JEEEEEHAAAA vol 2

Veel joonepealsetest...

Viljandi - kümne parima seas Annu ja Merli. Tasuta. Viljandis. Sees. Sees. Sees-sees-sees.

Noh, täitsa normaalne, kas pole?

Ma vaatan natuke ringi, hüppan veel ja EI kisa väliselt, aga sisemiselt küll. Siis istun maha, joon teed, loen Jimi ja kirjutan midagi pikemat ka. Eks näis.

JEEEHAAAAA!!!

...ehk tsiteerides noori klassikuid.

Aga tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool ütles välja, kes on vastu võetud. Muuhulgas lugesin sealt selliseid tuttavaid nimesid:

Kallervo Karu
Merje Kägu
Johanna Mängel
Andrei Ozdoba
Tuuli Taul
Siim Usin
Robert Vaigla

Mina juubeldan igatahes. Ja ma ei ole üksi ;). Te olete suure töö ära teinud ja täna on aeg PIDUTSEDA! Õnne ja veelkord õnne, sest seda läheb teil vaja. Muahh!

Kuule, Ülle...

...ärme lähme nende peole...

Annu tuli täna jälle Tartusse. Paariks päevaks sisseastumiskatsetele. Täna oli erialakatse kirjalik osa, vestluse aeg on tal laupäeva õhtul. Annu sai komisjoni Sulevi JA Halliki. Kaks äärmust seega :P Aga pöidlaid ma hoian, sest see, kui ta Tartusse tuleks, oleks lihtsalt väga äge. Tegelikult on ta juba sama hästi kui Viljandis tasuta sees ja see on ka ülimalt broo. Seda enam, et see käik on ju planeeritud pikemas perspektiivis ka. Emb-kumb, mina olen rahul.

Tsillisime täna niisama, Wildes natuke aega ja siis viisime asjad minu poole. Kirjutasime lugu edasi, sõime kooki ja jõime teed ja siis kuulsime aknast kuidagi kahtlaselt tuttavat muusikat. Okei, Genialistide kontsert Raekoja platsis. Sobib. Miks ka mitte. Läksime kolmekesi - mina, Annu, Tuuli - siis välja ja rokkisime lava ees. Jube hea on lihtsalt siin Pärnuga seotud inimesi näha. Eriti just teatriinimesi. Kuidagi ERITI kodune tunne on siis.

Lisalugu tuli ikka ka. See oli ka hea, aga terve kontsert - noh, nii palju, kui seda nägime - oli nauditav, nagu tavaliselt. Meelde tuli kahe aasta tagune noortepäev, kus meil oli Genialistide kontserdil suisa enda väike lava, kus tantsisime, hüppasime, laulsime kaasa ja karjusime VILJANDI KULTUURIKOLLEDŽ!!! Noh, ja siis ei pääsenud ka meenutustest mullune lastepäev - minu päris esimene Ursu kontsert... Jah, täna nad lavale ei tulnud kahjuks. Aga eks aega on. Varsti näen. Mida varem, seda parem.

Nüüd me oleme jälle minu pool, muljetame Jaanist ja naerame, kui ilus elu on. Sest et see on.

---
Gaasikontroll käis ka enne kontserti. Kaks seksikat töömeest. Ei, noh, wainott, eks ole.

Go, Jon!

Joonatan on MTV Eesti VJ konkursi finaalis. Minu "emauhkus" on jube suur ja tahab, et oma lapsel ikka hästi läheks. Ma tean, et ta on seda väärt. Teie teate seda ka. Jon ongi MTV.

Tagasi Tartus. Jälle koos oma tavalises kohas, tuumikviisik. Ott on vigane ja saime ta kuidagi kohale. Ja tegelikult see, et sa pärast neid boonuspunkte muudkui kaotasid, see ei loe ikka midagi. Äge ikka, et tulid, mis siis, et mina pidin Jaanus olema ja sulle kärbseid pähe ajama.

Jaanus, Mihkel, Maarja ja Ott. Nende nimede ja nägudega olen ehk liigagi harjunud juba. Aga ei kurda. Sest nii on lahe. Me teame, mida me teeme ja kuidas me seda teeme. Ja meil on teemad ja neid tuleb veel juurde. Vahel on äge, kui juures on ka teisi, aga ei kurda üldse, kui oleme ainult meie. Midagi jäävat peab siin ilmas ju olema. Ja see on hea, mis on. Las see jääb.

Aga veel. Tuuli tuli koju. Teda on hea näha üle pika aja. Ja siis homme tuleb Annu. Ja tulevad ka muska ja doktor. Ja siis me saame neljakesi tsillida ja hängida ja teha kõike muud, mida me paar päeva pole teha saanud. See nelik on ka ületamatu. Teistmoodi ja totaalselt. Ma juba ootan ja hoian pöialt ja naudin vaikselt ette. Ja ma tean, et kõik see saab äge olema. Ma tean seda.

Jaanipäevgi oli ületamatu. Nõmme on lihtsalt ülim. Ja kõik see muu asi - ma elan. Me elame. Eestimaal. Järsku tuli selline suur patriotismipuhang. Ma panen uuesti muusika väga vaikselt mängima, sest mõni üritab siin magada. Ja loksun edasi. Homseni.

---
Eelmise posti lõpetuseks - nad naersid pärast kuidagi rohkem. Seda oli hea näha.

Aga mina...

...tulin veidi rohkem kui kolm ja pool tundi tagasi Liibanonist. Lihtsalt nii ehe oli Köismäe torn oma kolme suurepärase elanikuga. Parimad kohad taas minu ja Pireti päralt. Ei tule mõttessegi kurtma hakata.

Eva Klemets on vahva. Nägin ta IRL ka nüüd kindla peale ära, tuli enne etendust ja istus valgustaja kõrvale. Ei saanud hästi aru, kas oli Villu või keegi teine. Aga see polegi tähtis. Hea töö oli.

Indrek oli väga hea.
Rain oli väga hea.
Argo oli väga hea.
Kõik oli väga hea.

Ma loodan, et ma homme ei köhi lihtsalt. Aga see oli armas, kuidas ma vahepeal Inglismaa rannik olin ja üks teatud näitleja oma käsi mu poole sirutas ja peole kutsus. Siis jooksid küll judinad üle selga. Ja üldse... Aitäh.

Me oleme ägedad

Vaatasin, et pildid kah üleval. Ilus. Veelkord siis palju õnne, ja teretulemast vilistlasklubisse!

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head

Ma ei propageeri suitsetamist vaid Muusikat. Head Muusikat.

Kuidagi ebatavaliselt hea on viimasel ajal. ERÜ on valmis ja eile kisasin paar korda, et suvi on käes. Nüüd on see siis siin. Haa! Äge või jaa?

Eile käisin Annu lõpetamisel, väga hea oli tuttavaid nägusid näha ja tervitada. Sorry, Annu, et ma Jukut ei suutnud sinu väljakutsumisel talitseda. Eest paremalt äärest kajas suur JEEEHAAA!!! Haha, aga nagu ma aru sain, ei pannud sa eriti tähele. Nii et midagi pole katki siis.

Metsik on see lõpetamiste-seeria. Nagu kiuste ei leia õigeid lilli õigel ajal, ja õigeid inimesi. Nii kui uksest välja sain ja kedagi tuttavat silmasin, jooksin järgi ja kohe kaotasin silmist ka. Mis on saanud toredast rivikombest, kus ilusasti inimesed üles leiad? Ei, tegelikult on see päris vahva, see otsimine - kuigi veidi kurnav ka. Aga ma loodan, et ma leidsin inimesed kõik üles. Kuigi tegelikult hästi ei usu... Kui keegi tunneb ennast puudutatuna, siis tea, et ma otsisin sind ja mõtlesin su peale. Päriselt ka.

Nüüd on Jaan. IRL olen siis Tammistes ja hängin Pärnus, ostan Pileti (URSULA!) ja värki. URL kambaga Nõmmele ja pärast randa kah. Vaatab. Päev on veel noor, nii et midagi kindlat ei luba.

Aga täna on ilus päev. Vähemalt mulle. Martin viskas mõned Ursu lingid ette, mis ma juba ära unustanud olin. Saak oli hea ja nostalgia laksatas oma hiigellaine minust üle. Nüüd ma ulbin siin ja meel on hea. Ja tegelikult ilm on ka äge. Mitte ilus, aga äge. Täna on hästi :)

Ma olen kodus

Istun praegu Sütevaka esimese korruse põrandal. Jube hea on olla. TUlin suurte kottidega Märjamaa bussilt otse siia ja jäingi. Ei plaaninud, aga kukus lihtsalt välja. Ja ma ei kurda. Välisuksel tuli Andres vastu, naeratas, tervitas ja küsis: "Mis teed?" Siis ma kiiruga ütlesingi.

Vahva on istuda ja ringi joosta, midagi teha. Täna on Primadel kirjanduse eksam ja seega on siin palju tuttavaid. Pea kõik õpetajad, kes mind näinud on, on mind niiöelda rajalt maha võtnud ja vestlusesse süvenenud. Hea on nendega rääkida. Ja millegipärast pakuvad kõik välja, et teen eksami uuesti :). Tänan pakkumast, aga tänan, ei. Olen oma eelmise aasta hõbemedaliga rahul. Pealegi on kõik ette valmistamata ja eriti ei mäleta midagi. Ja.. Ma ju tean, et nad ei mõelnud seda tõsiselt. Eks ju?

Komisjoni kutsuti ka, õigemini vastajaid kuulama. Et neutraalsust lisada. Mõtlesin isegi korraks, et läheks, aga seni pole läinud. Vist ei lähegi. Annu tuleb järgmisena välja ja siis suundume tõenäoliselt TK-sse muljetama. Pole ju ammu rääkinud ega värki. Palju asju on vaja läbi arutada ka. Teater ja saunaõhtu ja kõik see.

Kuulan endiselt Ursulat ja vahva on olla. Äkki astun Argo kabinetist ka läbi ja vaatan tänavuse lõpuvideo ära. Kes teab. Kui mitte täna, siis näen seda neljapäeval. Kindel värk. Loodan, et nelik saab kokku tulla, aga sedagi ei tea. Andul on ju endal päev varem lõpetamine ja.. Vaatab :).

Ma olen õnnelik, et sain siin koolis käia. Kolm aastat ülivahvaid inimesi. Nii õpetajaid kui õpilasi. Palju häid mälestusi ja mõned segased, aga meelde jääb ainult hea. Sütevaka puhul küll. Ma olen õnnelik. Päriselt ka.

EPIDURAAL!!!

Tegelikult siis see, kuidas stiilselt kipsi ära võtta:

Arst: *võtab põuetaskust väikese musta koti* olge nii hea, preili ja istuge siia toolile
Patsient: väga lahke teist, doktor
Arst: *võtab kotikesest skalpelli, silmitseb seda üles vaadates ja laskub siis Patsiendi ette põlvili* ma palun teie kätt
Patsient: ee.. *kohkunult* Doktor...
Arst: *itsitab* teie kipsis käsi, preili. Palun asetage see lauale, peopesa keha poole
Patsient: *kergendatult, aga ka pettunult* aa, okei *teeb seda*
Arst: kui preilile ei meeldi see, mida ta näeb, siis võib ta pilgu mujale pöörata, doktor asub nüüd tegevusse
Patsient: doktor on ilusam kui sein, ma arvan *vaatab huviga*
Arst: *hoiab vasaku käega hellalt Patsiendil käest kinni, paremas hoiab skalpelli ja lõikab ettevaatlikult käeõndlast alates kipsi pooleks, vaatab Patsiendile otsa* oled sa valmis?
Patsient: sinuga koos iga kell *naeratab närviliselt*
Arst: palun tõsta käsi üles, küünarnukk jäta lauale *teeb väikesed sisselõiked teisele poole, siis vaatab Patsiendile otsa ja murrab kipsi lahti* Kuidas on?

Vot nii.

Hommikused uinumised

Juba mitu järjestikust hommikut on mul olnud sellised, et magama jõuan alles viie-kuue paiku. Eks ta ole, asjad tahavad ajamist. "Üllataval" kombel aga kohustuslike asjadeni ei jõua kuidagi. Pole ikka veel alustanud uurimustööd, mille esialgsete plaanide kohaselt homseks (ehk siis tänaseks) valmis peaksin saama. Ei ole teematki veel täpsustanud. Aeg aga pudeneb liivateradena sõrmede vahelt.

Ma puhkan. Niivõrd-kuivõrd. Paar päeva olen nüüd üksi kodus olnud ja lõõgastunud. Eile (ehk siis üleeile) oli aega enda jaoks. Võtsin endale terve päeva ja hoolitsesin enda eest. Vahelduseks oli täitsa hea end vannitada-kreemitada ja lihtsalt lösutada. Jõe ääres käisin ka. Kuigi see pole see. Mere äärde tahaks tagasi. Tahaks PÄRIS laineid, PÄRIS tuult, PÄRIS liiva. Kõike seda, millega liiga harjunud olen ja mis aitab mul edasi tiksuda. Emajõgi Emajõeks, aga ta on liiga laisk ja väeti. Varsti saan mere äärde ja siis on hea. Mõelda ja lasta tuulel midagi endast ära kanda ja midagi juurde tuua. Lihtsalt olla.

Täna mõtlesin, et olen tubli ja koristan. Rohkem läinikud pole siin vist kunagi, pean enda kiituseks ütlema. Päev otsa tuulasin kappides ja voodite all, lükkasin mööblit, võtsin riiulitelt ja aknalaudadelt tolmu, nühkisin kõik kohad puhtaks ja tõstsin asju ümber. Väsinud ja hea tunne on. Ilma Ursulata vist poleks nii kaugele jõudnud. Keegi kirjutas kunagi, et Ursula on ideaalne koristamismuusika. Paned plaadi mängima (repeat) ja ei pane tähelegi, kuidas töö ja aeg lendab. Tal oli igatahes tuline õigus, olen seda mitmel korral katsetanud. Iga kord töötab. Ja mitte ainult koristamise taustal, nagu viimane nädal näidanud on.

Aa, joinige mu uue lemmikkommuuniga Orkutis. Küll näete, kui sisse logite.

Jaruul!

Why does it always shine on me? :)

Mulle täitsa meeldis tänane eksam. Peab tõdema, et kui loengutes korralikult käia ja ise seminariküsimustele vastata ja esseesid kirjutada, siis jääb ikka midagi külge ka. Võibolla hõiskan enne õhtut, aga see oli nüüd küll lihtne ju! Aega jäi väheks ja seega kaks kahepunktist tegemata, aga ülejäänu õigsuses olen mingi 95% kindel. Politoloogia on äge - ja ma ei ütle seda sarkastiliselt.

Õppida ma endiselt ei oska. Või äkki oskan, aga ei saa sellest ise aru. Seekord läks vähemalt selles suhtes hästi, et lugesime Gerliga materjali mingi paar korda läbi. Andrew'd ei puutunud, kuigi oli kogu aja meiega koos. Ei hakka võõraid mehi käperdama, las see töö jääb teistele. Neile, kellele meeldib võõraid mehi käperdada.

Nüüd veel vaja Reinule üks uurimustöö kirjutada ja siis ongi kõik. Jah, registreerimine ka veel ÕISis, aga ma hetkel ei taha sellega tegeleda. Võibolla natuke hiljem. Enne tähtaega ikka. Või... Kes teab, vaatan. Äkki hakkan oma rõõmsas olekus isegi tubliks.

Muus osas on nii, et Teised läksid Metallicale rokkima. Tuuli läks ka Pärnusse. Ja ma taipasin just, et Toomla kodutöö juhend oli konspektis, mille koos muude asjadega Luulele andsin. Aikräpp. Või tegelikult - vahet pole, teen niisamagi selle ära. Palav on. Ja tahaks midagi teha, kuskile minna. Äkki saaks kambaga homme-ülehomme kokku ja läheks kuskile välja? Ettepanekud on teretulnud.

Seni kuulan endiselt hüper-super-megalahedat kristlikku paganmetalit viljelevat noorteorkestrit, kellel on mingi naisenimi. Kitarre on hea.

"Lähme metsikuks kätte ära!"

Nii ütles M, kui oli köögi korda teinud ja kamp plaanis õhtul välja minna.

Noh, mina lähen magama nüüd. Head und. Minu öö möödus väga hästi igatahes. Üks äge fail jälle arvutis juures. Ja paar inimest, kellele enam samade mõtetega otsa ei saa vaadata. Aga see kõik on jube vahva tegelikult.

A&A und M&M. Sobib. "Iga kell."

Mulle meeldivad hullud. Tänan teid.

Asjad, mis on huvitavamad

Hahhaa, ma olen juba kaks postitust järjest blogis, mida jälgib Postimehe noortelisa Hip! Jei. Tänks, Annu, sina oled ka parim.

Mäletan, et filosoofia õppimine võib raske olla. Eriti kui tahad eriti tubli olla ja alustad mitu päeva varem. Mina vist nii ei teinud, aga las ta jääb. Lõpuks läks ikkagi alati hästi. Nüüd õpin politoloogiat, mis on äge, aga ikkagi tõmbavad mingid asjad sealt eemale. Umbestäpselt samad asjad, mis kedagi teist näiteks filosoofia juurest ära tõmbavad.

Väikese saladuskatte all võin märkida, et käisin vanalinnas Paksu Margareta juures lebotamas ja Pärnus kontserdil, Steffis ja muuli peal. Ja igal pool oli väga viis. Ootan siis varsti majaplaani. Äkki saan tüübi ümber räägitud ja mainin talle intensiivselt oma plaani mõne vanalinna hoone korrastamisest. Siis saaks tema arhitektisilmaga asja üle vaadata ja mina arendaksin oma sisekujundaja-mina. Kuigi uus maja Nõmmel või mere ääres kõlab küll hästi.

Ma siis tagasi politoloogialainele nüüd.

...ja värki

Käisin täna üle hulga aja papudega väljas. Hea nostalgia oli, sest talla all on siiani mõned vanalinna kivikesed. See oli hea, tuli kohe melde, kus ja millal nendega viimati käidud sai. Oh, olid ajad. Tahaks uuesti. Ja lähengi uuesti. Aga sinna on lihtsalt nii palju aega! Mingi oma 16 päeva, seda on üle kahe nädala ja see on liiga pikk aeg! Aga eks ma kannatan ära ka. Alati olen kannatanud. Ja selle võrra on pärast veel ägedam olla. Ootan.

Soe on. Palav isegi. Päike kuumab nagu oleks ei tea mis asi. Roiutab kuidagi ära. Ei viitsi suurt midagi teha. Ja ometi ma lubasin endale, et vähemalt selleks eksamiks õpin. Ja hakkangi õppima. Kas või enda kiuste. Kunagi. Täna või homme. Või kunagi.

Vaatasin täna oma Ursula-videod üle. Need, mis ise olen teinud ja Mattiase loomingut ka. Helene oma pole veel saanud, aga plaanin küsida kunagi. Hakkasin mõtlema sellele, et mis vahe on pildil ja videol. Kunagi ammu, enne digifotokaid oli aeg, kus oli suur asi, kui kontserdil käies sai teha umbes kuus pilti. Pärast oli ikka uhke tunne fotopoest tulla ja oma halvakvaliteedilisi (loe: olulised isikud väga väikeselt peal) fotosid teistele näidata, rind kummis ja nina laes.

Siis tulid digikaamerad ja äkki oli see teema, et pilte võis teha kümneid ja kümneid, nüüd juba suisa sadu. Ebahuvitavamad saab kohe ära kustutada ja sellega ruumi uutele ja põnevatele teha. Loogiliselt võttes tähendab rohkem pilte väga head. Rohkem lusti ja rõõmsamat meelt. Meel on rõõmus küll, aga hing ihkab enamat. Kui on kokku mingi 30 väga head fotot, siis ikkagi kripeldab midagi: "Aga see hetk, kui nad seda tegid! Ja see hetk!" vms.

Nüüd saab fotoaparaatidega veel filmida ka. Kusjuures üsna hea kvaliteediga. Ja äkki ei olegi fotod enam nii olulised. Tahaks ikka rohkem liikuvat pilti, midagi, millel oleks ka helitaust. Klipid võivad olla küll lühikesed ja neid mahub kaardile üsna mitu vähem kui fotosid, aga siiski. Kuidagi ägedam on kõik. Ma ei teagi, varsti saab äkki väikeste fotokatega teha ka täispikke filme või filmitut suisa hologrammidena taasesitada. Ma ei tea, kuhu maailm niimoodi jõuab. Samas on teema ju see, et tehku fännid ja kontserdikülalised, mis tahes, laval on ikkagi samasugused inimesed, nagu nad ise. Nemad teevad ikka sama moodi oma asja edasi.

Jäädvustamisvõimalused kogu aeg paranevad, aga ikkagi ei saa miski asendada näiteks seda tunnet, mis tuleb, kui oled lava ees, hüppamisest higine ja hääl ära karjutud ja just siis teevad Ursula poisid ühe ERITI vinge loo ja lähevad täiesti hulluks. Ükski normaalne inimene ei saa seda jäädvustada, sest mida sa teed, kui pead hüppama ja kargama ja kätega lehvitama ja kaasa laulma ja tantsima, nagu oleks... Ma ei tea - Ursula kontsert.

Peksan canceli majja, nagu Indrek Ojari Stenina tavatses öelda. Ma ei saa ise ka enam varsti aru, mida kirjutan. Ja fotosid ei oska ka varsti valida niimoodi. Aga kui juba fotosid saab niimoodi eksponeerida, siis tuleb seda teha ka.

Hariv reede

Aeg läheb edasi ja paremaks. Nüüd olen kaudselt juba uues Sirbis. Märksa kultuursem koht kui eelmine, tuleb rõõmuga tunnistada. Keda huvitab, suudab ise üles otsida.

Käisin üle pikema aja raamatukogus. Päris vahva oli. Kõigepealt pikendasin mingit psühholoogia-raamatut, mis Pärnus Gerli käes on (tervitan :P), siis läksin üles lugemissaali, et ehk on midagi huvitavat. Oligi. Midagi ja kedagi. Alla tulin juba Andyga (Andrew). Registreerisime ennast ära - nüüd on ees nädal lusti ja lillepidu. Polnud teda ammu näinud ja nüüd näen pikemalt.

Pärast istusime all ja mina lugesin Sirpi, tema istus ja oli niisama. Viimasel ajal on lehtedes teatrit märksa rohkem või siis lihtsalt huvitavamas võtmes kajastama hakatud. Sellest on ainult hea meel. Hea, et teatriaasta on. Uues Sirbis oli näiteks huvitav artikkel Moskva teatrikooli kasvandikest, kes tagasi kodumaale tulid. Neli aastat olid ära suurel Venemaal ja nüüd toovad oma arenenumad minad Vene Draamateatri lavale.

Ma mõtlesingi mingi aeg, et kust Vene Draama oma uued näitlejad saab. Mõtlesin Viljandi ja Tallinna teatrikoolide peale ja ei löönud midagi ette, et kas sealt keegi läheks sinna. Venekeelset erigruppi pole ka silm kuskil tähele pannud. Nüüd ma siis tean, kus andekad noored slaavlased õppimas käivad. Kuuldavasti on nende esimene tükk (Merle Karusoo lavastatud) väga hea. Pole ammu Vene Draamas käinud, mõtlesin. Äkki võiks minna. Vaatab seda asja. Nad laulavad eesti keeles ka. Hümni. Peast. Kõik need Pronkssõduri-inimesed peaks sinna minema. Äkki saaksid nad lõpuks ometi aru, et see, kui oled rahvuselt venelane, ei takista sind tundmast ennast eestlasele. Minevik on minevik, need noored on tulevik. Ja nemad armastavad Eestit.

Teatriblogi uuendasin päris palju. Muutsin oma viited ümber ja lisasin vist kolm uut sissekannet. Suvelavastuste kohta siis. Vaadake järele ja kui olete nimekirjast midagi mittepruuni näinud või plaanite vaatama minna, andke kindlasti teada. Või kui teate kedagi, kes kavatseb midagi vaatama minna, või siis... Jah. Saite juba ammu aru, mida ma öelda tahtsin.

Juku pakkus mulle klubipileteid. Mina ütlesin ära. Mingi hetk oli sellest isegi kahju. Siis kui üksi kodus olin ja sissekanded valmis. Natuke igav hakkas. Aga mingi aja pärast hakkasime Annuga MSNis Oma Improt tegema ja see oli lihtsalt nii hea! Pealegi oli juba hiline ja ei viitsinudki välja minna. Sorry, Kass, tõesti, oleksid sa tund varem endast märku andnud, oleksin isegi tulnud.

Tooksin Improst stiilinäiteid, aga need, kes pole originaali näinud, ei saa ju aru. Ja üldse, see on tegelikult inside nali, nii et jääte lõbust ilma. Te ei saaks nagunii aru. Leppige sellega.

Vaatasin siis uusi OC osasid ka, mis vahepeal saanud olin. Päris hea. Esimene hooaeg on ikka ülim. Kusjuures, selle võtta sain targemaks, et asjad ei pruugi alati olla sellised, nagu nad paistavad. Tõmbasin mingi ühe faili The OC. Newport Beach midagi. Loogika järgi OC kolmas hooaeg ja mingi osa. Ei olnud see. Mingi hale porno oli hoopis. Kusjuures täiesti mõttetu. Ses mõttes, et kui juba midagi teha, siis võiks ikka pingutada ka. Storyline võiks ikka olemas olla, mitte mingi pea-laiali-otsas mõttetu jura. Aga, noh, mida mina ka tean, eks ole.

...ja mitte ainult!

Tuleb välja, et ka kultuurne võib olla popp ja noortepärane. Lehitsen mina parajasti internetiavarustes kultuuriteemasid, kui avastan ennast. SL loll-lehest. Vabandust, SL Õhtulehest. Jäin DRAAMAfestivali ajal kaamera ette. Tegu tõenäoliselt avapeoga Sadamateatris. Fotol figureerin siis selliste VIPidage nagu Lauri Saatpalu, Toomas Lunge ja Piret Verte.

Mida kohvi?

---

Aga eile käisime Mardi ja Maarja pool olesklemas. Päris mõnus oli. Ja pildid panin ka öösel pärast koju jõudmist üles siia: http://spaces.msn.com/medusademon/

Photo Album > Mart > slideshow > full view

Ma ikka ei saa...

Kui on võimalus õppimist edasi lükata, siis miks seda mitte ära kasutada. Pealegi on nädalavahetusest hulk fotosid, mida tahaks näidata. Mõned toon siis siin ära, aga enamik peaks olema siin - kuskil ülal vasakus nurgas jooksmas. Albumisse minnes näeb suurelt ka.

Tähelepanelikud vaatlejad said aru, et Andy on eelmises postituses täitsa olemas. Ei hakanud teisi poisse diskrimineerima ja temast teist fotot üles laadima.

Nüüd aga suhtlemispsühholoogia kallale. Tõenäoliselt, st...

Popp ja noortepärane

Vasakult: Merli, Andrei ja mina.

Noor on hea olla. Eriti veel siis, kui tunned end noorena. Sellise süüdimatu ja... Noh, süüdimatuna :).

Siiski veel mitte nii süüdimatuna, et praegu pikalt blogi kirjutada, sest kell on palju ja homme tuleb vara ärgata, et eksamiks jõuaks õppima hakata. Ja lugu pean tegema ja filmid plaatide peale panema, sest mu 80-gigase C-ketta mälu on peaaegu täis. Ööd.

Testing, testing...

Päevakangelane isiklikult - Michel Lipstok

...one, two, three.

Teatriblogi kõrval peab ikka teine bloog ka olema, tuleb välja. Ajuti tundsin ise sellest puudust, aga suurem vihjamine tuli ikka teistelt. So be it. Uus bloog. Teatri oma jääb tegutsema ja keskendub kultuurile edasi, siin jään oma rida ajama - seda sama, mis enne teatriteemat tegin.

Uuelt lehelt on üsna hea alustada. Mõtlesin nii ka, et kui juba uut asja tegema hakata, siis võiks ka alguse kuupäev esimene olla. Uus kuu, uued tuuled ja uued teemad. Sekka vanu ka.

Eile oli minu emme sünnipäev. Eile oli Micheli sünnipäev ka. Käisime kambakesi, olime ja tulime pärast ära. Täitsa tore oli. Väike Jaanus on ka äge - pehme ja karvane. Ja hakkab uluma, kui ta üksi kuuti viiakse. Seda on kurb kuulata. Lihtsalt peab aia äärde minema ja läbi traatvõrgu talle paar paid tegema. Ja temal ei ole midagi selle vastu ka. Hundid söönud, lambad terved, või kuidas see nüüd oligi.

Täna hakkasin tubliks ja alustasin ja lõpetasin lõpuks kaks politoloogia esseed ka ära. Õigeks ajaks õigesse kohta sai ka viidud. Suhtlemispsühholoogiaga on keerulisem. Tähtaeg oli ka täna, aga ei jõudnud valmis. Nagu ajahädast üksi vähe oleks, oli täna see päev, kui elekter ja internet tükiks ajaks ära kadusid. Ving-ving. Kirjutan vast Sallile ja kaeban natuke. Ja siis kirjutan valmis ja lasen kellelgi homme ära viia. Isiklikult ei saa. Rongi peale on vaja minna. Miks ja kuhu, sellest juba homme.