Sai ammu lubatud, et Kapaklassika ja -rock saavad tagasivaate ka. Ma jõudumööda panen siis siia postitusse asjad kirja (loe: täiendan aeg-ajalt, kui olen jõudnud midagi kirjutada).
Reede, 04. august 2006. Tohisoo mõis ja mõisaparkKell on… Miski. Tulen bussilt maha ja kontrollin, kas olen ikka õiges kohas. Kohila, mis Kohila. Hästi. Tassin telgi bussipeatuse pingile ja viskan muud kotid ka sinna. Uurin hetkeks sõiduplaani ja helistan siis Kairile. Tuleb välja, et olen täitsa varajane. Kairi on ise alles kusagil mujal, lubab, et teeb ühe väikse kõne ja helistab tagasi. Ma olen ju esimest korda siin.
Heliseb. Mhmh, Artur tuleb mulle rattaga järgi ja juhatab, kuhu vaja minna. Selge. Esimene mõte seda nime kuuldes on, et Ojakäär. Siis mõtlen, et ei saa olla. Tema peaks Pärnus olema. Vist. Teine mõte on, et see Artur on mingi 20ndates kuum kutt. Jään teise mõtte juurde.
Artur kimab üle muru ja tõmbab bussipeatuse ees kaapekat. Aa, noh, jah. Teismeline tüüp. Selline… Tavaline. Panin mööda, dääm. Tervitame, võtan oma asjad ja tassin neid Arturi ratta järel. Tuleb välja, et tal on tegelikult kiire ja peab minema. Annab mulle kiirelt mõned juhtnöörid ja viskab ise varvast. Noh, jah, saan hakkama.
Telk on raske.
Jõuan ehku peale kohale. Tuleb välja, et õigesse kohta. Majaemand Piret teeb kiire tutvustava ringi ja laseb mul endale majas magamiskoha valida. Nii palju siis sellest telgi organiseerimisest… Võtan loomulikult parima toa ja parima koha. Madrats ja magamiskott välja ja kopsud tööle. Sean end sisse ja siis maja peale. Ei tea, kui vabalt ringi võin liikuda, seega väike tiir keldris ja siis välja jõe äärde. Kirjutan päevikut ja joonistan jõekääru. Jõgi haiseb natuke naljakalt. Elan üle, sest see näeb hea välja.
Teistkordselt väljaskäigult tulles istun madratsil ja lõpetan üht portreed, mugin samal ajal kodust kaasa võetud juustuleiba. Siseneb muusikuvälimusega lokkidega noormees. Taavi. Räägib natuke, mis teema on, millal teised tulevad ja muud. Suundume keldrisse, köögi juurde. Hetkel seal abi vaja ei lähe. Et siis… Üle koridori on kola täis bändiruum ja selle kõrval veel teine muusikatuba. Vaja mõlemad korda teha. Taavi arvab, et mul pole seega midagi suurt teha. Hakkan vastu, et ega ma nõrk ei ole ja luban asju tassida ja muidu kasulik olla.
Tutvun Elariga. Veel teinegi lokkis juustega muhe noormees. Asjatame bändiruumides ja värki. Taavi õpetab mulle, kuidas juhtmeid õigesti kokku kerida (loe: nii, et need keerdu ja sassi ei läheks). Õnnestub esimesel katsel. Jei, ma olen milleski andekas! Kõrvalruumis on üks muhe mees, kes meenutab miskipärast natuke Rein Rannapit ja Toomas Volli. Tema nimi ei jää kahjuks meelde, aga ta on äge. Kutsub mind nooreks daamiks ja suhestub täitsa hästi. Räägime, mis muidu teen ja saan kutse järgmisel aastal ürituse PR-inimene olla. Hmm… Pasti kursuse sain iseenesest ju A… Peab mõtlema natuke.
Tallinnast saabuvad Liisbet ja Heidi. Räägime natuke, aitame Kairil vabatahtlikele vannet kirjutada jms. Jõe ääres istudes tuleb välja, et tegu Prantsuse Lütseumi kasvandikega. Mm… Tuttav kool… Muidu on tegu esimese satsiga malevanoortest. Täiesti normaalsed eksemplarid J. Vabatahtlikke on juba teisigi kohal. Ikka malevast ja/või kohalikud. Vande koostamisega paralleelselt vaatame üle ka homse töögraafiku ja valime endile sobivad ajad, millal mida teha tahame. Klassikapäev on üsna kerge, vähemalt esialgu tundub nii.
Ma olen frustreeritud, sest fotoka akud on tühjad. Ma pean midagi saama, sest kui ma pilte teha ei saa, siis… Ma muutun närviliseks. Ja värki.
21:00 Läheme Liisbeti ja Heidiga välja, sest kogunemine on. Vanne vaja ära lugeda ja puha. Kokku on vabatahtlikult tulnud umbes kakskümmend inimest ja… Wtf? Ewertil on juba jälle pikad juuksed? Mida…? Aa, ei, see on hoopis Johannes. Kes lihtsalt näeb välja nagu Ewert viimasel talvel. Normaalne.
Teeme kohustusliku osa läbi. Kas kõik tunnevad kõiki? Noh, mina ja malevanoored. Tutvustamise viib läbi (võin mööda panna, sest kirjutan seda mingi nädalapäevad toimunust hiljem) Elari: „Merka – malev, malev – Merka.” Võib ka nii… „Tere, malev,” viipan.
Hiljem, kui Kauri on kohale jõudnud, mängime nilbeid tutvumismänge. Nimede õppimiseks tuleb enda oma mingi kehaosaga see õhku kirjutada. Eelnevaid korrata ei tohi. Noh, puusad käiku ja tehtud see saab. Põhiliselt koosnevad mängud aga siiski sellest, et keegi ajab kedagi taga. Kiireks pääsemiseks tuleb kellegi partner ära võtta või siis lihtsalt võimalikult kiiresti ära joosta. Ehk siis erinevad variatsioonid kullimängust. Üleüldiseks lemmikuks saab loomulikult see, kus läts on mõisahärra (mehise häälega: „Hohohohohhooo, tule siia, tule-tule…”) ja tagaaetav mõisa teenijatüdruk (peene häälega: „Uih! Aih! Ääää!!!”). Eriti kõva aplausi teenib ära Kauri oma eriti veenva teenijarolliga. Braavo.
Meie tuppa lisandub Eva, üllataval kombel malevast ja Tallinnast. Tore tüdruk. Keldris saab veidi lulli lüüa ja korda majja lüüa. Mis on hästi. Mingi hetk satume Taavi sabas kaminaruumi, kus käib elav vesipiibu pruukimine ja djembe mängimine. „Heessa!” ja muud araabia laulud on käigus ja jätkavad seda. Saan mõlemad ära proovida. Vesipiibu mingi… Ma ei mäleta, mitmendat korda (AGA! Ma sain lõpuks aru, miks seda tõmmatakse, see piparmünt jõudis mulle pähe), djembet esimest. Aga mõlemad tulid täitsa rahuldavalt välja. Gaasimaskiga ma ei proovinud, nagu mõned meist (nimesid ei nimeta ja näpuga ei näita, aga Johannes oli asjast vaimustuses).
Tudima läksime mingi üks läbi. Mina kirjutasin natuke aega veel ja hakkasin üha enam trotsi koguma. Väga palju häid kaadreid oleks päevast saanud. DÄÄM!
Laupäev, 05. august 2006. Tohisoo mõis ja mõisapark/ma kirjutan siia veel/
Pühapäev, 06. august 2006. Tohisoo mõis ja mõisapark7:40 Eva telefon teeb äratuse, mille omanik kindlal ilmel kinni lükkab. Keerame kõik teise külje ja oleskleme edasi.
8:00 avaneb uks ja Kairi sammub uksele: Äratus! Tõusen üles, käin pesemas, vahetan riided ja kobin alla kööki. Susan ja Kairi on Karliga mõni hetk veel seal, aitan end ise. Makaronid hakklihaga ja morss. Nii eilne teema, ent siiski täiesti hea variant. Ketšup on otsas. Väike paanika.
Umbes 8:30 jõuavad kööki ka Liisbet ja Heidi. Teavitan ka neid kurvast ketšupiseisust. Nutame. Või siis ka mitte. Sööme. Tuleb Eva. Teisi ei ole. Noh, kurb küll.
9:00 on hommikune kogunemine mõisa ees. Kairi räägib, mis teema ja kebin kunstiringi. Liina toob musta riide ning meie passime seal kõrval niisama, kuni saabub ka värv. Maalime suurelt peale KAPAROCK. Õigemini… Esimese korraga küll KAPABOCK. Susan nimelt muigas ja ütles, et võiks R-i asemel B teha, oleks veidi rohkem õllemaiguline. Kogu pere õllefestival siis. Õnneks on ka musta värvi, nii et BOCK-ist jääme ilma. Punasega veel mitu korda valge kirja äärde varje ja täpikesi tilgutada ja valada ja siis on valmis. Lõpuks selgub, et see ongi ainus riie, mis üles läheb. Eilsed sambad, katuseviil ja leegid seega tühja tootmine. Või… Kes teab, alati on ju ka järgmine aasta.
9:30 või nii saabub Annu. Pärnust ja rongiga. Ehk siis lõpuks ometi keegi, kes pole malevast. Mitte, et teised poleks ägedad, aga nüüd on keegi, kellega rahumeeli nilbitseda kartmata üle piiri minna. Sest piire ei ole.
10:00 või nii lähen käsi pesema, sest need haisevad metsikult atsetooni järele. Seep isegi aitab natuke. Siis aga üles staapi oma päevakava koostama. Mis tuleb täitsa hea. Mulle meeldib. Väga.
10:30 või nii kappame Annuga kööki Susannale appi. Toimkonnani on aega küll oma pool tundi, ent siiski – 130 inimest tahab süüa ja keegi peab ju kartuleid koorima, tükeldama ja kurkidega tegelema. Supipurgid tuleb ka lahti teha. Mis ei õnnestu eriti kellelgi, sest avaja bitchib. Eva tuleb ka ja nii tegutseme mõni aeg. Tea toob kaelapaelad ka mingi hetk. Ehk siis, VIP-id oleme nüüd.
12:00 kõnnime staapi, sest eksprompt-korras on vaja kedagi Evale appi esinejate kaelasilte meisterdama. Oi pagan, kui ebameeldiv töö :). Mingi hetk jõuab kohale Risto. Meie Risto. Kes on õhtujuhi rollis. Räägime natuke koolist ja üritusest ja üldse. Hea on koduseid inimesi näha. Jooksen teisele korrusele uut paela tooma ja Keit saab lõpuks oma ümbrikud kätte.
13:00 esimene raund piletimüüki mõisaväravas. Läheb üsna muhedalt. Kirjutame raamatut edasi ja tegeleme piletimüügiga. Aial on jälle kile maas ning turvad vaatavad endiselt, nagu midagi poleks lahti. Ega siis midagi, kui jälle tegutseda vaja. Johannes satub väravale tulema ja aitab kah. Keegigi. Natuke aega veel ja siis vahetus.
14:00 oleme eksprompt-korras täiesti vabad. Sest midagi eriti pole vaja teha. Kurb küll, sest oleme sunnitud suppi sööma ja vaatama ning kuulama Mehmeid Pehmiseid. Kuigi – meil pole selle vastu mitte kõige vähematki, sest tegemist on täiesti arvestatava noore bändiga. Pealegi on bändiliikmete näol tegu täiesti mõnusate inimestega. Jah, Elari, Merkal läheb endiselt hästi. Lapime Annuga lained ka kokku.
15:00 oleme täiesti plaanitult vabad ja naudime Mehmeid. Natuke ka Malenat, mis on ka… Täiesti normaalne kooslus. Mingi hetk jõuab kohale Hanna, näitab meile üht albumit. Mm… Huvitav.
15:57 seame sammud köögi poole ja isegi jõuame enne täistundi kohale. Susanit ei ole. Mitte kedagi ei ole. Oioioi. Järelikult elame jõudeelu, sööme tomatisaia ja joome mahla ja vett. Siis tulevad Mehmete, Kreekeri ja lõpuks ka Malena poisid ning suhestume nendega veidi. Jah, me tulime Pärnust. Nüüd võib hingata ka, sest see pole ju NII kaugel, et üllatusest hapnikupuudusesse surra. Aga jah, on vahva.
17:00 oleme vabad. Nagu linnud. Või midagi. Käime ringi, ümiseme Kõnõtraadile kaasa ja kõnnime Kohila peal ringi. Pood. Jäätised. Mõlemad kohalikud rahaautomaadid on rikkis. Kurb küll, kui keegi plaanis festivali külastamiseks raha masinast saada. Järelikult ei saa üldse. Kui raha ei ole, see tähendab. Et siis… Jah. Sedamismaütlesin.
18:00 oleme taas mõisaväravas pileteid müümas. Seekord on rahvast rohkem. Jokkis piletita sissetahtjaid palju rohkem kui enne. Ei, poole hinnaga ei saa. Ei, ainult käepaela ei saa. Ei, kaardiga maksta ei saa. Jah, me teame, et pangaautomaadid ei tööta. Jah, on piletisoovi? Jah, see viimane oli Vaiko Eplik. Jah, te olete Riho Sinisalu tiimist? Jah, ma lähen jooksen otsin Keiti üles. Jälle. Platsil piiravad paar tiinekat juba Ewertit. Aga tagasi piletimüügi juurde.
19:00 jääme sinna, kus oleme. Mehmiste poisid lähevad poodi ja jätavad ühe autogrammi meie kätte hoiule. Kas ma tunnen ära, kelle oma? Vaatan. Eplik? Bingo. Ei, endiselt ei saa kaardiga maksta. Jah, sisse-välja käimiseks tuleb kohe käepael osta.
19:30 vahetame Liisbeti ja Heidiga väravaid ning istume ümber. Süsteem on seal hoopis teine. Käepaelaga piletit ei anna. Piletit üldse ei anna? Võtan kõik piletid ära? Anname kõik? Ei anna midagi? Misasja? Seda segadust jätkub aga õnneks vaid pooleks tunniks.
20:00 käime majast läbi. Tere, Ewert. Veidi hiljem tere jälle. Otsid midagi? Käime köögist läbi vett ammutamas ja täidame oma backstage’i kohustusi. Vett peaks piisama umbes nii meeskoori jagu inimestele. Aga alati võib üle kontrollida. Räägime lavatrepil veidi Ristoga ja hulgume niisama ringi. Riho Sinisalu on naljakas: „Kus on teie käed? Ma ei näe teie käsi! Teie sealpool ja teie siin… Ja teie? Mis te ostate seal, ma ei näe teie käsi! Laulame!”
20:40 oleme lava ees, kuulame, kuidas Risto räägib järjekordset bassimängijate juttu. Meile meeldib. Teised tahavad juba Thiefi kuulata. Aga Thief ei ole valmis. Niisiis Risto räägib, Joel ja Ott asjatavad kitarridega, Kristjan trummidega ja Ewert teeb mikrofonistatiiviga kuiva trenni. Ja siis hakkab pihta. Väga-väga-väga hea.
21:00 viibime mõne minuti veel lava ees, siis peame asjalikud olema. Värava juures ei tea korda pidav noormees arvata, et meie ees seisvate meeste näol võiks olla tegu ühe naisenimega bändi muusikutega. Noh, Juku oskab hästi veenda. Hei, Andrei. Meie suundume sisse, võtame kindad ja teeme platsil tiire. Tulen veidi aja pärast majast välja, tsau, Juku, ja istun äärisele Annu kõrvale. Veel paar tiiru platsil, Ewerti kuulamist ja üldse. Veel viimane tiir, kiire käik staapi ja siis oleme vabad.
22:00 oleme täiesti ja totaalselt vabad ürituse lõpuni. Et siis saame minna kööki ja istuda toitudega keldri katusele naudisklema. Jah, on küll hea salat. Ise tehtud, hästi tehtud. Kiikan lava taha ja vaatan, et Nikns Sunsis on Kulno. Nagu Svjata Vatra Kulno. Meeldiv üllatus. Kuuleme paari Svjata lugu ka. Mis on suisa väga meeldiv. Istume värava ette. Tuleb Johannes oma tuttavaga ja kaob kööki. Meie jääme Muhu poisiga rääkima. Tal on kaelas enda tehtud rauast kikilips. Proovime järgi. Ma pidavat rohkem jooma, siis minevat kael paksemaks. Antud hetkel on lipsu võru mulle lai. Tuleb Johannes, räägime veidi. Ta tahab juua. Kutsub jooma. „Teed välja?” küsin muigega. Mõtleb. „Nii, kes on kiirem, ainult ühele teen.” Mina olen püsti, Annu pole vastu.
23:00 või nii jalutame neljakesi platsi tagaossa, trahteri suunas. Kaardid pluusi alla, sest vägijooke avalikult ei tohi tarbida ja oleme juba suutnud endale külge meelitada mõned lällavad tüübid, kes tahavad olla suured sõbrad. Järjekord on pikk, ootamise ajal saab selgeks tõsiasi, et Johanneselt on mitu korda juba Ewert pähe autogrammi küsitud. Ma ei süüdista fänne, sest… Reedel pimedas oli ta väga Ewert. Päevavalguses ka. Ses mõttes, et tegelikult oli Ewert selline talvel, aga nüüdseks on tal taas lühike blond sasipea. Jepp. Kiirelt külmikust siidrid ja tagasi backstage’i. Kulno teatab samas, et see on nende bändi kõige viimane lugu. Jätan Johannese kellegagi juttu puhuma ja jalutan süüdimatult backstage’i, kus Annu puu all istub. Nii, et siis lava taha, jah? Seal on ees Liisbet, Heidi ja Valle. Ja kohe Ursula ka. Täies koosseisus. Istume lava kõrval ja vaatame, mida Nikns Sunsi lisaloo ajal tehakse. Risto jalutab lava kõrval ringi ja Ursu poisid tassivad asju ning vaatavad ootavalt lavale. Bänd maha, Risto peale. Ta ütleb „Annamenõu” plaat. Aiaiai… Masso karjatab lava taga ja bänd vangutab pead. „AnnaMEMEnõu!” karjume Ristole. Viimane ei kuule ja jahub edasi. Rahvas skandeerib „Ur-su-la! Ur-su-la!” ja mehed lähevad asju lavale viima. Risto tuleb lavalt ära, sest kui Ursula on laval, ei kuulaks teda keegi nagunii. „AnnaMEMEnõu…” vangutame Annuga pead ja Risto häbeneb ja lubab pärast avalikult vabandada bändi ees. Juku on veel lava taga, teised sahmivad asjadega ringi.
„Saundtšekkkkk…” laksutab Masso laval keelt ja tuleb laulutu lugu. Juku kõnnib lava kõrval ringi ja teeb suuga hääleharjutusi. Seisatab trepi ette ja vaatab lavale. Lugu läbi, Juku lavale ja Hipibuss hakkab rokkima. Jookseme kõlarikohvrite juurest lava ette. Omar ja Masso on juba märjad. Rahvas hullumas. Ee… Karl on jube aktiivne millegipärast. Mitte, et meil selle vastu midagi oleks… Muigan ja hakkan klõpsima. Ikkagi lava esine lavaesine, eks ole. Naudime oma privileege, samal ajal kui piirde taga väga-väga kitsas on. Noh, jah, mõnel lihtsalt ei vea. Ehk siis neil sadadel tunglevatel noortel seal.
Teine lugu. Puu taga ilvest. Massol on mingi probleem (pärast selgub, et kitarrikeel on katki) ja ta kaob lavalt ära. Mina olen teisel pool lava ja teen pilte. Karl on niisama, Juku laulab, Omar mängib pilli ja Andy lihtsalt istub seal. Siis tuleb ette ja laulab. Mina klõpsutan.
Juku: „Nüüd on see koht, kus ma teilt küsimuse pean küsima. Ee… Kui paljud on sõitnud rongiga?” Käed. „Kui paljudel… Oli rongiga sõites kõrval sõber?” Käed. „Kui paljudel oli kaasas… Koer?” Palju vähem käsi. „Kui paljudel oli kõrval koer, kelle ema on teie sõber?” Rahva seast kostab segaduses mölinat ja mõned käed tõusevad üles. Juku noogutab pead: „Nüüd me juba räägime!” Muti metroo.
Juku: „Kas teile kantri meeldib? Tõstke käed, kelle ema või isa kantrit kuulab! Tõstke käed, kellele endale kantri meeldib! Kui veel ei meeldi, siis hakkab meeldima…” Tuleb Sõit.
Omar laulab oma saatanast jälle. Mõtlen, et huvitav, mis nägu Risto lava taga teha võiks. Kui ta oleks lava taga. Tõenäoliselt on ta köögis või rahva seas. Aga ma ei juurdle selle üle pikalt ka. Ta teeb seda iga kord erinevat moodi, mõtlen hoopis ja itsitan, sest rahvas ei saa aru, mis toimub. Jooksen teisele poole Annu juurde. Omar hakkab tuntavalt „Tifferit” mängima. Rahvas hakkab kiljuma ja röögib: „TIIFFEEER!” Näen backstage’ist piisavalt lavale, et kuulda Masso repliiki Jukule: „Kurat! See on Tiffer, mitte Tiiffeer!” Hüppame ja kargame.
Kontsert on kokkuvõttes väga äge. Mitu uut lugu, mida esimest korda kuulen. Sekka ka Vannilaul, Reis Montenegrosse, Laguun, Sõit, Muti metroo. Kui midagi vähemmängitut kõlama hakkab, hüppame Annuga üles alla ja näitame näpuga: See on ju see!! Publik ei tea ja ei oska kaasa laulda. Aga minu arvates saab Ursulat juba esimese kuulmise ajal kaasa laulda. See on hea. „Tantsin ära oma valu…”
Saab läbi. Kurat, mul on kõik akud tühjad! Üritan külma rahuga neid vahetada ja saan veel viimase loo ajal paar head pilti. Tagasi nad enam ei tule, tehnilised põhjused. Pealegi on Genialistid juba üle tunni hilinenud.
00:00 või nii astuvad Genialistid lavale. Lava ette tunglema minna ei viitsi, seega jääme Annuga kuskile vasakule poole ühe vaba mulli sisse. Lavale näeb ja kuuleb ka. Boonusena on veel tantsuruumi. Naudime, tantsime kaasa ja karjume Feliksi küsimusele õiget vastust.
Janu on. Läheme alla kööki midagi tarbima. Karl teeb endale seal parajasti kohvi, küsin, kas abi on vaja, aga ta saab ise hakkama. Võtame sidrunivett, siis vajub suurem seltskond inimesi sisse ja meie läheme tagasi geniaalset muusikat nautima. Kontsert on väga-väga hea.
01:00 või nii lõpetavad Genialistid. Lisalugusid tehnilistel põhjustel ei tule. Rahvas vajub vaikselt minema, mõned ei taha ära minna, aga Kauri teeb ikkagi selgeks, mis teema on. Väike koosolek mõisa ees, siis kindad kätte ja tööle. Kiled on vaja kokku panna, aiad ära tassida, pingid kuuri juurde toimetada, lava puhtaks teha ja prügi ära korjata. Oleme asjalikud ja poole ööni ei lähegi. Mingi hetk istume Evaga helipuldis ja vaatame, kuidas prožektorid üksteise järel maha lähevad. Natuke kurb tunne on, aga me saame sellest üle.
Magada saame mõned tunnid. Annuga hommikul Tallinnast tuleva rongi peale. Sõit on unine, aga viib meid tagasi Pärnusse. Järgmisel aastal jälle.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
