Pühendus päevakangelasele!

Tänase päeva tegija on vaieldamatult meie oma väike Cordelia Flyte. Või mis iganes nimega sa teda kutsud, soovi õnne neiule ülal pildil ja kallista teda täna kõvasti-kõvasti, sest ta on seda väärt. Aga ära liiga üle pinguta, tahaks, et teda ikka kauemaks ka jätkuks :).

Palju-palju-palju...
Armastust, et süda soe püsiks
Lahedaid inimesi Sinu ümber
Jääpurikaid talvel, mida limpsida
Utoopilisi unenägusid, mis täide läheks

Õunakoogiõhtuid ja pannkoogihommikuid
Naljakaid juhtumisi kodus ja mujal
Napakaid inimesi Sinu ümber
Erilisi hetki kallitega

Suuri ja sooje kallistusi igal ajal, millal ja kellelt aga tahad
Üliägedaid rotte ja pesupulbreid
Noogutusi Sinu ettepanekute peale
Naeruturtsatusi Sinu naljade peale
Inspiratsiooni uute luuletuste ja jutustuste kirjutamiseks
Pudeleid igasuguseid kahtlasi jooke, mida perekonnaga tarbida ;)
Ägedat muusikat, mille taktis juukseid visata ja puusi nõksutada
Erilisi inimesi Sinu ümber
Vaba aega, mida enda äranägemise järgi kasutada saaksid (rohkem!)
Ajuvabasid jutte, mida kuulata ja rääkida
Kauneid kevadeid ja suvesid ja sügiseid ja talvi
Sõpru, kes jäävad Sinu külge nagu takjad ja ära ei lähe, sest Sa oled neile kallis ja nad demonstreerivad seda Sulle mingi sünnipäevasissekandega oma isiklikes blogides

---
Õhtul sa alles saad!

Viisteist-viisteist...

Tõepoolest, ma ei kokuta. Täna alustas hoopis ETV oma noortekuu projekti raames uue noortesaatega 15:15. Üllatav küll, aga hakkab see kell 15:15 ja kanaliks Eesti Televisioon. Kestab see 45 minutit, esmaspäevast neljapäevani ja kuu aega. Tegu otsesaatega, vahele varemfilmitud klippe mujalt. Saatejuhid on noored tegijad: Silver, Marta, Mihkel, Alissa ja Joonatan. Tehnilistest andmetest veel niipalju, et režissöör on Tarvo Mölder, produtsent Kaspar Kaljas, toimetuslikku tiimi kuuluvad Liina Randpere, Tiina-Mari Koljak, Marion Männi ja Mihkel Masso.

Esimese saate põhjal võin öelda, et... 15:15 on see, mida ETV vajas, mida kõik kohalikud telekanalid vajasid ja vajavad siiamaani. Kahju, et asi ainult noortekuu raames eetris on. Aga samas, kui huvi on ja pärast vaheaega ka normaalsem eetriaeg leitakse (kas või tund aega hiljem), siis... Kes teab. Võiks ju küll. Hetkel tundub küll jube popp, sest saate lõpuks oli ühe kommentaari asemel neid juba üle saja. Stuudiokujundus on ka mõnus, näiteks papist hiiglaslik teler, kus Jon istudes uudiseid luges. Eriti ägedad on need meelad tellised teisel pool bussipeatust, kus saatejuhid enamasti asuvad. Teadagi, kelle käekiri see meelas määratlus on.

Aga, jah. Ma päris algust ei näinud, jäin seminarist koju joostes umbes 7-8 minutit hiljaks. Kuulsin, et oli... Põnev olnud. Esimese asjana lendas igatahes teler lahti ja juba paari esimese minutiga oli tuju kuidagi väga hea. Jon on seni lemmik, eks tal seda kaamera ees seismist ole juba omajagu olnud ka ja vast seetõttu on ta ka teistest kuidagi vabam ja mõnusam. Mihkel jättis ka päris hea mulje, aga Marta... Ma ei tea. Kuidagi hajevil ja ebakindel tundus. Tõele au andes (tegu ikkagi minu oma subjektiivse blogiga nii et avaldan sellist arvamust, nagu ise tahan) pole ta mulle kunagi meeldinud ja Glow kah... Ei. Ei-ei-ei. Homme on Joniga koos siis minu klassivend Silver ja keegi Alissa. Loodan paremat ja parimat.

Kolmveerand tundi katab päris palju ära. Täna siis üritustest Stiina pidu, kus Ursula (vou-vou, chill, mees, kitarret ei pea nüüd nii väga õhku loopima ka - kuigi, väga efektselt mõjus, lase edasi :P) ja Slide-Fifty esinesid ja väikesed intervjuud olid kohaletulnud lastega ka. Siis stuudios trikiratturis ja tantsijad, mõned mängud, muusikavideod, meelelahutusuudised, juttu Hansapanga projektist "Tähed särama!" jne. Üleminekud olid üsna tahumatud veel, aga ma olen kindel, et ajapikku hakkab asi päris kenasti ja sujuvalt jooksma. Andekad inimesed ju koos siiski.

Kui ma mingil hetkel aknast välja vaatasin, sadas seal päris tugevasti lund. See oli natukene hirmus, sest endiselt on asjaolud sellised, et koju saan kahe nädala pärast ja kõige soojemad asjad, millega õue minna, mis mul Tartus on, on Meediaklubi fliis ja must sametpintsak. Vähemalt on mul paks sall ja talvemüts ka. Aga õhukesed kindad. Nii et see ei ole rõõmustav. See ei ole kohe üldse mitte rõõmustav. Ma võiks suisa öelda, et see on üsna masendav. Kuigi cool. Selles mõttes siis, et jahe. Aga siiski, praegu on okei ja kui ma piiran oma õuetegemisi kiirelt punktist A punkti B jooksmisega, peaks see okei-seisund veel kaua kestma.

---
Kui on saate kohta täiendavaid küsimusi, siis teate, kuhu pöörduda :D

Ursula

Kolmas ja viimane sats laupäevasest asjast. Ursula tuli kokku umbes 2003. aasta septembrikuus ja poisid hullutavad siiani tütreid ja emasid ja teisi pereliikmeid. Mina sain sellisest kooslusest teadlikuks... Vist 2004. aasta juunikuus. Esimene LIVE oli alles 12. augustil aastal 2005. Aga ma olen üritanud ennast parandada viimasel ajal.

Johannes "Juku" Naan - vokaal ja krambitants

Mihkel "tahaksollapikemagakasveiluba" Masso - kitarr ja naised

Omar Nõmm - kitarr ja taustvokaal

Andrei "Andy" Ozdoba - trummid ja naised

Karl-Gunnar Isand - bass ja normaalne elu

---
Lemmik Ursula lugu on hetkel "Tähed on pimedad".

Kognito

Teine sats fotosid laupäevast. Kognitost-Kognitost saab rääkida alates 2005. aasta jaanuarist, sest siis sai lõpuks enam-vähem selgeks, mis nimi bändil on. Varem oli... Igasuguseid asju. Mina kuulsin sellest kooslusest Creekwoodi käest, kui nimevalimine oli. Vist isegi sutsu enne. Igatahes minu teadmise alguses oli tegi Inkognitoga. Lõpuks sai sellest siiski Kognito. Ja siiani on Kognito. Esimene laiv oli mingi hetk kunagi hästi-hästi ammu prooviruumis. Meeldis.

Oliver Timmusk - vokaal

Ott "Creekwood" Ojamets - kitarr

Artur Ojakäär - klahvpillid

Rauno Muttik - kitarr

Madis Hunt - bass

Rauno Pella - trummid

---

Minu lemmik Kognitolt on "Tuisk".

Mehmed Pehmised

Veidi fotosid siis ka laupäevasest üritusest. Mehmed Pehmised alustas tegevust 2005. aasta suvel ja ikka kodulinnas Viljandis. Mina kuulsin neist esimest korda selle aasta Järverockiga seoses ja laivis nägin ära KapaRockil.

Madis Järvekülg - kitarr/vokaal

Mati Tubli - bass

Kaur Kuslap - kitarr

Kristjan Peterson - trummid

---
Minu lemmiklugu neilt on "Simply Cool Things".

Missioon täidetud...

Mul pole juba pikemat aega nii head õhtut olnud, kui see. Lihtsalt uskumatu, milleni võib üsna mõttetu nädal viia. Kui nii asjad käivadki, siis palun väga, olen veel paari masendava seitsepäevakuga nõus. See oli lihtsalt... Väga hea. Kuidas nii vedada sai, ei tea. Aga vedas. Ja ma ei tea, keda ma selle eest tänama pean, aga suur-suur-suur-suur aitäh Sulle. Mul oli seda kõike väga vaja. Väga.

Üritus oli ülivõrdes. Käepaelad, backstage, jämm ja söök kohvikus, soundcheckid saalis, jutti mitu väga-kontserti. Ja muidugi inimesed, kellega suhelda, kellele vastu naeratada (täiesti siiralt, kusjuures), kellega rääkida, kellest pilti teha või kellel endast fotosid teha lasta, kellele mingeid pooleldi naljaga mõeldud märkusi visata, kellele silma teha, kellel lasta end õhku tõsta, kellele kogemata sisse joosta, kellele oma andmeid saata, kellega... Ja nii ma võiksin jätkata ikka PÄRIS kaua.

Lihtsalt... Aitäh. Aitäh. Aitäh. See oli ilus. Ainus asi... Kes iganes vastutas tossumasinate eest... Järgmiseks korraks - õpi neid välja lülitama. Bände vahepeal ei näinudki ja poistel endal oli ka raske hingata. Nad ise rääkisid. Et, jah, tuleks õppust võtta. Aga muidu - jumala eest, laske edasi. Mehmed Pehmised, Kognito, Ursula (jah, see neljas bänd oli ka, aga las ta siis ollagi)... Niimoodi tulebki kontserte korraldada.

---
Ja Emm, aitäh, et tulid ja aitasid oma säraga.

Mulgimaa Teataja

Viljandis on hea olla. Hea on Tartust ära olla, mul sai lihtsalt kõrini. Ma oleksin vist isegi Kärdlas rõõmus, kuigi seal ei ole mul midagi teha. Ja kahtlane, kas ma tormiga üle mere üldse oleks saanud. Aga jah, Viljandis on hea olla. Taevas on sini-sinine ja päike paistab. Vähemalt praegu. Eile oli suhteliselt troostitu, sest tuul ja vihm möllasid. Läbi nende sai ikkagi teatris ära käidud ja "Koturnijad" oli parem kui kunagi varem. Ugalas ma oma teatriarmastuse avastasingi, nii et see maja on mul loomulikult südames oma väikese kohakese leidnud. Kuskil seal Linnateatri suure ruumi lähedal.

Hea on tegevust leida. Hea on tegevusetult ka olla. Praegu siis viimane ja varsti esimene osa. Lähevad täitmisele, ma mõtlen. Minu jaoks on praegu hommik. Sain lõpuks magada. Eile öösel vaatasime Merliga filmi "lollist mehest". Mitte lõpuni. Täna läheb. Ja sain ühe oma lemmikfilmidest ka. Heil Chuck! Varsti saan raamatu ka. Sest et lähen toon selle poest ära, kui jälle Tartus olen (Anna, ma räägin sel teemal sinuga varsti ;)). Ehk siis... Praegu on hea niisama istuda ja nuusutada köögist tulevat pannkoogilõhna, Annu kokkab praegu.

Varsti läheme linna ka, Merli läks juba Joonasega ees, üritusele pilte tegema. Vaatan, kas Mihkliga on kõik okei, praegu teen igaks juhuks talle süüa kah kaasa. Mine tea ju... Ja siis läheme ka sinna. Kas ma olen juba maininud, kui väga mulle meeldib kaamerat käes hoida? Foto- ja filmi. Olgem ausad, ma ei jaga seda seadistamise asja eriti, aga kompositsiooni koha pealt olen vähemalt käpp. Kaamera = ilusad pildid; hea kaamera (nagu praegusel juhul) = väga ilusad pildid.

Taevas on ikka veel sinine, aga aeg-ajalt käivad vihmahood ja üle muruplatsi asuva suure maja tagant tuleb üks suur helehall pilv. Aga mind see suurt ei morjenda. Sest Viljandis on hea olla. Sest Viljandis on hea olla...

---
Ma hakkan nüüd asjalikuks.

Ütlen ikka ära...

Zavood on viimasel ajal muutunud väsitavaks kohaks, kus olla võltsnaeratusega huulil. Tänane hommik oli jälle üks selline.

S, tead, kui väga ma sinult sel nädalal kas või ühtainust kallistust vajasin?

---
Väga.

Päevas on asju...

ma mõtlen liiga palju
või vahel liiga vähe
ja mulle ei öeldud täna
kolm korda "tere"

---
Ma sõidan varsti ära.

Fantastiline :)))

Mul on super-hüper meeletult hea tuju. Panin suisa KK vol 3 soundtracki mängima, et oleks ikka ehe.

---
Jei.

Mine ära, reit! vol2

Oh, kui õudne. Viimane reiditest on üleval olnud juba poolteist kuud. Masendav. Viimane aeg see välja vahetada, et olla ajaga kaasaskäiv ja popp ja noortepärane (noored ikka kasutavad selliseid sõnu või on neil mingid uued väljendid?). Olgu, kuidas on, aga kuigi test oli mitu korda lihtsam kui esimene, oli parim tulemus siiski vaid 80% (seekord jagasid Merliga esikohta ka Annu ja Sabina). Parem, kui eelmise korra 60%, aga siiski. Kohe saab uus asi üles ja ma ootan siis vähemalt ühte 100%-tulemust!

Vana asja statistikat siis ka:

1. Minu tähtkuju on…
* enim pakutud: Kalad (11)
* õige vastus: Kalad
* pakuti ka: Jäär (2), Kaksikud (1)

2. Minu lemmiktäht tähestikus on…
* enim pakutud: Emm (9)
* õige vastus: Emm
* pakuti ka: Aa; kõik variandid on õiged (mõlemat 2), Igrek (1)

3. Sel suvel ma…
* enim pakutud: käisin Kohilas tööl (8)
* õige vastus: käisin Kohilas tööl
* pakuti ka: käisin Pärnu Postimehes tööl (4), käisin Eesti Posti rannakioskis tööl, käisin Iirimaal tööl (mõlemat 1)

4. Minu sülearvuti nimi on…
* enim pakutud: MiniMe (7)
* õige vastus: MiniMe
* pakuti ka: Manivalde (3), Metseen; Milline friik paneks oma läpakale nime? (mõlemat 2)

5. Minu toa seinal koduskodus on peaasjalikult…
* enim pakutud: tapeet (selline hele, oranžide lilledega) (8)
* õige vastus: tapeet (selline hele, oranžide lilledega)
* pakuti ka: kõik variandid on õiged (3), Ursula (daa!) (2), BrainStormi plakatid (vanast ajast) (1)

6. Head kontserti eelistan ma nautida koos…
* enim pakutud: kõik variandid on õiged (9)
* õige vastus: kõik variandid on õiged
* pakuti ka: Annuga (2), Emmiga, Merliga, Piretiga (kõiki 1)

7. Kes/mis paneb mu pea ringe tegema (otseses mõttes)?
* enim pakutud: seksika noormehe möödumine; nälg (mõlemat 5)
* õige vastus: jaapani heliporno (3)
* pakuti ka: kõik variandid on õiged (1)

8. Suure sinika autor mu vasakul käel on…
* enim pakutud: Ma ei tea… Päriselt ka! (9)
* õige vastus: Ma ei tea… Päriselt ka!
* pakuti ka: Piret (nügis mind teatrikontserdi ajal liiga aktiivselt) (3), Emm (tavaline värk); Tuuli (ma ei tahtnud, et ta ära koliks) (mõlemat 1)

9. Minu tänavuse aasta piinlikem hetk sisaldab endas…
* enim pakutud: Kohilat, kukekommi ja nilbikust monobrow’d; Õllesummerit, Emmi ja minu küsimust (mõlemat 6)
* õige vastus: Õllesummerit, Emmi ja minu küsimust
* pakuti ka: Zavoodi, kaht Sipsikut ja piljardilauda (2)

10. /KK-eri/ Emm: Briljandid proletariaadi diktatuurile! – Mina: …
* enim pakutud: Vau. Part põgeneb, järgi katamaraan. (5)
* õige vastus: Vau. Part põgeneb, järgi katamaraan.
* pakuti ka: Ee… Mis see nüüd üritas olla?; Noh, kui sa nii ütled…; Okei. Teeme nii! (kõiki 3)

---
Kokku oli 10 küsimust, igal neist 5 vastusevarianti. Testi täitis 14 inimest (12 naist ja 2 meesinimest).

"Kui juba, siis juba!"

Mul tuli eile üks mõte.

---
Päriselt ka.

"Oksana ja tebja ljublju!"

Selline teade on juba pikemat aega kirjas Raatuse ühika ees kõnniteel. Kaasblogijat uskudes on sellele kuskil linnas (Pepeleri ühika ees) ka vastus "[nimi on ära kulunud] ja tebja toše ljublju". Ise pole ma seda teist tähele pannud veel, aga mõte on armas. Kuigi minul on alati tekkinud teistsugune küsimus, et kui oma armastust kellegi vastu kõnniteel eksponeerida, siis kas ei tähenda see mitte seda, et paljud inimesed kõnnivad sellest lihtsalt üle. Mis oleks ju halb. Aga jah, tagasi postituse pealkirja juurde.

Kui ma sellest sõnumist mööda käisin (ma teen seda päevas nii korda kaks keskmiselt), siis kulus tavaliselt mul esimese tähe algusest viimase tähe lõpuni täpselt neliteist sammu, eile panin tähele, et viisteist. Täna ka viisteist. Ma ei tea nüüd, kas nende armastus on vahepeal kasvanud või on minu sammud kuidagi maha rahunenud. Mõlemad variandid on ju võimalikud.

---
Mm... Kas ma olen kuidagi muutunud viimasel ajal?

See oligi see mõte, jah?

Noh... Jah... Et... Neid ei ole enam. Üldse. Mõnes mõttes täiesti kahju, sest nad meeldisid mulle. Nüüd on ühel mu lemmiktegevusel kriips peal lihtsalt. Pean midagi muud leidma, millega käsi töös hoida. Äkki hakkan lõpuks ometi kuduma, kes teab :). Cordelia vend on nüüd teistsugune. Mingis mõttes. Sest tegelikult on ta ikka samasugune. Mine võta kinni.

Muus osas kergelt masendav. Suutsin ainult kahes loengus olla ja pärast ei suutnud isegi halada. Masendav. Aga vähemalt käisin Härmas ja olin selleski suhtes asjalik. Meil on nüüd menüü paigas ja homme lähen arvele järgi. Ja koosolekul käisin ka loengu ja kohtumise vahepeal. Maailmas ja Zavoodis ka. Isegi esmaspäeva õhtu kohta üsna rusuv. Kuigi vahvaid inimesi oli küll.

No ma ei tea... Ja nüüd jäi üle pikema aja üks päev blogimises vahele ka veel. No ei ole vahva.

---
Tegelikult on kõik ju kõige paremas korras, kas pole?

Planet waves twice vol2

Mõtlesin, et mis ma ikka fotode blogimisega vaeva näen. Laadisin parem liikuva pildi üles. Probleem on lihtsalt selles, et heli ei ole. Aga kui "Ehitaja" taustaks mängima paned, siis hea õnne korral läheb isegi kokku aeg-ajalt. Noh, lisaks kõigele on lihtsalt ilus vaadata, kas pole?

Šokolaadikooki?

Taigen:
5-6 dl Heleni täisterakaerahelbeid
200 g šokolaaditükke
200 g võid või margariini
2 ½ dl suhkrut
1 ½ dl jahu
3 muna

Glasuur:
25 g võid
150 g tumedat šokolaadi
1 dl vahukoort

Või ja šokolaad sulatada aeglaselt nõrgal kuumusel, aeg-ajalt segada. Munad ja suhkur kloppida tugevaks vahuks, lisada jahu koos kaerahelvestega. Seejärel segada šokolaad koos võiga ning kallata taigen määritud vormi. Küpsetada 175°c juures 30 minutit. Panna kook vajutuse alla jahtuma. Glasuuri tegemisel kuumutada rasvainet ja koort kuni auru tekkimiseni, seejärel lisada šokolaad. Jahutada segu vahetevahel segades. Kook katta šokolaadimassiga nii pealt kui ka külgedelt. Kaunistada.

Alguses tegimegi nii, aga lõpuks jõudis kook ikkagi ühte hunnikusse ühel vaagnal, kihiti taigen, külmutatud maasikad, riivitud õun jne. Ja peale läks ohtralt šokolaadi. Ja see tuli üsna magus, aga täitsa hea. See isegi nägi hea välja. Nii hea, et ma ei hakka rääkimagi, mida muud toimus. Üldkokkuvõttes olid Cordelia juures kohal igatahes Rotid, Rullmopsid ja Flyte'id. Hea üritus oli. Kuigi ma ei tea, kaua pärast seda vihmasajus perejalutuskäiku linnast välja mu saapad veel vastu peavad. Siiski, mis oli, oli hea.

---
Mingi hetk nägi asi igatahes selline välja.

Planet waves twice...

Täna tegin kellegi päeva väga ilusaks. Turu-uuringutest tuli üks tore daam meediaküsitlust tegema. Mõtlesin suhteliselt alles õpitule (aines meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodid) ja Peeter Vihalemma jutule ja kutsusin tädi sisse. Rääkisime umbes pool tundi ja vastasin siis ankeedile, kuni ta teisi kortereid külastas. Ankeet, muide, oli metsikult tuttav. Ma ei imestaks sugugi, kui seal Vihalemma või Tali käsi sees oleks. See asjaga-kursis-olemine tegi tädile päris palju rõõmu, nii et täitsa vahva oli sellist teenet teha. Pealegi, kui on peale lugemise ja pildistamise veel midagi, mille suhtes ma kergeid fanaatilisuse tundemärke ilmutan, siis see on testide täitmine.

Olgu-olgu, ma tean, mis teid tegelikult huvitab. Eilne päev, vabandust, ainult õhtu ja Sügispäevade raames toimunud üritused, täpsemalt siis See Kontsert Püssirohukeldris. Ma tean küll, jah. Pean teile väikese pettumuse valmistama, sest ei kavatse pikka ja põhjalikku süvaanalüüsi tegema hakata, vaid annan kerge ülevaate asjade käigust. Fotoreportaaž on nagunii ju olemas ja kahtlustan, et pakub palju rohkem huvi ka. Vaadake näiteks siia kui huvi on. Ja kui pole juba vaadanud. Ma tean, et paljud on. Aga vaadake siis veel. Või midagi.

Nii. Reedese päeva tegin enda jaoks vabaks. Lähtusin oma selle nädala põhimõttest, mille järgi võin päevas puududa ühest loengust, ehk siis terve nädala peale kokku viiest. Et kolmapäeval eriti eeskujulik olin ja kaks loengut suisa kahe tunniga läbitud sai (viimane neist eesti keele ja stilistika kontrolltöö), siis sellest johtuvalt saingi päev otsa lebotada. Ehk siis mitte päris, sest enne õhtut oli linnas mul asjatoimetusi ikka teha. Berki magasin kahjuks maha oma uimase peaga, aga eks ta ole. Kunagi kindlasti lähen sinna jälle, sest loeng on äge.

Mingi hetk, kui teistel Pille läbi sai, kohtusin peahoone ees Hedlyga, kes mulle nädalavahetuseks oma ulmelise digikaamera usaldas. Ulmelise selles mõttes, et see on... Selline hõbedane ja natuke naljakas, näeb välja nagu... Noh, mingist ulmesarjast mõni õhusõiduk. Selline... Ulmeline, noh. Aga 1GB mälukaardiga ja 8x optilise zoomiga. Mis on väga teretulnud. Eriti teretulnud oli see siis, kui avastasin, milliseid pilte ma teha saan. Fantastika.

Annu ja Merliga sain ma kokku Ülikooli Kohvikus. Said teised Annu ema töökaaslase autoga Viljandist Tartusse. Vedas. Istusime seal päris tükk aega, meie Merliga proovisime kätt, ehk siis tegime pilte ja seadistasime kaameraid. Joonas tuli ju ka. Annu tegeles Metseeniga põhiliselt. Madis käis paar korda läbi. Tuli, läks ja tuli jälle, nagu tavaliselt. Aa, kohtusin lõpuks Ming Yingiga ka. Äärmiselt meeldiv, tuleb tunnistada. Tutvusime natuke lähemalt ja leidsime, et meeldime teineteisele :). Vähemalt selle põgusa kokkupuute põhjal võiks nii öelda. Eriti hästi peaks ta MiniMe'ga läbi saama, ikkagi sugulased ju. Positiivsus.

Käisime lõpuks kodust ka läbi, sõime natukene õunakooki (Annu, su emme ikka teab, et ma armastan teda, eksju?), jõime teed ja klõbistasime näppudega. Siis linna tagasi - Annu ja Merli Genialistide klubi poole Helena Nova debüütkontserdile (okei, see üritus oli tegelikult suurem ja teisi bände oli ka, aga anname tõele au, põhitegijad olid ikkagi Uba & Co) ja mina Catwalki Piretiga kokku saama, et Püssirohukeldri ürituseni aega parajaks teha. Mis õnnestus suurepäraselt.

Umbes kümme läbi hakkasime kohvikust ära liikuma ja sammusime Püssika poole. Uksel nimi ja noogutus ja sisse. Tõsiselt, ma harjun sellega juba liiga ära, et marsin kuskile käed taskus lihtsalt sisse ja vaatan, kuidas teised... Noh, jah, las ta jääb. Sees olid lauad kõik täis, vaatasime all ringi, ei midagi. Läksime üles, baarileti juures olid Omar ja Juku. Viimane noogutas tervituseks ja oli blond. Nagu, tõsine blond, väga, VÄGA blond. Ma tegin üllatusest vist sama suured silmad kui ta uued prillid on :). Või siis ka mitte. Läksime Piretiga üles. Rääkisime Anettega, keda pole hiiglama ammu näha olnud ja lõppkokkuvõttes tulime alla tagasi, sest üleval oli ka kõik täis. Võtsime kohad sisse ukse kõrval olevale lauale, kus oli täitsa mugav kusjuures istuda.

No ei saa ikka olla. Kutsuti samasse lauda, kus ma viimati istusin. Ehk siis lavale kõige lähemal asuv pingiots sai meile. Rääkisime poistega natuke, näitasin oma uut ulmelist sõpra, rääkisin koolist jne. Bänd läks lõpuks lavale. Juku esimesed sõnad pärast kohustuslikku tervitust olid: "Mis kell on?" Ehk siis meie kellad on eri aja järgi, sest tema ütles, et Ursula jäi 16 minutit hiljaks - jube. Minu kell oli aga 13:14. Noh, eks ta ole. Esimene lugu oli "Digimees" ja terve esimene sett rokkis väga-väga-väga. Ja ma sain häid pilte. Väga häid. Vaadake ülalasuvat linki, kui te seda veel teinud pole.

Annu jõudis esimese seti lõpuks, oli väga eufoorias Helenast (Novast ikka). Ursulast natuke ka pärast, sest ühe soojaga ta ju paar viimast lugu sai ka. Vaheajal rääkisime ja mina tegin rahvast natuke pilte. Rääkisin Marko ja Rutaga ka veidi, Elari patseeris kuskil eemal. Nii. Teine sett. Väga-väga-väga äge. Taaskord - fotod räägivad enda eest. Ma tegin paar videot ka, aga pärast tuli välja, et see kaamera põhimõtteliselt ei oma sellist funktsiooni nagu audiosalvestus. Lihtsalt ei ole. Ja kuidagi juurde ka ei saa pookida. See on... Natukene frustreeriv. Aga pole hullu, saab lood peale mängima panna ja veidi töötlemist, siis peaks okei olema.

Lisaloona "Suksu", "Tähed on pimedad" jäi jälle esitamata. Kurat, mitu korda teile ütlema peab, et tehke see omaeti ära, ah? Kokkuvõttes siiski väga-väga äge kontsert. Püssirohukeldris seni parim (minul hetkel kokku kaks - need kaks korda on üldse korrad, mil ma seal käinud olen, päriselt ka). Rääkisin pärast Elariga veidi, aga tal oli kiire, pidi autoritasulehe üles Omarile viima vist. Mingi mees igatahes vehkis paari paberiga ja tal hakkas kiire. Ei viitsinud ausalt öeldes teda ära oodata, kell oli ka palju ja Virge pidu ootas. Merli ei jõudnudki lõpuks Püssi. Kahju.

Käisime Genialistide klubist läbi, jätsime Annu Merliga sinna Mihklit ootama ja läksime Piretiga Zavoodi ees ära. Palju rahvast. Väga palju rahvast. Godot' elukaaslane ajas oma juuksed maha, mis mind hetkeks karjatama sundis. Okei, neid hetki oli mitu, kui päris aus olla. Päris mitmeid tuttavaid oli tegelikult. Panime asjad Virge selja taha ja töötlesime rahvast. Mina olin muidugi oma kaameraga suhteliselt eufoorias ja tegin melust ja inimestest pilte. Keegi, Liisi tuttav vist, tutvustas mulle Joeli, kes on liiga tuttava näoga, mitte, et mulle meelde tuleks, kust ma teda teadma peaks, ja tegi ka mõned pildid. Mingi hetk tuli Godot kah tagasi ja siis läks asi veidi sürrimaks kätte ära kui enne.

Koju jõudsin umbes pool kuus hummikul, sügavalt veendunud, et Raekoja plats ei ole koht, kus normaalsed inimesed hommikutundidel liikuma peaksid ja et Zavoodi lõhn jääb liiga kauaks riietele külge. Sellest rääkimata, et mul on tõsiselt vaja mantlit või jopet, sest külm ei ole väljas mitte ainult hommikuti, vaid ka muidu. Ja mul ei ole ju Tartus midagi soojemat kui need asjad, millega ma praegu käin. Jah. Siis ma panin asjad tuulduma (arvake kolm korda, kas hommikuks riided lõhnasid juba normaalselt) ja läksin tuttu.

---
Nüüd aga Cordelia juurde kooki küpsetama!

Päeva parimad...

Päeva asi: Fotoaparaat
Päeva fotograaf: Mina
Päeva inimene: Linda Viik (täitsa uus inimene :))
Päeva internetilehekülg: Poogen
Päeva jook: Hogarth + Schweppes
Päeva kompliment: "nummi. kuidagi kaurilik"
Päeva kontsert: Ursula Püssirohukeldris
Päeva linn: Tartu
Päeva loeng: Berk Vaher "Kultuurinähtuste analüüs"
Päeva lugu: Filter "The Best Things"
Päeva muusik: Mihkel
Päeva outfit: Teksad + topp
Päeva pidu: Virge ärasaatmine Zavoodis
Päeva puuvili: Õun
Päeva raadio: Tartu FM
Päeva raamat: Evelyn Vaugh "Tagasi Bridesheadi"
Päeva soovitus: Mine verd andma!
Päeva söök: ALTAI pelmeenid
Päeva uudis: Kalle ja Rita said lõpuks Linda!
Päeva vestlus: Piretiga Catwalkis

---
Ja nii ongi. Ja ongi nii.

Miks teater?

Ma olen Ragne ja Markusega seda põhjendades täiesti nõus. Sest lihtsalt nii ongi. Surud sa endas seda teatriarmastust maha või ei suru, aga lõpuks lähed ikkagi. Mõni läheb Lavakasse, lava peale, mõni lava taha, mõni hoopis teatrimaja keldrisse või kohvikusse, mõni lihtsalt teatrisse. Varem või hiljem jõuavad teatrisse kõik, ma arvan. Kui mitte päris-teatrisse, siis eluteater on nagunii meie ümber. Ja meie oleme pelgalt näitlejad eluteatri laval, kui kuulsaid näitekirjanikke (kes, kui uskuda Postimeest, kirjutasid oma näidendid ise) parafraseerida. Miks teater? Sest teater. Küsimuses peitub vastus.

Enne seda arutelu käisin Kirjanike Majas. Korraldus ja tehnika selleks, mis see oli (ehk siis suuremat midagi), aga mulle meeldis. Meeldib see maja, ei tea miks, meeldisid need inimesed seal, meeldisid Edvini jutud. Need viimased kohe eriti. Ma hakkan teda lugema nüüd, kust aga saan, mul on kohe selline kindel tunne. Edvin Aedma on siis isik, kellest jutt. Kui te kuskil seda nime näete, siis ma võin teile öelda, et asi on lugemist väärt. Vähemalt need palad, millest mina teadlik olen. Need on nii absurdsed ja samas nii lihtsad ja loogilised, et ma kohe ei teagi. Lihtsalt head. Nauditavad. Värsked.

Pärast seda arutelu läksime Cordeliaga Sõbra majja. Vanemuise tänaval oli üks *gallia sõim* autojuht, kes *gallia sõim* ei oska sõita. Kui just sõitmine ei tähenda sombuse ilmaga koolimaja läheduses kultuuritänaval gaas põhjas kihutamist ja jalakäijate läbimärjaks pritsimist. Cordelia õnneks pääses, aga enda kohta ei saa ma kahjuks sama öelda. Tuleb tunnistada, et reaktsioon on mul küll "mõistlik" selliste asjade peale: auto pritsib > vaade pükstele ja jakile > mõte "see ei olnud praegu nii" > vaade pükstele ja jakile > mõte "fakk, oli küll! ma olen märg!" > vaade Cordelia otsa > FAKK! > vaade teele, kus autot enam eriti näha ei ole.

Kurat, kui ma oleks näinud, siis oleks kellelgi neli tühja kummi praegu kuskil. Tol hetkel olin selleks täiesti valmis. Kurat, õppige sõitma ja teiste inimestega arvestama, tõsiselt ka. Nagu sellest oli veel vähe, et teisipäeval peaaegu auto alla oleksin jäänud... Mis inimestel viga on, nagu tõsiselt? Ilmastikuolud ja mingite suvakate autojuhtimisoskus on otseses seoses vist - kui halvenevad ühed, halvenevad ka teised. Nagu - tõsiselt. Inimesed, tulge mõistusele, nagu üks kutse (oli vist Kivisildniku oma) kunagi soovitas. Hea mõte ju. Miks mitte - tulge aga! Kes teid keelab?

Genialistid olid vahvad nagu tavaliselt. Ivar oli eriti vahva, nagu tavaliselt. Cordelia oli vahva nagu tavaliselt. Valge šokolaad oli vahva nagu tavaliselt. Isegi kartulivahvlid olid vahvad. Virge ka. Aga kõige vahvam oli vast see, et lõpuks tuli ära minu leivanumber ja sain ülbelt iluviibelda kuule, Ülle, ärme lähme nende peole, jääme seia ja muid asju veel. Ja Võõras lõhn ka muidugi. Geniaalsed inimesed tegid kaks setti ja tulid kaks korda lavale tagasi. Mis oli vahva. Mul on tunne, et selle nädala kõige vahvam kontsert üldse. Jah, ma tean, et reedel on Ursula ka, aga Genialistid on ikkagi geniaalsed ju...

Täna ma ei teagi, kas tudengipäevadest aktiivselt osa võtan. Tudengifilm tundub küll äge, aga miks peaks olema just see see üritus, millest osavõtmise eest maksma peaksin? Kuidagi liiga valivaks olen nende tasuta piletite ja listides olemisega muutunud :). Mis ei pruugi muidugi halb olla, aga siiski. Cordelia on haige, Grete tööl ja Piret läheb Boili ja Jaani kirikusse kuulama. Virge minu mäletamist mööda ka. Ühest küljest nagu tahaks minna, et huvitav ju, mis noored teinud, teisalt oli mul vahepeal ikka suhteliselt unekas. Äkki hoopis magaks veidi ja teeks pelmeene näiteks. Pole ammu süüa saanud ju...

Öösel magasin vist viie tunni ringis. Peaksin hakkama kasutama seda pooleteise tunniga unetsüklite arvutamist, sest hommikul on ikka suhteliselt halb olla, kui vale koha peal kell helisema hakkab. Ehk siis keset tsüklit. Böhh... Aga vähemalt oli hea tunne, kui Pullerits mind näha tahtis ja kiitis, kui tubli olin. Me Jaanusega saame eksamil pool punkti juurde. Ehk kui tulemus jääb kahe hinde vahele, siis saame automaatselt kõrgema. Äge. Ja tänane eetikatöö oli ka mõnus teha. Minu probleem on see, et olen mõistnud maailma suhtelisust ja vastates kuiva jah/ei asemel arutlen ja põhjendan. Noh, ehk tuleb terve boonuspunkt kokku kahe asja peale.

Mida veel? Aa, jah, mul on mure. Blogger on jälle paha. Vähemalt minu suhtes. Asi selles, et juba teist päeva järjest ma ise enda blogi ei näe. Noh, nii palju, et rohelised ääred ja keskelt on lihtsalt tühi valge. Mõtlesin, et mingi suurem jama on, aga igatahes Eeva-Liisa nägi normaalselt postitusi ja viiteid ja pilte ja kõike. Vaatasin oma seaded üle ja nende järgi peaks asjad korras olema, aga ei ole. Sellest on kurb meel täiesti. Ma ei saa ju niimoodi ülevaadet hoida asjade käigust. Ja tegelikult ei ole ma üldsegi kingel, kas see postitus üles läheb, kui mul mingi teema Blogspotiga on. Loota ju võib. Igaks juhuks väike Ctrl+C ka.

---
Aga Hedly on ingel, sest ma saan homme pilte teha :D

Kõigepealt maalida puur...

Mitte päris nii nüüd, ent kuidagi siiski. Tegelikult on see päris hea soovitus Jacquesi poolt. Peaks kuulda võtma teda. Ma vist võtsingi. Hakkasin hommikul üht uut lugu kirjutama ja... Kirjeldan seal palju. Mingis mõttes nagu Flaubert, kui end meelitada tahan. Ei, mina teen teisiti. Kindlasti on keegi teinegi nii teinud, enne mind, teeb pärast mind ja võimalik, et praegusel hetkel teeb keegi nii, nagu mina polen mõelnud. See polegi tähtis. Ükskord saavad need asjad kõik valmis. Ka lõputa lugu on valmis, kui see pooleli jääb. Veider, aga tõsi.

Ma kuulasin päeval tudenfipäevade koduleheküljelt tänavusi tudengibände. Igalt koosluselt üks demo. Mulje oli halb. Väga halb. Aga LIVE's olid kõik palju paremad. Väga palju paremad. Siiski jäi üks kindlaks - minu esialgne lemmik Neli proovi ja üks matus jäi lemmikuks lõpuni. Muud asjad olid üllatavalt head. Kuigi, kui nüüd tõele au anda ja Nikn Suns välja jätta, siis oskasid laulda ainult kahe grupeeringu lauljad. Või, noh, mööndustega kolme. Eks see elu nii ole.

Mul oli täna meeletult hea olla. Tegin ürituse teisest poolest Grete aparaadiga pilte. Mul oli kaamera kaelas. Fotokaamera. Minul. Mõistate, mis tunne mul olla võis? Kahtlen... Liiga ammu aega on möödas sellest, mil viimati niimoodi hea oli. Millal mul viimati hea kaamera käes oli? Peast enam ei mäletagi. See on hea masin sul, Grete. Minu käe järgi. Ilusad pildid tulid. Lust oli neid teha ka. Tahaksin ka endale taolist asja. Mis näeks välja natukene nagu "päris". Tegelikult tahakski sellist peegeldigikat, mis olekski "päris", aga ma tean, et ma ei saa seda endale lubada. Sellist Olympost aga... Mingis dimensioonis küll. MA VAJAN KAAMERAT! Ilma on kuidagi... Alasti olla. Ja mitte heas mõttes, et vaba, vaid rohkem nagu... Ma ei tea, ma ei oska ilma.

Pärast öine snortish ja retk põrgu maapealsesse kehastusse. Teel oli meeldiv kohtumine Cordeliaga. Sebastian on elus, mis on hea. Aga tagasi Zavoodi-jutu juurde siis. Istusime Pireti ja Gretega aknal, jõime ja lobisesime. Vaatasime pilte jne. Virge muide läheb varsti pikemaks ajaks ära ja reedel tuleb seega pärast kontserti peole minna. Seekord suisa hea meelega. Mitte, et ma rõõmustaks, et ta ära läheb, ei, lihtsalt armas temast kutsuda jne. Friikartuleid ootasime üle tunni, aga ma sain vähemalt vahepeal ka Ottidega räägitud ja Karl tuli ja Hele ja muu kambaga kohale. Mis oli ka omamoodi positiivne.

---
Homme...*khm*...Täna siis Genialistid. Ivar oli eile vahva :P

Nii hea on...

...
ärgata hommikul sooja tuppa
ringutada
naeratada
tunda, kuidas soojus valgub
läbi kontide kõikjale
luusse
lihasse
lõigates kuuma noaga
tampides kuuma nuiaga
seest
soojaks
lihtsalt niivõrd hea on
ärgata hommikul sooja tuppa

---
Keskkütteperioodi algus :P

"Ma olen siin esimest korda..."

Treadmills OK GO!

Ja oligi nii. Sattusin mitmesse kohta Tartus esimest korda elus. Üldjuhul on saadud muljed ainult positiivsed, mõne puhul rohkem , mõne puhul vähem. Aga positiivsed. Tõepoolest. Ja tutvusin ühe uue inimesega. Mis on ka positiivne.

Cordelia muutub ajaga üha armsamaks. Hakka või arvama, et see, mida nad Kalade ja Skorpionide kohta räägivad, ongi tõsi. Olgu sellega tegelikult, kuidas on, aga ta on vahva. Tegelikult terve ta pere on vahva. Igaüks omamoodi. Tulge näiteks... Ma ei tea, laupäeval minu poole. Küpsetan kooki ja värki ;).

Postimehe horoskoop... Oli õigel teel, ent ajas siiski pläma. No palun, saage üle, ma TÕEPOOLEST ei joo õlut. Nagu - tõsiselt. Muus osas... Oli suund üsna õige, kuigi ma ei jõudnud sinnamaani. Isegi lähedale mitte, kui päris aus olla. Aga jätkake samas vaimus. Ma veel naeran teie üle kunagi. Pigem varem kui hiljem.

---
Godot ütles, et Rosencrantz ja Guildernstern on surnud. What a bummer...

Hoirassaa ja...

Ei, kõik on jube vahva. Ma magasin umbes kuus tundi - seda on palju - ärkasin vara, tegin MKUMi ära, kooskõlastasin, kirjutasin jne. Otse kooli, loeng - Gerli, Jaanuse ja Maarjaga ÜK - loeng - ÜK - Piretiga Wilde - kodu.

Pole ammu nii vahva olnud, kui Wildes. Kõik on nii positiivne ja häppi. Kusjuures peaaegu täiesti niisama. Ja ma ei olegi rooste läinud, suutsin esimese loengu ajal ühe jutu valmis kirjutada ja päris hea tuli. Lühike, aga mõttega. Ma veel vaatan, mis ma sellega teen. Kui üldse midagi.

Kas mulle tundub, või kõik inimesed naeratavad mulle täna? Selline mulje jäi küll. Siis on hästi.

Praegu ma istun kodus, kirjutasin just Kallele pika-pika kirja. Varsti saab ta issiks, kui juba saanud pole, st. Väga armas, kolmas kord juba. Hea kuulda, et inimestel hästi läheb. Tõsiselt kohe.

Ma loodan, et telefon on end kuidagimoodi kokku suutnud võtta. Ma igaks juhuks kontrollin üle, kas laadija juhe on ikka korralikult sees ja kas asi ikka töötab *käib korra ära*. Töötab. Siis on hästi. Paar kiiret asjatoimetust veel, siis äkki tiba jäätist ja Wildesse tagasi. Siis kuuest loengusse ja siis ERM-i. Ma saan oma plaadi tagasi. Mis on positiivne. Vahetame Gretega tagasi oma asjad.

Ma räägiks midagi sügavamõttelist ka, aga aega ei ole ja ma ei taha pinnapealne ka olla tähtsate teemadega.

---
Isegi Härma asi edeneb. Positiivne.

Lihtsalt hämmastav...

...kui kohutav ja naljakas üheaegselt üks asi olla saab. Ma käisin täna šoppamas. Selle sõna otseses mõttes. Alustasin vaikselt H.O.T.ist ühe pluusiga, aga pärast seda, kui ma ÜK-s istumas käisin (lõpuks ometi sain sinna lauda!) ja Kaubamajja jõudsin... Lihtsalt jube.

Oma vabanduseks võin öelda, et ma alustasin raamatupoest. Iga kord, kui ma Apollos käin, tundub, nagu aeg läheks jube kirest. Lähebki. Mul on vist mingi füüsiline probleem... Selles suhtes, et ma lihtsalt ei saa seal alla poole tunni olla, ükskõik, mida ma ka ei teeks. Viimati ma lugesin "Kaklusklubi" eessõna läbi. Ja kes teavad, need teavad, et see on üsna pikk. Ja nii hea...

Ma kusjuures mõtlesin tükk aega, et kas ma ostan kolm raamatut 29 krooni eest (st iga raamat 29.-, mitte kokku) või ma ostan 159.- eest Chucki. Lõpuks otsustasin sooduka ja kolme raamatu kasuks. Pluss Apollo kott (sest mu osakonna oma hakkab juba väsima). Aga "KK"-i paitasin ja mõtlesin, et toon ta järgmine kord ära, sest selle hind on igal ajal seesama. Kunagi. Varsti...

Ja siis ma otsisin mööda maja Vansi maikasid taga. Jube oli spordipoodides käia. Ma tavaliselt ei satu sellistesse kohtadesse. Ma lihtsalt ei käi sellistes kohtades. Ma ei teagi, aga midagi mul on nende firmamärkide ja nailoni ja kõige selle... Brr, kananahk tuleb peale. Ma loodan, et niipea ei satu sinna.

Osturalli haaras mu oma käpa alla mõneks hetkeks. Ma käisin ringi ja ei suutnud naeru pidada. Ma naersin kõigi nende inimeste üle, kes ringi tormasid ja segase pilguga ringi vahtisid. Ja ma naersin enda üle, kes ma ei suutnud selles kõiges orienteeruda, sest ma lihtsalt ei ole harjunud sellega, et ma "hängin Kaupsis" ja üleüldse... Ma olen lihtne inimene ja ma šoppasin nagu mõni neist. Jumal küll...

Aga selle koleda asja tulemusena sain endale väga mitu asja. Koleda raha eest. Mida oleks tavaolukorras palju rohkem läinud kui just mitte arvestada, et tavaolukorras ma poleks elu sees sinna läinud neid asju ostma. Noh, jah, kole. Aga süüa sai alt päris odavalt. Liitrine jäätis oli 9.90 ja ma lihtsalt ei saanud seda sinna jätta. Ja siis istusingi oma külmas kodus ja sõin külma jäätist ja veel imestasin, et miks külm on.

Aga ma olin täna tubli kah. Tegin ühele toredale bändimehele päeva heaks. Oli teisel tarvis Tallinnasse minna, aga raha polnud ja ma tegin talle siis rongipileti välja. Öeldes ära kõigest, mis ta vastu pakkus. Tõsiselt, kui ma ütlen, et ma ei joo õlut, siis see pole see, mis ma mõtlen, kui ma ütlen, et ma ei joo veini. Veini ma ei joo üldjuhul, aga ma olen õppinud seda aeg-ajalt tarbima. Õllega ma nii kaugele ei jõua. Lihtsalt. Põhimõtteliselt.

Ja nüüd ma olen tubli ja teen MKUM-i. Ehk siis koolitööd. Ja järgneval nädalal ma olen tubli ja käin koolis ka. Päriselt. Ma vähemalt üritan. Ja seekord võiks sellest midagi välja ka tulla. Kaki, ma pean sinuga rääkima!

15 minutit veel. Siis hakkab "Tagasi Bridesheadi" viimane osa. www.kava.ee ütleb nii:

23:25 Draamasari Tagasi Bridesheadi, 4:
Sebastian maailma vastu (Brideshead Revisited, Inglise 1981)

Pärast joomaseid lihavõtteid Bridesheadis pöördub Sebastian oma sõbra poole. Ent Charles ei suuda teda allakäigust päästa, sest tema endagi õnne ähvardab oht.

*Edit hiljem* Ei olnud viimane osa. Ma ei mäleta, kes see oli, kes mulle ütles, et tänane pidi olema viimane osa, aga mine omadega metsa. Kokku on sarja siiski 11 osa. Jippiaijee! Ehk siis 4 down, 7 to go... Ainult rõõm. Mida kauemaks jätkub, seda parem.

---
Läbi saab. Aga vähemalt saan tunnikeseks diivanile kerra tõmmata ja omas maailmas olla.

JEEEHAAA vol...

Kontsert oli vahva, isegi Emm oli kohal ja kõik, aga...

JÄRGMISEL NÄDALAL LÄHEB KESKKÜTE TÖÖLE!!!

Mis tähendab, et SOE hakkab olema. Üle kuradima pika aja, peaks mainima. Ja, nagu... Enam ei ole külm siis ju, sest et, noh, soe on. Teate küll seda vastandite värki ja üleüldse. Soe hakkab olema :D.

Jah, ma olen selle pärast üsna pöördes. Sest et see on oluline. Nagu... JAA :D

---
Häppi-smäppi, ma ütlen...

Little Drummer-Boy...

Kurb, aga tõsi, tõsi, aga kurb... Või siis ka mitte üldse teps kurb, kui nüüd mõtlema hakata. Täna saab üks eriti tore trummar aastakese võrra vanemaks. Ehk siis 19>20. Palju õnne Sulle, Andrei!

Eelnevaga seondub veel üks väike klubi Tartus nimega Illusion (minu arust oleks palju vahvam, kui nad oleksid selle kaks o-d nimesse alles jätnud ja maja väljastpoolt...vastuvõetavat värvi värvinud, aga, noh...), kus umbes tunni pärast astub lavale Andrei 'kodubänd'.

Klientidega oskavad nad küll hästi ümber käia, pean tõdema. Küsisin neilt ühe küsimuse, millele üsna kiirelt vastus meilitsi ära tuli. Pluss, mulle helistati mõne aja pärast - selleks oli üks mureliku häälega meesterahvas - pärimaks, kas olen juba vastuse saanud. Jah, sain. Ja saan veel listis uksest sisse kah. Mis on ka positiivne... Et siis - peab varsti end liigutama hakkama.

---
Jummel, võimalik, et pärast kontserti tuleb üle pika aja Zavoodis oma nägu näidata.

Oh, blimey...

Jube-jube, kohutav-kohutav... Ma söön liiga palju viinamarju. Alles eile õhtul tõin suhteliselt suure kobara koju ja täna pean vist jälle poodi minema. Ma lihtsalt läksin kööki, seisin ja sõin neid. Täiesti hirmus hakkab... Ma vist aiman, kuhu mu vastsaadud põhiõppetoetus need viis kuud tegelikult läheb, mille peale, õigemini.

Samas, kui ma neid nii väga ei tarbiks ja üldse oleksin vahelduseks tubli ja nii palju raha ei raiskaks, siis ma saaksin:

a) minna mingi hetk kuskile reisile - sest ma pean siit ära saama;
b) korraldada ägeda sünnipäevapeo - sest, andkem tõele au, ma saan märtsis siiski 21;
c) viia ellu nii plaani a) kui ka b) - minu hääl läheks siia.

Noh, mingi hetk tuleb end ju kokku võtta, miks mitte seda praegu teha? Kuigi...

a) täna on Ursula;
b) järgmisel nädalal on tudengite sügispäevad (loe: mitu ägedat kontserti);
c) ülejärgmisel nädalal ma sõidan Viljandisse;
d) vahepeal tahaks veel raamatuid osta;
e) vahepeal tahaks teatrisse ka minna;
f) vahepeal tahaks süüa ka;
g) vahepeal tahaks väljas ka käia;
h) ...

Siiski, siiski. Mingi hetk ma hakkaks tubliks. Kunagi...

---
Oh, blimey... *võtab peast kinni*

Egotsentriline MINA...

Aga keda-keda Pullerits eile kiitis? Ah? Kelle-kelle kodutöö ta kile peale pani ja loengus rahvale näitas? Ah? Ah? Kesse-kesse on selle pärast kergelt kõrvust tõstetud? Ah? Ah? Ah?

---
C'est moi! Moi, je suis cette personne!

On 13 ja reede...

Today's fortune:
You will be fortunate in everything.

Igasuguseid horoskoope ja päevavihjeid ja asju ma eriti tihedalt ei jälgi. Ausaltöeldes unustan enamasti ära, et selline asi Orkutis üldse on ja satun seda üsna harva tähele panema. Internetist ma neid ei otsi, nagu paljud. Või kui, siis ainult juhul kui mul TÕEPOOLEST pole mitte kui midagi targemat teha. Enamasti seda targemat ikka leiab.

Ajalehehoroskoopidega on umbes sama asi. Kui mulle mingi leht ette satub, siis ma vahel naljapärast ikka vaatan, mis seekord "tähed" arvavad, kuidas ma oma elu võiks elada. Vahel on täiesti naljakas lugeda, aga tõsiselt ma küll neid asju võtma ei hakka.

Minu jaoks ongi horoskoobid ja muu selline üsna naljanumber. Omast kogemusest tean, et taga ei aeta täppisteadust, enamasti on nii, et keegi paljatud või lihtsalt suvaline inimene kirjutab midagi üldist kokku ja mõni inimene ikka kuidagi end kirjutatuga seostab. Pole ju sugugi raske ülesanne, kui tegemist niivõrd üldsõnaliste mõtetega.

Tänase Orkuti tarkusetera kohta võin öelda aga niipalju, et mingis mõttes on saidil õigus. Või vähemalt kaudselt. Ma ei ütleks, et ma olen ebausklik, samas... Kust läheb ebausu piir, seda ma ei tea. Ma tean, et paljud inimesed kardavad numbrit 13 - see on minu õnnenumber - ja eriti endast välja võivad nad minna, kui kuupäev 13 satub reedese päeva peale.

Selliste inimeste kiuste mulle just taolised päevad meeldivadki. Vahva on teistes kerget paanikat näha, kui nad musta kassi (üks minu lemmikloomadest) üle tee minemas näevad või näiteks tänasel päeval närvipundardena ringi käivad. Ma ei ütleks, et ma olen õel, aga see on lihtsalt naljakas. Kunagi laulis ansambel The Smilers ka "on 13 ja reede..." ja just selle mõtte pärast mulle see lugu meeldiski.

---
Mittemidagiütlev post, nagu tavaliselt.

Näe, muna, võta!

Kena rahvusvahelist munapäeva kõigile! Nagu Lennart ja Jaanus ja Michel ja teised tabavalt ütlesid ning mulle kaks toorest (sic!) kanamuna taskutesse toppisid. Ühe peale oli veel nägu ka joonistatud. Iseenesest armas mõte ju. Andsin selle näoga hiljem Hedvyle, tema oli äkki väga õnnelik. Ilus päev seega, ma arvan.

Minu jaoks on tänane olnud pigem isegi veider. Või... Ma ei teagi. Kolmas päev jutti, kui ma kooli lihtsalt ei lähe. Täna jõudsin Lossi hoones juba õigesse koridorigi minna, vaatasin, et kõigest kolm minutit hilinenud, aga siis jäin seisma ja pöörasin otsa ringi. Lihtsalt ei viitsinud täna. Kohutav...

Selle asemel suundusin ÜK-sse istuma. Minu laud, nagu tavaliselt, polnud vaba. Sellest hoolimata, et tudengid peaksid loengutes olema, oli koht üsna puupüsti täis. Ja siis tõstis üks mees korra häält, sest ma tegin nagu paljud teised enne mind ja trügisin tema arvates järjekorda vahele. Tegelikult ma võtsin lihtsalt ainult mahla ja asusin leti ette sappa. Jah, ma saan aru, et ma läksin mõnest inimesest mööda, aga samas tegelesid nad toiduleti juures endale lõuna valimisega. Loll oleks olnud mahlaga nende taha passima minna lihtsalt. Piinlik ei olnud, seletasin kiire lausega oma loogika lahti, maksin mahla eest ja võtsin Sirbi lugeda.

Ma ostsin täna kaks raamatut, mille üle mul on päris hea meel. Liiga ammu on möödas viimasest korrast. Ma arvan, et viimati ostsin ma raamatu "Minu Linnateater" - see oli juba LIIGA ammu, tõsiselt. Kunagi talvel Endlas. Täna aga... Wilde raamatupoest.

Esimene, mille kätte võtsin ja mõttes ostunimekirja märkisin, oli Oscar Wilde'i "Näidismiljonär". Tegelikult on seal kaks lugu veel: "Lord Arthur Savile'i kuritegu" ja "Saladuseta sfinks". Oscar Wilde on minu jaoks lihtsalt... Kirjanik suure K-ga. Tema raamatud on need, mis loevad. Tema isiksus on see, mis loeb, intrigeerib, tekitab huvi. Tema loomingut ma neelan. Neid jutte pole veel lugeda jõudnud, aga ma usun, et elamus tuleb hea.

Teine raamat on esimesest ilusam. Selline sumedate soojade pruunikate kõvakaantega "Kas kuulete". Puha Eesti enda asi. See isegi lõhnab hästi. Palju-palju paremini, kui uued kooliõpikud või tuhandetest kätest läbi käinud raamatukoguraamatud (siinkohal nuusutan kontrolliks Wilde'i ja avastan, et see lõhnab paremini). Kaante vahel on valitud kuuldemängud aastatest 1994-2000. Üks teatriraamat minu kollektsiooni juurde seega. Midagi Kaplinskilt, Kõivult, Luigelt, Raudamilt, Tederilt, Tuulikult, Undilt ja Õunapuult.

Nädalavahetusel ma teen endale lõpuks selgeks, et kool on tähtis, uurin ja puurin ja teen asjad ära ja siis saan südamerahuga uusi raamatuid lugema hakata. Kuigi... Ma kahtlustan, et löön käpad juba täna ühele neist külge. Vist.

Piretit oli hea näha üle pika aja. Istusime Wildes mingi... Mõned tunnid vist. Ma ei suuda seal aega adekvaatselt hinnata, aga kuulsin umbes neli korda Liisi Koiksoni plaadi algusest lõpuni ära. Enne Pireti tulekut läks vist juba kolmas kord keerlema. Või oli see teise korra lõpp, kui ta tuli... Noh, las see jääb.

Igatahes... Inimesed naersid ja naeratasid, kui nägid mind, muna käes, mööda kõndivat. Ma arvan, et muutsin ehk kellegi päeva natuke rõõmsamaks seeläbi. Tahaks igatahes loota küll. Minu päeva frustreeris lõpuks see, et blogger oli mitu tundi maas ja ma ei saanud pooli asju arvuti taga olles teha. Ehk siis ei saanud lugeda, ei saanud kirjutada. Masendav.

Masendav on siin eriti see asjaolu, et ma olen sellega liiga harjunud. Peaksin end muutma, kuni veel saan. Rohkem elu on vaja. Vaatab. Vähemalt ma tegin endale täna kaks korda süüa ja see ei tulnud sugugi halvasti välja. Hakkab vist üle minema. See tähendab, ma hakkan ennast lõpuks uskuma ka. Siis on hästi. Vist.

---
Hetkel ma olen üsna harjunud jahedaga, nii et kõige hullem ei olegi. Aga nüüd - kõrvaltuppa prantsuse keelt õpetama!

Noh, võib ka nii...

Et... Nüüd tuleb mul suust verd kah. See ei ole vist normaalne...

Oh, well, ma lähen parem kooli.

---
No, I don't know.

Mind ja udu minu peas...

Ma kirjutan. Palju. Vahel liigagi palju. Aga ma ei pane seda ise tähelegi, sest olen sellega lihtsalt niivõrd harjunud. Ma arvan, et... Blogide - või siis internetipäevikutega - ongi see probleem, et... Neid nähakse erinevalt. Kirjutaja kirjutab seda kui päevikut. Kirjutab oma mõtetest ja tunnetest ja päevategemistest. Vahel sekka ka mõni jutt või luuletus või laulu sõnad, mis hetkel kummitab. Blogi on tema jaoks koht, kuhu peas tramburaitav asi kirja panna. Mugavasti, sest arvutiga on kerge kirjutada. Ja näeb isegi pimedas. Ja sellest ei jää parem käsi kergelt krampi, sest vahel on juttu lihtsalt niivõrd palju.

Ma arvan, et kuna see on nagu päeviku kirjutamine, siis ühel hetkel kaob see taju ära. See taju, et see ei ole tegelikult päris-päevik. Et see on tegelikult üks leht internetis, mida kõik näha, ka lugeda saavad. Et siia ei oleks hea mõte kirjutada mingeid asju, mis päevikukaante vahel on täiesti okei. Sellises kohas, kus teised neile ligi ei pääse, need peaks seal olema. Aga taju kaob lihtsalt mingi hetk ära.

Teine asi on see, kui ei oska lihtsalt teadvustada, kui palju inimesi üht suvalist blogi lugeda võib. Alati on mingid kindlad näod, tavaliselt sõbrad või vähemasti tuttavad, kes loevad ja viskavad omalt poolt muhedaid kommentaare. Vastuseks saab vastata oma blogis ja/või uurida vastukaaluks enda kommenteerijate blogisid ja neid kommenteerida. Siin kaob kontroll selle üle, kes ja kui paljud täpselt tegelikult tarbijad on. Kõik ei jäta ju endast märki maha. Kõik ei saa aru, mis on päriselt ja mis ei ole. Mis on nali ja mis on tõsine asi. Kes on kes ja kus on kus. Kõik ei ole nendest asjadest teadlikud. Nii, nagu blogija pole tingimata teadlik nendest.

Tegelikult ei tohiks seda ära unustada, sest... Miski siin maailmas pole enam anonüümne. Ole Aloysius, kui tahad, aga keegi ikka teab, kes sa tegelikult oled. Või vähemalt arvab. Ja tõlgendab sind enda mätta otsast lähtuvalt. Või ole Mari või Henri või kes tahes, oma õige nime all. Lugejad vist sellele suurt ei mõtle, mis identiteedikriisides või mängupalavikus keegi vaevleb. Need ei mõtle, kes ei vaevu kommenteerima. Kes ei taha kommenteerida. Kes ei julge. Aga nad loevad ja jätavad meelde. Ja siis küsivad lambist mingeid küsimusi, mida ei oleks vaja olnud küsida.

See taju kaob lihtsalt vahel ära. Aga ei tohiks. Muidu juhtuvadki sellised asjad, et oled liiga aus ja sinust ei saada aru. Või siis saadakse - see on veel jubedam. Või siis tehakse lihtsalt nägu, et saadakse - see on neist kõigist kõige hullem.

See postitus on üks neist paljudest, kus ma ei mõtle. Ma ei saa vabalt mõelda, sest ma mõtlen üle. Ma lihtsalt räägin, trükin sõnu mingisse vormitusse ruumi. Ja ma ei tunne enam külma, mis siis, et mu sõrmed krampis on ja seierid näitavad sellist aega, nagu nad näitavad ja tegelikult pole sellest pleedist tolkugi kasu. Ma lihtsalt räägin, sest ma olen harjunud. Vastik, kas pole?

---
Je ne sais pas ce que je devrais faire.

Ha-ha-ha-ha-haa...

Mõtte ja viited sain Cordelialt. Tulemuse saamiseks tegin ise tööd. Mina ei uskunud, aga, noh...

Dr. Gregory House 65% Eccentricity, 60% Confidence, 30% Kindness

Congratulations, you're the man himself, Dr. Gregory House! You're quite strange, and usually do your own thing regardless of what anyone else thinks. This is partially because a person with an ego as large as yours could not care less what anyone else thinks or feels about anything. Unless, of course, they're your patient and they're dying--but only if they're dying of something interesting! You're a definite asshole to most other people, but at least you know how to be one in style, with an awesome wit, comfortable sneakers, and a never ending variety of facial expressions.

My test tracked 3 variables How you compared to other people your age and gender: You scored higher than 99% on Eccentricity You scored higher than 99% on Confidence You scored higher than 99% on Kindness

Link: The House, MD Personality Test written by freedomdegrees on OkCupid Free Online Dating, home of the The Dating Persona Test

Brrrrrrrrrrr...

Mul on nii kuradima külm. Tõsiselt.

Täiendatud... Hiljem:
Ja nüüd ma köhin ka veel. See on kole.

---
Kurat küll.

Oh hirve...

150 grammi AB rukkileiva biojogurtit hiljem olen veelgi enam veendunud selles, mida juba enne sööma hakkamist teadsin. Mulle ei maitse see. Kusjuures see pole nii halb, et mul halb hakkaks, lihtsalt... See maitseb nii kuradima tervislikult, et mul hakkab halb. Mitte otseselt, vaid lihtsalt judinad tulevad ja enam ei suuda seda kõrist alla suruda. Pluss, see näeb välja nagu kellegi kolmepäevane okse.

---
*judistab õlgu ja mõtleb, et läheb ikka kooli - ehk on väljas soojem*

Mõmm-mõmm...

Kas see on normaalne, et korteri kõige soojem... *khm* Ainus soe ruum on vannituba, sest seal on siug, mis üldjuhul peaks olema aastaringselt soe ja üleüldse, kui sooja saada tahta, tuleb minna dušši alla?

See vist on normaalne. Vähemalt sel juhul, kui korteriühistu maja ei küta, kuigi on oktoobrikuu ja vahel mõtlen vähemalt mina, et väljas on isegi soojem kui sees. Vähemalt meie korteriühistu puhul paistab see normaalne olevat. Kuigi, kui keegi küsiks elanike arvamust, siis... Noh, jah.

---
Ma tean, et ma olen plüüsist, aga ikkagi - külm on.

Traditsioonidest...

Me ootame alati müstilist Godot'd, kes ei pruugi sugugi olla sama inimene või samas kohas ja vahel ta võib isegi tulla.

---
Teie, Aloysius

Tagasi Bridesheadi

Mitte nii absurdne õhtu, kui viimasel ajal on olnud, aga siiski. Täna olen ma Aloysius. Aga test ütles, et ma olen Cordelia moodi. Ei saa olla, sest Cordelia on praegu Sebastianiga suitsunurgas. Ja värki.

Aga täna ma siis lõpuks kuulsin seda, mida ma arvasin, et ma lõpuks kuulen. Noh, jätan siis meelde. Üritan mitte. Aga samas - ma olen ju kaisukaru. Plüüsist. Ma ei saaks nii ehk naa haiget. Ega midagi.

---
Charles, Sebastian ja mina, vanad head Oxfordi ajad.

Uus algus

Tegelikult see ei ole üldse nii, nagu see kõlada võib mõne jaoks. Puhtalt uue nädala puhul on see. Kuidagi positiivne. Ma ei teagi, miks või kuidas, aga mul on jube hea tuju. Juba mitmendat päeva järjest. Kohe ei teagi. Või, noh, I'm just saying.

Eile oli täitsa vahva nädala lõpp ka. Piretit nägin üle kahe nädala niimoodi pikemalt. Käisime Supilinnas jalutamas ja sõime pärast pelmeene ja kana ja komme ja jõime teed ja kuulasime muusikat ja rääkisime. Vahva oli.

Täna umbes sama teema Gerliga kah. Kuigi me ei söönud koos, suhtlesime teise loengu ajal rohkem ja nalja sai ka.

AGA. Alole ma olen väga tänulik. Kunagi läheb pilt lehte, ma ju räägin. Ja nüüd ta on ikka mitme ajakirjaniku juures heas kirjas kah. Tore, et mõni inimene nii tubli on, nagu tema. Õnneks ta ei ole nii tubli, et paha hakkaks, aga samas - you never know. Ja never say never kah.

Ühes mu kommuunis Orkutis on naljakas küsimus. Nagu - jumal küll, no palun! Kui tahad sellist asja teada, siis nagu palun otsi ise. Ja eriti need, kes teavad, siis ütlevad ka, eks ole. Jube lihtsalt. Mida kõike inimesed tänapäeval teada ei taha saada...

Täiesti mõttetu sissekanne tegelikult. Mingi linnukese saab tõmmata, et päev on kirjas, aga - noh, jah. Ei mingit esteetikat ega filosoofiat. Masendav.

---
Äkki ma kunagi täiendan seda. Või kustutan. Või, noh, ma ei teagi.

Minu prioriteedid

Võite väita, et need on paigast ära, tõenäoliselt teetegi seda. Ma ise tean ka, et peaks midagi ümber tõstma, aga hetkel on koolitööd lihtsalt liiga tagaplaanil.

---
Ja ongi nii.

Viimane lõik

Pärast kontserti nägin Kuuris Emmi ka. Tuli ja lehvitas mulle armsalt, naeratas ja tervitas. Jutlesime väga lühikest aega, ent lahkusin paar minutit hiljem, taskus väike Planet Waves'i asjake ja boonusena mitu-mitu säravat naeratust. Aitäh, Emm. Ja aitäh, Merli. Snort.

---
Blogger on saast.

Tuuuuuuuuuuuut!

"Minge ära koju!" ütles Juku viimase lisaloo ajal. Keegi ei tahtnud teda kuulata ja ära minna. Vähemalt mitte ükski terve mõistusega inimene. Ma ei saanud siis ikka veel aru, miks tuli teistkordne "Tiffer", sest esimene oli oma meeletult ägedate lõpusoolodega ikka veel meeles. Praegugi on. "Tähed on pimedad" - hoopis seda oleks võinud teha. Aga ei. Seekord. Siiski.

See oli meeletult-meeletult hea kontsert. Meeletult. Koduväljaku eelis oli meil. Kodune Pärnu ja mitte-nii-kodune-ent-siiski-oma Kuursaal. Seltskond ja muidu mängitav muusika selleks, mis ta on, aga kui laval on hea bänd, siis on hästi. VÄGA hästi.

Üldjoontes esirida. Kaasa laulmine. Kaasa tantsimine. Eriti just teise seti ajal. Juba soundchecki ajal, kui lõpuni aus olla. Ma vaatasin, kuidas poisid asju laval korda seadsid ja siis nägin, et Elari oli ka seal. Oota, mida, Elari? Pärnus? Ursulaga? Mis toimub? Mis teha, muusika- ja tehnikainimesi läheb vaja. Ta asjatas plaatide ja muude asjadega kah ringi. Eks ma pärast küsin, et mis teema täpselt oli. Vahva oli üle pika aja näha ja natukene rääkida igatahes.

Kahe plaadi lood. Kõik kaasa lauldavad ja tantsitavad. Mõni kohe eriti. Avastasin üllatusega, et "Reis Montenegrosse" on mul probleemideta peas ja sõnadevool ei tundu enam üldse nii kiire kui alguses. Mis on positiivne. Meeletult positiivne energialaeng tuli sealt. Eriti need kitarrisoolod, mis Masso oma pillist välja võlus. Koostöös eelkõige Andy trummide ja Karli bassiga. Omar ja Juku ka otse loomulikult lisa andmas. Aga soolod - tapvalt head. Tõsiselt.

Kui me Annuga umbes veidi enne kella kaht öösel Tallinna maanteed mööda kodu poole kõndisime, laulsime "Ehitajat" ja iluviiplesime. Olime just teise salmi juures, kui täpselt õigel kohal - laulsime just "lennukiga möödub Hektor, talle tuledega vilgutan" - möödus meist hele Peugeot, mis lõbusasti kaasa tuututas. Vaatasime. Oi. Oi-oi. Ursula poisid. See oli päris hea.

---
Pärnus on hea.

EMMMEEE!!!

Käisin siis üle pika aja kodus ära. Viimati olin seal vist samuti ühe päeva, just enne Festivali algust. Aga see oli ammu. Umbes kuu aega tagasi. Esimene asi, mis uksest sisse tulles tegin, oli see, et läksin kööki, ütlesin emmele tere ja kallistasin teda tükk aega. Hea, kui on selline ema nagu minul :).

Täna hommikul ma teda ei näinud. Ma võin ju mõelda, et ta käis enne tööleminekut uksel ja naeratas ja lehvitas magavale minule, aga ma ei tea ka. Tõenäoliselt oli see nii, aga mina ju magasin. Kahju täiesti. Oleks tahtnud korralikult nägemist öelda.

Õpetajate päeva magasin õnnetult maha. Õigemini, mitte ei maganud, vaid tegelesin kodus oma Eesti rahvajutu teemaga ja arvasin, et Bänd läheb hiljem lavale. Arvestasin natuke mööda, sest mingi hetk helistas Annu, kes teatas, et Andres laulab kurvalt "Heikit". Kahju, ma olen kindel, et Õpsid olid suurepärased, nagu tavaliselt. Oleksin tahtnud neid kõiki näha. Ehk täna veel näen. See pole küll see, aga siiski.

Täna vaatasin, et Reimo fotod on R2 kudulehele üles saanud. Väga hea. On kohe rohkem hetki, mida meenutada, sest lõpu poole hakkas minu kaamera (ehk siis Hanna oma) tõrkuma veidi. Armas.

Aga jah. Täna siis Kuursaali kontserdile. Kuues Ursula kontsert jutti, kuhu minekuks ei pea raha maksma. Vaata, kui hea. Üldkokkuvõttes minu 12s. Sümpaatne.

---
Foto taas kord Reimo Sildveelt.

Jutustus

Teate, ma... Ei hakka parem mõtlema. Või vähemalt mitte neid mõtteid siia kirja panema. Kuskil peab piir minema. Miks mitte siis siit? Või... Ma mõtlen ja siis ma vaatan, mis saab.

Muide, ma lähen varsti koju. Üheks päevaks, aga siiski. Teisipäeva öösel, kui ma jalgadega lehtedes sahistasin, siis tekkis mul koduigatsus. Päriselt ka. Minu kodu on minu ema. Seal, kus on emme, on hea ja soe. Kodune. Kodu. Mõne tunni pärast ma lähen siis koju.

---
Sometimes I talk just to make sounds...

Miks põled niivõrd kauaua?

Ma pole juba tükimal ajal midagi loonud. See on kergelt frustreeriv. Jah, hea vabandus, mis mulle öeldakse: "Sul on elu!". See ei ole eriti hea vabandus. Siis peaks just olema palju seda, mida sõnadesse valada.

Kunagi ma kirjutasin. Lehekülgede viisi luuletusi. See oli umbes aasta tagasi. Natuke rohkem isegi. Möödunud suvel oli nii, et ühe vihiku leheküljed kattusid järjest mu tähtede ja mõtetega. Ühel päeval vist umbes üheksa lehekülge. Kusjuures kõik see polnudki saast. Imelik.

Äkki on minuga nii, et kirjutamiseks peab kõik halvasti olema? Või siiski mitte? Viimati, kui ma luuletasin, ei teinud ma seda väga hästi. Aga see oli samas ruumis, kus ma alati luuletan. Tiigi hoones. Eelmisel aastal oli see Mihhail Lotmani loengutes, kus ma ei pidanud käima, aga käisin. Nüüd siis Berk Vaher. Kus ma ka ei pea käima. Aga korra käisin. Ja tahaksin veel.

Semiootiline luule on see, mis mul seal tuleb. Kui tuleb. Aga... Ma ei teagi. Ma tahaksin jälle osata. Eile öösel, kui me kõndisime Karu pargis ja mina sahistasin jalgu lehtedes - nii, nagu ma talle enne just rääkinud olin, et ma tahan teha -, siis ma mõtlesin, et see ongi see. See, mida ma tahaksin osata sõnadesse valada. See tunne. See meeleolu. See hetk. Need hetked.

Tema loob. Ta ei saagi teisiti, kui nii. Ja ta oskab seda. Minust paremini. Mina olen selline... Ebapüsiv. Kunagi ma ei kirjutanud üldse. Siis kirjutasin artikleid. Siis luuletusi. Siis stsenaariume. Siis lühiproosat. Siis laulusõnu. Nüüd jälle mitte midagi. Või siis - ma maandan seda kõike siin. Vahel isegi vist üsna hästi. Vähemalt ma olen aru saanud, et on inimesi, kellele mõned postitused meeldivad. Selle üle on mul hea meel. Ehk on minust vähemalt nii palju kasu, et pakun mõneks ajaks mingit tegevust. Ehk. Aga ma tahaksin nii palju enamat pakkuda...

vabas vormis õhtusöömaaeg

nostalgiline klassiõhtu

püha klassiõhtu?

oma grupid?

vabas vormis nostalgia

lõimumine omadega

zoomi ussipessa

kus elu polegi nii ilus

õnnelik kultuuriruum

hea pidu

kus reegleid pole

ekstaas

absint

kuni kõik on tilgatum

ja saab otsa

kaineks

piiritletuks

jälle need piirid

ka pühal õhtusöömaajal

enne salapärast booli

seekord kurgita

Kusjuures. Ma vaatasin üle, mis ma tookord (15.septembril) kirjutasin ja... Ma olen hakanud palju absindist rääkima. Mis on imelik, sest ma pole seda senini proovinud. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Mõlemad. Absint ja minu mitte-proovimine.

---
Reimo Sildvee tegi foto. Lihtsalt. Muidu on liiga palju teksti.

As if!

Todays fortune:
You are the center of every group's attention.

Nagu keegi usub ka, mida nad seal Orkutis kirjutavad või?

---
I've got a badge to prove it: as if.

Shoot me. Now.

Ma ei suuda end kuidagi sundida rahvaluulet analüüsima. Seda, mida eriti kogutud ka pole. Et kas ta tahab kaht katket või kõike või kui palju on kõik või miks juba keegi ei tule ja mind kuskile helesinisse palatisse ei vii?

Ma näen halb välja. Sest akadeemiline elu kisub kiiva. Kui ma midagi ette võtaks, tähendab, siis ta ei kisuks. Aga siiski. Ma ei suuda. Ja mulle veel meeldis see ülesanne. Miks meie oleme esimesed, kellel see karistusmeetod on? Ah? Kas maailm saab veel ebaõiglasem olla? Ärge vastake sellele. Ma tean vastust.

---
*karjatus, mis hajub öhe*

Live vol 2

Et siis. Lühidalt koolist. Käisin. Kohe mitmes käisin. AV-s olid ettekanded, vaatasin neid, kiusasin uue soenguga LOtti ja Micheli, kes pole ammu juukseid värvinud, mudisin Gerlit ja nii edasi. Vahepeal rippusime Gerliga ÜK-s ka. Pillesse ei jõudnud. Oli tegemist.

Tajoga rippusin kah. Saime peahoone ees kokku ja suundusime Härmasse. Rääkisin enne Hansagümnaasiumiga ju ka, nemad kohe üldse, mitte mingil tingimusel kohe, ei taha oma kooli kedagi lasta. No aitäh, eks ole. Pärnu vahvad koolid maiääss. Ma saaks aru, et oleks maja kinni või üritus sees, nagu teistes koolides, aga, noh, jah. Las see jääb. Härma on mõistlik täiesti. Tajoga rääkisime ära, kuidas asi on ja värki. Samal ajal ta sai mu Ursu plaadi ka tõmmatud. Kõik on korras nüüd. Pean ajakava kokku lööma ja kooli saatma ja siis saab täie selguse kokku. Aga - ladies and gentlemen - we have a schoolhouse!

Siis poodi, koju pesema ja loengusse. Täna oli vahva. Nägime Fight Clubi ja pärast Hitchcocki Marniet ja Ritchie Snatchi kah. Võiks tihemini sellist klassikat näidata. Mina oleksin kahe käega poolt. Peaks kiiremas korras filmiõhtu tegema, ma ütlen! Snatchiga oleks mul kohe eriliselt tuli takus. Pole seda LIIGA ammu näinud. Jah, see oli vihje.

Jõudsin koju, olin seal umbes pool tundi ja siis jälle välja. Lastega jalutama. Mattias kutsus meid Jaanusega vaatama, mida lapsed teevad. Nii vahva :). Armas vaadata, nagu päris enda omad oleksid, mis siis, et kõigest aasta-paar nooremad. Mattiasega koos leidsime Janno ja Elina. Suundusime viiekesi Sviiti.

Nurgalaud ja vesipiip (mango-tubakaga), selja taga seinal lükati käima Fashion TV ja siis lülitati asi MTV peale. Lõimusime natuke. Siis lisandus Andres. Siis Kersten. Siis Mikk ja keegi näitsik. Ja siis suundusime Sviidist ära.

S-A ees nägin Liinat, vahetasime numbreid ja asja, siis tõmmati mind teistega kaasa. Minek seega Jürgeni juurde samasse majja, kus Kerstin elab. Korrus kõrgemale. Oli huvitav. Mängis R2-e Trumm ja Bass, poisid rääkisid akna taga toasolijaid taga, Janno ja Mattias olid nilbed ja mina heidutasin Mikku. Vaata, kui kurb. Miks ma siis küsin selliseid küsimusi, mis teistel inimestel juhtme kokku viivad. Eks ta ole.

Ei viitsinud kaua olla. Rahvas vajus ära, viimastena meie (Jaanus, Kersten, Mattias, mina). Helistasin enne Peetrile, et mis nad Urmase ja Helenaga teevad. Vaatasid kodus filmi. Miljoni dollari tüdrukut. Või nii. Seisime natuke aega maja ees ja vaatasime, kuidas Mattias köhis. Umbes samuti, nagu Kaur paar päeva tagasi. Ma ei saa aru, mis teema sellega on. Inimesed, jooge rohkem teed ja suitsetage vähem! Jah, ma saan aru, et see ei olnud suitsuköha, aga siiski.

Kersteni raputasime maha, käisime Statoilist läbi, sest Mattias tahtis süüa, saatsime ta koju, lehvitasime kurvalt, siis saatis Jaanus mu koju ja läks ise kodu poole. Nüüd ma pole ikka veel produktiivne olnud (loe: pole hakanud tänaseks folkloori ümber kirjutama). Kriban hoopis viimase R2 Live'i transkripti ja olen muidu ebaadekvaatne kooli suhtes. Öö on ju veel pikk ees.

Homseks peab valmis olema. Edu mulle. Homme peab Katrin tagantjärgi-sünnipäeva ka. Ja ülehomme on NMK koosolek. Ja üle-ülehomme lähen ma koju. Ja siis olen Tartust vähemalt pühapäevani ära. Millal ma siis oma elu veel elada jõuan, mis viimasel ajal nii hästi on läinud, ah?

---
Kas sina oled ka avakosmoses?

Tänane varandus

Versatility is one of your outstanding traits.

---
Donc... Que?

Väliskisofreenikutest jms

Muidu oli eile õhtul täitsa vahva. Kodust läbi joostes hüppasin Comarketist ka läbi ja võtsin Jukule roosi ja viinamarju. Kamp oli Kirurgi juures, nagu arvata oligi. Juku üsna kustunud, ent eluvaim oli siiski veel sees. Istusime mõned tunnid ja suundusime siis Kauri ja Märdiga Sõbra maja poole. Teised lõpetasid veel ja lubasid järele tulla. Üsna jahedaks oli juba kiskunud selleks ajaks.

Selliseid inimesi on ka muide maailmas, kes lõikavad endal 1/10 sõrme otsast ära ja siis veel naeravad, et täitsa naljakas. Ma loodan, et minu sõpruskonna inimesed jätavad oma elus selle faasi vahele. Oleks tore. Ja esteetiline.

City Rockile saime põhimõtteliselt tasuta, VIP-pääsmetega. Eesmärk ära näha Depoo esinemine. Viimane vähemalt viieks kuuks, sest nende bassimees läheb sõjaväkke. Vist oli nii. Täiesti jõnksutav muusika, peaks mainima. Sõnadest küll 99% juhtudest midagi aru ei saanud, aga eks see oli ürituse juures täiesti normaalne. Paide vei, kesiganes esines enne Depood ja oli üsna Eesti oma Placebo - aitäh, ürituse parim mulje tuli teilt.

Pärast Depood tulime Kauri, Märdi ja Johannesega (mitte sünnipäevalaps) ära. Meie kolmekesi hakkasime teisele sünnipäevale edasi liikuma, ma ei tea, mis Johannesest sai. Aga jah, siis oli mul paar korda hirmus. Aga Heleni ja teiste juures organiseerisin Kaurile teed ja siis oli mõneks ajaks hästi jälle.

Ma vaatasin, et jube palju noornäitlejaid oli seal. Viimasel ajal ma satun sellisesse seltskonda päris tihti. Ma mõtlen noored näitlejad ja lavastajad ja muidu teatriinimesed. Kõik see on igati positiivne.

Tüüpiliselt läks naljade rääkimiseks, kõrvale kerged alkohoolsed joogid ja vesipiip ja tort ja mingisugune naljakas kallerdis. Märt rääkis palju. Mõne arust suisa liiga palju. Lõpuks visati talle pleed peale, et ehk jääb vait nagu papagoi, aga see hoopis võimendas. Minul oli naljakas. Märt on vahva tegelikult. Aga ta läks ära ka pärast seda.

Kodus on see teema, et eile oli kork läbi läinud ja tuba kärsahaisu täis ja teab, mis veel. Aga nüüd on uued asjad ja kõik okei. Marjuga tuleb rääkida ka sel teemal.

Ma ei suuda korteris praegu niisama olla. Ma tahaks... Midagi teha. Kohvikus istuda ja kirjutada või mida iganes. Ma ei teagi täpselt. Pole enam harjunud siin olema. Ja värki. Ma vist võtan oma asjad ja lähen teed jooma kuskile. "Armastan end aeglaselt" läheb kotti ja klapid pähe. Ja märkmik, ofkoorss. Vaatab tegelikult veel.

---
Fotol Depoo. Allstarz.ee-st on pilt.