sest teatribloog on enam-vähem töös, küll pausidega, ent siiski. Lihtsalt. Mul on ka kolmas koht. Selline halamise-koht. Ma arvan, et paljudel on selline. Et end lihtsalt välja elada. Ja sellest ei tea ka lähemad sõbrad, keegi ei viita sellele kuskil. Ja tõenäoliselt keegi ei kommenteeri seega ka. Aga halabloog on hea. Vabastav.

Ma mõtlesin, et olen selle täiesti unarusse jätnud. Viimase postituse tegin vist mai lõpus ja see oli ka juba liiga positiivse sisuga. Mõtlesin, miks see nii on ja mõtlesin siis, et ei olegi nagu eriti põhjust halamiseks. Imelik. Ma ei ole selle mõttega päriselt veel harjuda jõudnud. Midagi ju ikka on. Midagi kurba ja troostitut lihtsalt peab olema! Aga ju on need kurvad hetked liiga lühikesed ja väikesed, et ei pane kirjutama. Täitsa hale hakkab endast nii. Äkki peaks rohkem pingutama, et oleks läbikukkumisi ja rohkem põhjust?

Järgmised 4-5 päeva ma olen eemal. Viljandis. Folgil. Kange tahtmine on laupäeva õhtul korraks Pärnusse põigata - nii paariks tunniks -, aga ma lubasin, et ma parandan ennast. Pealegi ma ütlesin juba Mattiasele, et teen Ursu kontserditesse pikema pausi. Vast tuleb sõna pidada. Ja öösel on ju Diskreetse Mango Trio ka. Ja tegelikult pole piletit ega raha ka. Või kas pole? Äkki ikkagi... Äh, vaatab. Elame-näeme. Kuigi mul on sinna muud asja ka.

---
Kolmapäeva õhtu on ilus Tallinnas.

"Tsau, Tartu! Eriti tsikid!"

Et siis jah, oli vahva õhtu, millele eelnes paar nädalat ootamist. Oli ootamist väärt. Tõsiselt. Asi pidi algama kuskil 21:00, aga hakkasime Annu ja Piretiga minema... Ee, tunde varem, kui nii võib öelda. Soundcheck oli VÄGA tegija, kohapeal käinuna ja seda näinuna võin kinnitada, käsi pea peal või südamel või kus iganes soovite. Aga... Ma olin üsna kindel, et proovis tuli ära Reis Montenegrosse. Kontserdil ei. Kurb. Ootasime just seda lugu enim.

Kaelakaardid olid kodus, niisiis tuli umbes seitsmest Lauluväljaku alalt lahkuda. Või, noh, seitse läbi midagi. Ursu lõpetas soundi checkimise ka ära, seega eriti kahju ei olnud veidi värskemat õhku hingata. Sai kunstiga tegeldud ja räägitud ja üldse. Paus oli hea. Enne kaheksat uuesti alale. Poisid istusid kuskil keskel ääres, me läksime kohe ettepoole. Päris palju väikesi fänne oli kohale tulnud. Hakkasime külalisi seltsis lahterdama, et kes kohale tulnud Dagö, kes Ursula pärast. Omar ja Masso käisid autoga asjade järel, teised olid kohal. Enne üheksat ajasid ülikonnad ka selga. Täistunnist vooris päris suur hulk väiksemapoolseid tirtse lava poole. Mõned suuremad ka sekka eksinult. Läksime siis ka oma generatsiooni lippu kõrgel hoidma. Tuleb ikkagi näidata, et bändimeeste eakaaslased ka neid kuulavad.

Üheksa läbi tuleb Juku. Siis Masso, Omar, Karl, Andy. Hakkavad kohe peale ega halasta. Aeg pressis ka peale, niisiis rääkimist suurt ei toimunud. Juku "Tsau, Tartu!" ja hilisem "Tsau jälle, Tartu! Eriti tsikid!" jäid enam-vähem ainsateks. Aga rokkisid poisid ja rokkisime meie ka. Mina olin rohkem hoos pildistamisega, aga mis sa teed, kui lihtsalt muusika ja sõnad nii head on. Väikesed tüdrukud vaatasid suu ammuli, kui kõiki sõnu peast kaasa laulsime ja hüppasime. Natuke ajas midagi närvi mustaks ka. Kaamera ei tahtnud tihti teravustada ega pilti teha, niisiis jäi saamata hulk VÄGA tegijaid fotosid. Aga eks need kunagi tulevad, for sure. Aa, ja kui ma väga mööda ei pane, siis ma nägin vist Mattiase ka ära. Anna märku, kui olid :).

Liiga ruttu lõpetasid ära. Kurjam. Lausa ülehelikiirusega toimetasid oma pillid ja juhtmed ära ja Dagö oligi kohal, Evelin ja Hele tausta laulmas. Saatpalu... Jah, pole just tema ego fänn, aga lood on päris head. Võtsime natuke rahulikumalt, aga mina vist kalpsasin veidi rohkem. Ei pidanud ju pilte eriti tegema. Kuigi sai ikka mõned klõpsud tehtud.

Käisin vahepeal rahva seas ringi, vaatamas, kuidas inimestele meeldib ja mis toimub. Päris huvitav oli jälgida. Ja huvitavaid inimesi nägin ka. Lihtsalt huvitavaid. Mis on üsna positiivne. Kõrgemalt oli hea vaade lauluväljakule ka. Et kes ja kus ja kuidas jne. Enne seda kukekommid.
Lõpus ei saanud muidu, kui võtsime endid paljajalu ja hüppasime, sest KAHE PÄEVA PÄRAST ALGAB FOLK! Dagö seltsis oli hea tantsida ja hõisata. Aga "Silmalaud" lisaloona tegid päris kurvaks. Mind küll.

Väikesed fännid olid imelikud. Tahtsid autogramme ja ise ei teadnudki, kellelt. Ei teadnud, kes on Evelin Pang, kes Hele Kõre, kes Lauri Saatpalu. Isegi Ursulat teadsid nii palju, et "kutsuge see Ursula laulja". Lihtsalt - kes oli laval, oli järelikult kuulus ja tema autogrammi oli vaja. Noh, okei, aga võiks vähemalt väikest eeltööd teha, et oleks ka põhjust ja tegelastel endal parem tunne, et nende tööd hinnatakse. Või midagi.

Mulle täitsa imponeeris. Fotosid panen ka hetkel üles: http://www.fotki.com/karpax Vabandust udu ja sudu ja halva valguse pärast ja halva seadistuse ja mille kõige muu pärast. Aga tehke ise paremini. Ootan huviga.

---
Teisipäeva õhtu oli peaaegu üle mõistuse ilus Tartus. JEEEHAAA!!!

Oy, Blogspot!

See vahva sait ei lase mul vanade postituste juurde pilte panna, niisiis pean "Seentel on niidid" juurde lubatud fotod uuega lisama. Ülevalt alla või alt üles saate kokku lugeda ühe äärmiselt ägeda Eesti noortebändi.

Kui keegi tahab natukene rohkem pilte näha, siis mingi hetk peaks tsenseeritud pildikaust olema üleval siin http://fotki.com/karpax

---
Esmaspäeva õhtu oli kindlasti kuskil ilus.

I was like "yeah" and he was like...

..."okay, next time!"

Ma lihtsalt tahtsin seda teiega jagada. Et siis Mihkel "ilusam kui pooled Eesti naised" Masso uuestisünd. Tänud Hannale foto eest.

Uued mungajutud, samad mungad

Hansapäevade viimane päev. Suurt midagi ei toimunudki, selline üsna väsinud lõpetamise-meeleolu oli. Platsil kedagi põrutavalt ägedat ei esinenud, niisiis piirdusid päeva asjalikumad ja tegijamad hetked vaid paari asjaga. Pirol rääkis Boil Piretile ja mulle viikingi- ja muinasajast juttu, lasi mõõka katsuda ja muu teema - täitsa huvitav oli. Juustupatsist sõime müügitelgis paar peotäit - väheses koguses päris maitsev. Ja siis... Lõpurongkäiku vaatasime.

Ma seekord olin tähelepanelikum ja pöörasin tuttavatele munkadele rohkem tähelepanu. Eriti sellele, mida nad rääkisid. Väike valik ütelusi pühadelt vendadelt siis:

"Raha on patt, andke kõik ära!"
"Inimesed, hüpake kõik Emajõkke!"
"Esmaspäev tuleb teisiti."
"Jooge kama hommikuti ja õhtuti, siis on Jumal rahul."
"Avatud on pihikamber. Soovitame kõigil minna."
"Sina ei pea sihtima ei kaamera ega relvaga!" (fotograafile)
"Täna lunastame poole hinnaga kõik patud!"
"Tulge kloostrisse! Kolmapäeviti käivad meil kõhutantsijad esinemas. Tulge vaatama!"

See jube narr oli ka koha, nagu alati. Enne rongkäigu algust... Õnneks teda ei olnud näha. Kolm ratsahobust neljast kergendasid Vabaduse puiesteele oma põit. Tuleb välja, et hobustel on see ikka kuradima suur. Pärast rongkäiku... Üritas narr Jänese kõnet tõlkida. Narr kukkus välja. Ja siis tantsisime kõik Tartu sambat. Ehk siis see lugu, mida mitu päeva järjest ketras ja kus Kristjan (jaa, kõik 10-15 aastased andunud Elava Legendi fännid, ma kirjutan Kristjan Kasearust) soleeris ja mis käib nii *teeb tantsusammudega koos* kauneim linn on Eestis Tartu Emajõe kalda peal...

Aga pärast kui kodus sööma hakkasime, tuli välja, et piim oli halvaks läinud. Jälgisime kuuma piima hingamist ja siis läksime ja ostsime 2,4 liitrise jäätise ja suundusime Pirole istuma. Raatuse risti juures sõitis mööda üks auto, mille kõlaritest lajatas Ursula "Tiffer". Mina hakkasin jooksma ja hüppama ja kaasa laulma. Jah, "Tiffer" on ka täitsa ponks lugu. Kuigi väga suur enamik Ursu teisi lugusid on paremad. Ja siis laulsin "Reisi Montenegrosse". Sest see on kraadi võrra ägedam jälle.

Mida veel? Annu ja Merliga on UFK loodud. Hanna teeb mind natuke kuulsamaks, kui juba olen. Ja värki.

---
Pühapäeva õhtu oli ilus Raplas.

"Ärge hoidke enda lähedal läikivaid asju!"

"Te olete patused. Kõik, kes teile meeldib paljaks võtta." - "Ja mitte ainult ennast."

"Andke meile kogu oma raha ja väärisesemed ja meie anname teile teie patud andeks."

"Ärge kõndige nii loiult."

Mungad on Tartu hansapäevade huvitavaim osa. Nagu tõsiselt. Sellised vahvad mehed, hüppavad ja kalpsavad ringi, nagu oleks nad seda sünnist saati teinud. Svjata Vatra ajal (Folgil 20. juuli kell 16:00 Kaevumäel) kutsus Silver nad lava ette ja nad said seal ka väga hästi hakkama.

Ülaltoodud ütelused pärinevad samade munkade suust öisel rongkäigul läbi linna Toomkiriku varemete juurde. Laulvate häältega rääkisid nad palju asju. Paljut ei kuulnud, paljut ei söanda siia üles kirjutada. Vahvad vennad igatahes. Tõstsid üsna mitu korda tuju ka.

Muidu... Oli üsna produktiivne päev - käidud sai Lastelinnas vaatamas, kuidas Kaur väikestega palli taob, endal mingi kahtlane ürp seljas; hansatelgis kukekesi soetamas ja Valterile seletamas õnnekivisid, mida ta müüs; Teatrilaval Eeva-Liisa ja Co (aka Teoteater) asja vaatamas ja enne seda kuulamas VÄGA nilbet lugu sultanist ja tantsijannast; A Le Coqi telgis head rahvamuusikat ja hiljem paremat jazzmuusikat kuulamas; Jõelinnas kuulamas, kuidas Papa Boil rääkis rollimängijate seltsi nimel relvadest ja kirjeldas näidisvõitlusi ja... Mida veel?

Ahjaa, 3 korda sai Svjata Vatra kontserdil ka käidud. Et siis kolmel erineval. Esimesele sattusime üsna juhuslikult, vaatasime Piretiga niisama Raekoja platsil ringi. Heitsin pilgu lavale - see ei ole ju ometi Sandra? Oli küll. Siis nägin Silverit. Ja siis Ruslanit. Ta on nüüd blond. Ehk siis kõvasti blondim kui sügisel. Ja Silveril ei ole enam eriti juukseid. Sandra on ikka sama vahva, kui varemgi. Kulnot ma ei tea eriti. Aga ta mängis vahvasti lõõtsa. Tuleb välja, et Folk ei tulegi nii kole, kui kartsime. Vahva.

Teisele kontserdile jõudsime plaanitult, paar uut lugu kuulsime ära ja elasime natuke rohkem vist ka kaasa kui esimesel korral. Kolmanda kontserdi eel sattusime Piro ees bändi autost mööda kõndima. Silver viipas, et tulge kontserdile, me siis naersime natuke, et see on ammu plaanis. Oli äge. Kõige ägedam laupäevasel päeval üldse. Jah, ei hakanud lava ees tantsima, saime Sandralt pärast natuke noomida. Aga Folgil on see kindel laks. Sest et. Just.

Öine rüütliturniir oli... Kah. Koht oli iseenesest ilus, aga seda nägin alles pärast turniiri, kui pool rahvast oli minema valgunud ja suurte puude all põlesid tõrvikud. Pealtvaatajatele eriti ei oldud mõeldud, sest enamik inimesi lihtsalt midagi ei näinud. Hea seegi, et võistlejad olid ratsa. Vahel ikka juhtus ratsaniku kiivrinuppu nägema.

Kokku oli neli rüütlit, kes pidid läbima paar ülesannet. Kõigepealt oli soojenduseks "tundmatu rüütli" nuku tabamine, siis jube selle käe tabamine. Turniir algas ise sellega, et võistmejad pidid kahe katse jooksul pikta saama kahele kahe posti otsas olevale kapsapeale. Siis läks asi tõsiseks, sest selgitati paarid, kes vastakuti üksteist ründama hakkasid. Nii, nagu keskaegsetel rüütliturniiridel kombeks. Lõpuks läksid kaks tugevamat kokku ja üks võitis. Kõik. Mõni mees sai toimuvast ilusaid pilte, aga mõni naine veel ilusamaid.

---
Laupäeva õhtu oli ilus Viljandis.

Eksootiline

...see tundub olevat tänavuste hansapäevade märksõna. Eksootiline tuleetendus Emajõel (tossu täis lodi sõitis "O Fortuna" saatel aeglaselt mööda ja kaarsild pandi põlema), eksootilised tantsud (vene muusika järgi tantsiti Raekoja platsil indialikes riietes jms) jne. Minu arvates on see juba täiesti huumor. Käisime Piretiga ringi ja muudkui korrutasime ja imestasime, kui eksootiline see kõik on.

Laine Jänes viskas tervituseks käed üles ja rahvas karjus whooo. See oli umbes pool üksteist õhtul. Tema avakõne oli kuidagi jube optimistlik ja pani mõtlema imelikule Tartu loogikale. Tartu on Emajõe Ateena - sellepärast ongi tänase (ehk siis reedese) päeva teema Veneetsia. Lihtne! Kui muistseid klassikuid tsiteerida.

Imelik oli. Palju rahvast, aga... Mulle tundus täiesti, et üritusteseeria on pigem välja mõeldud selleks, et toitlustajatele heameelt teha, sest põhirõhk oli tänavale seatud söögi- ja joogitelkidel. Lõpetasime isegi õhtu A le Coqi telgis. Otil oli meile uudis ja Jaanus ja Michel toetasid teda ka. Pluss kaks tüdrukut veel, kes arvasid, et ma olen tore. Tore. Võibolla läksin nöökimisega natuke liiale, aga oli vahva. Mulle meeldis. Otile vist nii väga mitte :P.

Aga ma nägin täna Jacki. Kapten Jack Sparrow'd. Süžee kohta oleks natuke ütlemist, aga see oli lõppude lõpuks siiski Johnny film. Ja eriti head olid mingid täiesti ajuvabad kohad, kus kogu tegevus kokku jooksis. Minu lemmik oli see "vesiratas džunglis" koht. Lihtsalt liiga hea. Ja jääge kindlasti pärast tiitreid saali, sest lõpp on andekas. Natuke ettearvatav, aga väga andekas.

Meelest ei lähe Jacki tavalisest VEEL imelikum käitumine ja kuulus nänännää-rida I have a jar of dirt, I have a jar of dirt... Enne Kariibikaid näitas päris pikalt veel teisi linastuvaid või linastunud filme ja peab ütlema, et SEE film oli neist peaaegu ainus, mis tõepoolest ka vääriks vaatamist. Soovitan. Saab naerda ja nutta ja ehmatusest võpatada ja muidu asjade käigule kaasa elada. Klišeesid on ka.

Malevat ja hüljest mäletate? "Tulge kinno... Muidu olen jätkuvalt õnnetu."

---
Reede õhtu oli ilus Rakveres.

Annu näeb välja nagu Ene-Liis Semper

Ja nii ongi.
Ja ongi nii.

JEEEHAAA!!! vol 4

Ikka tuleb uudiseid...

Eriti-eriti tublid inimesed, kes tulevad sügisest Tartu ülikooli (ja keda ma täitsa juhuslikult tunnen) on:

Madis Ligema - semiootika
Endre Tisler - ajakirjandus ja suhtekorraldus
Siim Ruul - ajalugu
Liina Rätsep - eesti ja soome-ugri keeleteadus/jazzmuusika
Artur Ojakäär - arstiõpe (pildil suvi 2005)

Muahh teile kõigile! Ootan siis sügisel kohtumisi linna peal :P

"Tegelikult" on nii...

Tegelikult on jutumärkides sellepärast, et ma mõtlen seda enda seisukohast vaadatuna. Lotman rääkis kunagi ühes loengus, et kõik on subjektiivne, sellepärast peakski öeldes "tegelikult" tegema seda jutumärkides. Enda seisukohast võttes. Sest inimesed tajuvad maailma erinevalt ja minu "tegelikult" on erinev sellest, mis on sinu "tegelik". Ja värki.

Aga jah, "tegelikult" on nii, et ma kirjutasin hommikul, kuskil nii kolme-nelja-viie paiku ühe segase sissekande bloggerisse. Aga see ei läinud läbi. The page cannot be... Ja muu see jura. Ma ei ole seda uuesti üle lugenud, aga see oli imelik. Ma arvasin niimoodi juba enne seda, kui oma alla kahe tunni une ära magasin. Kusjuures hea uni oli. Päriselt ka.

Ma olen täiesti harjunud sellega, et magama keeran kuskil viie-kuue paiku hommikul ja magan umbes mõned tunnid. See peaks mind muretsema panema vist... Või siis "tegelikult" päris kindlasti kohe. Seda ma mäletan, et Emm sai kerge vapustuse, kui kuulis mu 40-tunnistest ärkveloldud aegadest. Samas, jah, MEES! SA OLID AHELSUITSETAJA! Nagu... Räägi jah sellest, mis tervisele kahjulik on. Ja värki... Vaatame, mis sinuga teeme.

Ma tegelen nüüd tähtsate asjadega edasi. Karvased käed. Ja mängib Ben Kwelleri "Lollipop". Et siis nüüd juba Aqualungi "Strange and Beautiful". Ja see ei ole jutumärkides subjektiivsuse pärast, vaid... Äh, whatewert, eks ole. Saun ootab.

Need ongi need ringkonnad või?

Emm: *paneb käed pea peale, tõmbab kägarasse, kiljub nagu plika*

Tulin kotiga Pärnusse. Homme edasi Tartusse nädalaks (18!) ja siis juba FOLK. Teine. Vaatab veel, kuidas tänavu läheb. Vaatab...

Ema küsib kogu aeg mu käest, kes see vilistab. Ma vastan alati, et Juku. Siis ta küsib, et jälle tema, miks nii. No mida ma teha saan, kui mu vanemad panevad ainult siis tähele, mis toimub, kui puu taga ilves on?

Aga ma lähen nüüd salaaeda. Äkki näeme?

Seentel on niidid

Eellugu: istusime Merliga TK teise korruse terrassil ja ootasime Annut, kes meile jooke tooma läks. Pöördusin oma seljakoti poole, et rahakotti välja võtta ja nägin, et väikese kotisahtli lukk oli lahti. Eee... Mida? Vaatasin – lahti mis lahti ja rahakott kadunud. Vaatasin Merlile ehmunult otsa: „Mu rahakott on kadunud!” ja hakkasin igaks juhuks kotis tuhnima, ei midagi. Hakkasin mõtlema, kes ja kus võis selle ära tõmmata ja millal seda viimati nägin. Peas hakkas aga vasardama hoopis jubedam mõte: „MUL ON SEAL KAKS URSU PILETIT!” Kui Annu jookidega tuli, olin mina šokis ja korrutasin seda lauset. Hetk hiljem avastasin kadunud rahakoti teisest kotist, kuhu selle vist mingil hetkel olin pistnud, vajusin toolile, vaatasin oma värisevaid käsi ja jalgu ja naeratasin. Kõik oli korras.

Kirjutangi esimesest üritusest, kus peale Ursula astus üles ka teisi muusikalisi kollektiive. Mõni neist valmistas mulle väga meeldiva üllatuse, mõnd ei jõudnudki korralikult vaatama ega kuulama.

Thief
Nägin-kuulsin küll ainult soundchecki ega pole kuulnud, kuidas kontsert ise oli, aga nii palju, kui eelvaadet nautisin, oli Ewert oma tuntud headuses. Üks uus lugu hakkas isegi kõrva teiste seas. Igati positiivne. Kusjuures, kui nüüd mõtlema hakata, siis oli see mul täiesti esimene kord w uut bändi LIVEs näha. Ma olen harjunud rohkem Ewertit üksi või mingi jazz-kooslusega nägema. Aga Thief on hea – muusika ja sõnum ja kõik see. Ükskord ma jõuan nende kontserdile kindlasti, luban ja loodan seda.

Jäääär
Täiesti kindlalt minu esimene Jääääre kontsert. Lugu umbes samasugune, nagu Ewerti puhul – InBoili ja Sööti olen lavadel koos ja eraldi näinud ja Tõuni ja (koos Bonzoga). Tarts on ette juhtunud lavaväliselt paar korda. Et siis esimest korda nägin kõiki mehi koos samal ajal samal laval. Olgu, mis oli, aga sellist jube uudset tunnet küll ei olnud. Ma ju teadsin põhimõtteliselt pea kõiki lugusid mida nad tegid (eriti tänan oma lapsepõlve absoluutsete lemmikute „Alexander” ja „Soo” esitamise eest) ja laulsin kaasa. Nii kolm setti enam-vähem jutti. Söödi hääl troonib endiselt kuskil mu lemmikute topis ja iga korraga järjest kindlustab oma positsiooni.

Supernova
Supernovat läksin uudistama suhteliselt puhta lehena. Viimasel ajal on jube palju uusi bände tegutsema hakanud, nii et ei osanudki arvata, milline neist see on. Tuli välja, et igatahes mitte see, kus fotograaf Mihkel Uba on. Aga oli põnev. Huvitav. Neli noort tüüpi tulid lavale nagu biitlid – ühesugused ülikonnad seljas ja päikeseprillid ees. Igati seks. Algatuseks üks äge irooniline omalugu, siis „Imelik masin”, millele kaasa huilgasin ja siis läbisegi enda ja teiste lugusid. Tuleb tunnistada, et ajuti kukkusid kaverid neil enda lugudest paremini välja. Vähemalt minu arvates. Kõige enam jäid meelde kiirete näppudega klahvpillimängija ja kaks soolokitarristi, kes nägid välja nagu noored Vaiko Eplikud. Tagasihoidlikumad kõvasti, ent siiski eplikud. Seda kõige paremas mõttes. Eriti imponeeris mulle nende suhtumine. Ühest küljest staarilik ja üleolev, teisalt aga armas ja tänulik. Ma usun, et neist me veel kuuleme.

Röövel Ööbik
Üks põhjus, miks Piretiga Supernovat vaid pool tundi nautisime (teised olid suitsetavad lauanaabrid ja sellest tekkinud õhupuudus). RÖ-st olen ma kuulnud üsna palju, aga millegipärast oli jäänud mulje, et nad on teistsugused. Ja laulavad eesti keeles. Aga ei laula. Ja on teistsugused, kui teistsugused. Kui te mõistate, mida ma öelda tahan. Sõnadest ei saanud ma ~96% ajast eriti aru, aga muusika oli äge ja laulja lummav. Oh, oh, oh kui hea – kui klassikuid tsiteerida. Väga eplik. Tema oli kohe VÄGA Vaiko Epliku moodi. Lisaks oli tal veel äge kaabu ja ta näppis oma särki ja iseennast ka. Loopis jalgu ja tegi naljakaid kükke ja nägusid. Sellised tüübid mulle meeldivad. Pärast nägin teda ühes teises kohas ja olukorras veel, aga see on juba hoopis teine jutt.

Ursula
Minu jaoks oli Ursu kontsert selle päeva tippsündmus. See oli hea. Kuigi Masso trumme ei mänginud . Ja „Girlfriend” jäi tulemata. Ja Juku ajas paar korda sõnad sassi. Ja fotokas ei teinud vahel pilti, kui selleks eriti äge võimalus oli. Aga juba vanarahvas ütles, et ega Ursula kontsert saa mitte ülihea olla. Ja neil oli õigus. Kui miski on juba loomult ülim, ei saa see nii mitte olla. Tänusõnu on mul palju kõigile – Omarile, Karlile, Jukule, Andyle ja Massole. Paljude asjade eest. Neid ma siia kirjutama ei hakka, aga ühe suure aitähi ütleks küll poistele: aitäh, et mul alati tuju heaks teete. Tõsiselt.

Genialistid
„Ei maga ka veel…” seda saime näha ja kuulda ja õõtsuda ja kaasa laulda. Ainult seda, sest kui Ursult teise „kodubändi” kontserdile jõudsime, käis parajasti viimane lisalugu. Aga armas ja nostalgiline oli küll.

Nüüd ootan siis Tartu kontserti, mille Ursu käima tõmbab, siis saab lava ees hulluda ja nautida. Siis tulevad kuuldavasti Evelin ja Hele laulma ja pärast seda võib koju minna. Või, noh, kuigi mulle Saatpalu suhtumine absoluutselt ei meeldi, on Dagöl ikkagi hea muusika. Nii et võiks ju jääda kuulama küll. DRAAMA avapidu mullu oli päris hea ja kontsert vahva. Ja kui me juba seal esireas oleme...

(pildid panen pärast juurde, kui arvutisse saan)

Hirmujuttu ka...

Ma vahel täiesti kardan. Teiste pärast. Enda pärast ka, aga vähem. Ja ma ei oskagi öelda, miks. Lihtsalt ei tea. Kui ma kodus, ehk siis Pärnumaal olen, kardan ema ja isa pärast.
Isa on mul selline… talle vist meeldib kurta, alati oigab, kui midagi on ja… ma täpselt ei teagi, mis värk on, aga tal on südamerohud ja tal on paar põlveoppi olnud ja nüüd tahab ta Tartusse arsti juurde minna. Ehk siis… Ma täpselt ei teagi, kui suured tervisemured tal on. Ühel õhtul ta köhis all elutoas suht koledasti. Ma ei tea, millal on lihtsalt köha või millal päriselt häda käes, kui tõsine asi võib olla. See oleks jube, kui ta õhtul köhiks all, keegi ei pööraks tähelepanu ja hommikul ta oleks ikka veel seal, ainult et enam ei köhiks. Ega teeks midagi muud. Ma tõsiselt ei teaks, mida siis teha. Kuivõrd siis mida uskuda või… ma ei tea. Ma kardan.
Ja kardan ema pärast, kui ta tööl käib. Sõidab Jaagupist läbi Cliviasse. Aga Jaagupi elanikud on viimasel ajal hulluks läinud. Röövid, vargused, enesetapud, mõrvad, narkomaanid… kusjuures, ma arvan, et väikeses kohas on sellised asjad palju kohutavamad kui suures asulas. Tõenäolisemad ka, kui midagi säärast juba ees on.
Pärnus ma eriti ei mõtle sellistele asjadele. Tartus ega Tallinnas ka mitte. Aga pimedas ma Jaagupis enam ei julgeks küll käia. Aga ma olen seda teinud. Ja tean, et paljud teevad seda siiani, sest nad elavad seal. Tuuli näiteks vähemalt tavatses päris tihti öö- ja hommikutundidel väljas hulkuda. Võimalik, et ta teen seda senini. Tema pärast kardan natuke ka. Tartus kartsin ka pärast seda lugu, kui kõrvalmajas üks tüdruk läbi peksti.
Ma ei mõtle sellistele asjadele just eriti tihti, aga kui mõtlen, siis ma kardan oma pere ja sõprade pärast. Ja ma ei taha, et ma peaksin kartma. Ma ei mõista inimesi, kes panevad mind ja teisi oma lähedaste pärast kartma. Miks tahetakse kelleltki teiselt elu võtta või kuidagi teisiti oma „üleolekut” näidata? Võib naiivselt kõlada, aga… Why can’t we all just get along?
Muide, ma vaatasin eile vanad Pärnu Postimehed üle, kui kööki koristasin. Ja sain teada, et kahe mehe tapja elas meie külas. Nüüd on ta järgmised 16 aastat vanglas, aga… Mis te arvate, mis tunne mul sel hetkel oli?

Midagi seonduvat veel. Päästekoer Nublu õpetab lastele, kuidas hädaabi telefoninumbrit hädaolukorras meelde tuletada: mitu suud sul on? – üks. – mitu nina? – üks. – aga mitu silma? – kaks. Minu arust üsna originaalne ja tänuväärne.

Tantsust ja jalgpallist

Laupäevasest tantsuetendusest. Ma nägin ainult kaht esimest noort koreograafi. Siis tuli kümme minutit vaheaega, mis kulus teleri ees põrandal istumiseks ja palvetamiseks ja siis lonkisin bussi peale, et viimase bussiga koju jõuda. Aga jah. Minu muljed.

Esimene tants algas pimeduses. Aegamööda süttis punane prožektor Küüni põrandal ja aimata võis punakaid keha piirjooni. Lõpuks tantsis naine uhkes üksinduses vampiiride tantsu. Vähemalt minu nägemuses. Meenus Anne Rice’i raamat „Intervjuu vampiiriga” ja sealne vampiiride teatri etendus. Noor neid leidis end lavalt puude ja vampiiride keskelt, kes teda hellitasid ja ta publiku silme all verest tühjaks jõid. Sama tunne oli seda tantsu nähes. See oli täis segadust ja ängistust. Tantsija muutus kord selleks tüdrukuks, kes maas voolas. Tüdrukuks, kes koosnes mustmiljonist verepiisast, mis põrandal voolas. Just selline ta oli. Kui ta horisontaalist vertikaali jõudis (ei tõusnud, vaid lihtsalt ühel hetkel oli seal), ootasin ma, et ta lendaks kaarnatena laiali. Mitte nahkhiirte, vaid kaarnatena. Sest siis tundus, et mustade retuuside ja pluusi all tungles must linnuparv.

Teine, blond tüdruk tantsis kordi vaikuses. Kuulda oli vaid tema hingeldamist ja liigeste naksumist. See oli natuke õõvastav, aga seda heas mõttes. Tema oli kui valatud. Segaduses, ent sihikindel. Tundus, et ta tahab midagi, mida ta ei tohi või ei taha tahta. Ma ei oska seda teisiti öelda. Temagi roomas põrandal, ent see oli millegi poole pürgimine, mitte kramplik surmaagoonia. Ta ei olnud nii meeleheitel, kui esimene tantsija, pigem selline… Ma arvan, et ta ehk lõpus leidis selle, mida otsis. Või vähemalt jõudis otsusele, kas ta tahab või ei taha seda tahta. Selle tantsu puhul oli rohkem vaheldust, kui esimese. Esiteks tants ise, mis erinevatel aegadel väljendas erinevaid emotsioone, liigutused olid kord kiired ja sihikindlad, siis taas ebalevad ja kõhklevad. Teiseks muusika. Seda oli mitmesugust, oli ka vaikust, millest teadupärast muusika algab. Kuidagi isiklikum ja läbimõeldum tundus tema kava. Mõlemad lõpud aimasin ma aga ette. Just nii. Nii, nagu nad olid. Kõik.


Jalgpallist. Mul pole absoluutselt midagi roosa ega seda kandvate inimeste vastu. Seni, kuni nad inimese moodi käituvad. Teatrikohvikus olnud tüüpi aga ma inimeseks pidada ei saa. Ega kedagi teist, kes raskel hetkel mulle näkku irvitada kavatseb. Portugal võitis. Ei, ta lõi lihtsalt rohkem penalteid veerandfinaalis sisse. Ja rohkem mööda. Inglismaa omadest kolm tõrjuti, aga kaks läksid sisse ja kõik vähemalt värava poole. Üks lendas võrku kahjuks enne vilet. Nii et… Kes teab, äkki juubeldaksin äkki praegu Pärnu tänavatel ja laulaksin täiest kõrist: Give her victorious, happy and glorious, long to reign over us, God save the Queen… Ma ei sa mõtlemata jätta, mis saanuks, kui Beckham oleks enne lõpuvilet siiski platsile jäetud. Tõenäoliselt oleks Inglismaa poolfinaalis. Aga las ta jääb. Selline kole lõpp tuli ilusatele päevadele.

Õhtune viimane veerandfinaal – Prantsusmaa vs Brasiilia. Kas ma juubeldasin, kui prantslased võitsid või jaa?

Neljanda juuli õhtul oli esimene MM-i poolfinaal. Itaalia võitis lisaajal Saksamaad 2:0. Minu emotsioonid samad, mis Prantsusmaa-Brasiilia mängu lõppedes. Asjad hakkavad veel hästi minema. Kui eile õhtul teist poolfinaali mängu nägin, oli seis 1:0 Prantsusmaa kasuks. Ma eeldan, et suuri muutusi pärast ei tulnud. Nüüd jääb veel loota, et Prantsusmaa saab taas kord maailmameistriks. Siis olen mina rahul. VÄGA rahul.

JEEEHAAA!!! vol 3

Mait on Lavakas sees. Päriselt.