Porno!

Ma olen pedant ja PÖFFile sobib see. Siis on hästi.

Eile olin ma tark. Siis on hästi.

Eile läksime poole pere ja Greece'iga ainsasse kohta, mida telefonioperaatorid usinasti promovad, muusika ja kujundus Zavoodist kõvasti paremad. Siis on hästi.

Umbes veidi enne Sääse peatust, kui linna poolt tulla, lõppeb majade vahel minu levi ära. Siis ei ole hästi.

Mul on ühed head sokid omadega õhtul. Siis ei ole hästi.

Ma hakkasin tõsisemalt mõtlema, kui halvasti mu kooliasjad on, tulemuseks raskekoeline masendus. Siis ei ole hästi.

Kurat küll, asjad on ikka üsna kurvad ja mina ei suuda ennast kokku võtta, et asja kuidagi parandada! Siis on asjad ikka pagana halvasti.

---
Aga teie? Kas teie vähemalt armastate mind? Natukenegi?

Ei, ei ole :P

See oli vastus ühele küsimusele. Veel mitte. Aga asjade seisust.

Nõelun praegu paaniliselt oma ainsaid musti sokke. Pruuni niidiga. Mis tähendab, et täna lähen ja ostan endale saja krooni eest uusi sokke. Peaks Nõmmele minema... Nõmme Keskuses nägin just selliseid, nagu tahan. Pealegi on seal oma plussid juures.

Tahaks tantsida. PÄRIStantse. Partneriga. Pidulikus kleidis ja kingades ja kogu komplekt, noh.

Cordelia tuleb täna Linna. Ja see poiss, kelle vastu mil midagi pole, see ka. Levist väljas seega :)

---
Aga mine sa ka tea.

Noor olla on normaalne

Unistada on normaalne.
Oma unistusi karta on normaalne.
Oma unistusi karta, aga siiski nende poole püüelda.
Nende poole püüelda ja haiget saada, aga ikkagi edasi minna.

Esimest seksi oodata on normaalne.
Esimest seksi edasi lükata on normaalne.
Edasi lükata, aga sisimas tegelikult oodata, on normaalne.

Reegleid rikkuda, et teada saada, mis on reeglite taga.
Reegleid rikkuda selleks, et endale uued reeglid leida on normaalne.
Kõiges kahelda.
Kõiges kahelda, aga ikkagi loota, et tuleb keegi, kes ütleb, mis päriselt on.

Pettuda.

Proovida sõita kõige kõrgemale.
Hüpata kõige kõrgema serva pealt.
Hüpata ja luud murda on normaalne.
Oodates, kuni luu kinni kasvab, uus luu murda, on normaalne.

Ennast proovile panna on normaalne.
Enda ja teiste piire katsetada.
Vee all hinge kinni hoida.
Võõrastele numbritele helistada.

Võõrastele inimestele naeratada.

Endast kolm korda vanemale õpetajale pulli pärast külge lüüa on normaalne.
Nohikut kihlveo peale suudelda on normaalne.
Nende peale, kes sind kihlveo pärast suudlevad, vihastada on normaalne.
Vihastada, kuid samas salaja armunud olla, on normaalne.

Katsetada kõiki lenduvaid ja mittelenduvaid kemikaale on normaalne.
Katsetada ja vigu teha on normaalne.
Vigadest õppida ja mitte enam trippida on normaalne.
Ellu jääda ja edasi elada on normaalne.

Rasedaks jääda on normaalne.
Isegi rasedaks jääda, kuigi sa ei ole veel süütustki kaotanud, on normaalne.
Rasedust vältida on normaalne.
Rasedusvastaseid vahendeid vältida on normaalne.

Vältida, sest kardad, et ei oska peale panna, on normaalne.
Ikkagi proovida ja katki teha on normaalne.
Uuesti proovida ja piinlikkust tunda on normaalne.
Uuesti proovida ja koos naerda on normaalne.

Peksa saada on normaalne.
Vastu hakata on normaalne.
Mitte vastu hakata, sest kardad veel rohkem peksa saada, on normaalne.
Karta, aga ikkagi vastu hakata, on normaalne.

Endast märke maha jätta on normaalne.
Pinnakatele pidudele jälgi jätta on normaalne.
Seinte peale enda nime jätta on normaalne.
Viha välja joonistada ja kedagi sellega välja vihastada on normaalne.

Oodata, oodata, oodata, et kohe-kohe hakkab päris elu pihta, on normaalne.

---
Noor olla on normaalne.

Vikerkaar ja kosmos ja tähed

Panin Räpakiisu riiulisse tagasi, lehvitasin talle salaja, et müüja ei näeks ja astusin trepi poole. Sirutasin käe tasku poole, et vaadata, mis kell on ja kui selle sealt välja tõmbasin, juhtus midagi imelist. Minust uhtus üle tohutu soe laine, kui seda nägin. Aeg oleks justkui peatunud või pigem lihtsalt veidi aeglasemalt kulgema hakanud.

Neid oli kaks. Üks, paksem ja kogukam, sest neid oli seal tegelikult kaks ja klambriga kinni - pealmine oli igatahes sinine, kukkus kiiremalt ja konkreetselt ühele astmele. Teine, roosa, lendles aga kaunite piruettide ja kaartega allapoole väga mõtlikult. Vähemalt tegi ta minu mõtlikuks. Ja pani naeratama, sest vaatepilt oli meeletult kaunis.

Päev oli üldse ilus. Tõsi, selleks ajaks oli väljas juba hämar. Aga mitte selline rusuv-hämar, nagu Tartus, vaid hoopis teistsugune, kuidagi... Valgem ja rõõmsam. Jõulutuled sobivad vanalinna. Nende munakivide kohale ja ilusate majade vahele. Viru väravate väänkasvudele taustaks. Need ju pimedas ei helenda. Õnneks.

Tallinn on imelik linn. Enamik inimesi, keda tean, jälestavad seda. Tallinn väsitab, Tallinn on räpane, Tallinn on suur ja kole, Tallinn on paha. Imelik. Mina seda külge ei näe. Täna oli selline tunne, et kõik mu ümber naeratavad ja on lahked ja üldse. Sellised soojad. Mitte endassetõmbunud ja kahtlustavad. Ilusad, avatud inimesed.

Näiteks see poiss, keda ma Georg Otsa muusikakooli juures nägin. Ta vaatas mulle juba kaugelt otsa ja kui ma temast möödusin ja ta just väravast sisse pööras, naeratas veel laiemini, aga kuidagi häbelikumalt kui enne.

Või see mees, kellega kaks korda järjest rahaautomaatide juures kokku sattusime. Tema oli alati esimene ja teatas mulle naljakalt, et masin ei tööta. Mitte kumbki. Ja siis pöördus ta tagasi kunstigaleriisse, niimoodi muhedalt muiates. Vean kihla, et ta oleks mulle lehvitanudki. Tal lihtsalt oli selline nägu peas.

Või see naine, kes mind Pärnu maanteelt õigesse kohta Liivalaia tänaval juhatas. Tuli minuga suisa pool teed kaasa ja seletas mitu korda asja üle, näitas paari otseteed ka. Muidugi noogutasin iga kord ja tänasin, kuigi juba esimesel korral suutis ta asja selgeks teha. Ta oli lihtsalt kuidagi nii armas. Nagu tõsiselt.

Või mu töökaaslased, kes esimesest hetkest PÖFFi peakorteris lõid koduse tunde. Ei saa olla, et kõik on lihtsalt nii toredad ja sõbralikud ja naeratavad ja soojad ja... Ma ei teagi, sõnad saavad lihtsalt otsa :).

Või see poiss, kellega koos trolliga koju sõitsime ja kes kolm peatust enne minu oma maha läks. Ma pakun, et ta võis olla umbes 17-18-aastane. Meeletult ilusate tumedate silmadega ja tumedate juustega. Seljas kitarr ja käes kitarrikeeled, mida ta tee jooksul aeg-ajalt silmitses. Korra ta vaatas mind isegi pikemalt, muidu heitis lihtsalt kohati pilke. Kas ma juba mainisin, et tal olid meeletult ilusad silmad ja et ta meenutas väga-väga...?

Või siis näiteks see tüdruk, kes seal samas trollis istus ja lihtsalt kogu aeg omaette ja teistele naeratas. Ja mina naeratasin ka, sest seisin umbes kaks kolmandikku teest näoga tema ja selle eelmise poisi poole.

Kuidagi meeletult-meeletult positiivse tunde loob see kõik. Naljakas oli neid politseiautode voore linnas trallitamas näha ja naljakas oli ka see, et ma kullerina täna kolme erineva taksoga linna ühest otsast teise sõitsin ja asju ajasin. Pole tükk aega end nii rikkana tundnud. Nii emotsionaalselt kui ka otseses mõttes. Kuigi mina ise ju ei maksnud põhimõtteliselt midagi.

---
Mulle meeldib, et inimesed on nii ilusad ja head.

Oli hoopis ristist paremale jah?

Pakkuge aga, kuhu ma kohe lähen. Pakkuge-pakkuge-pakkuge! Need, kes arvasid, et Nõmmele, arvasid õigesti.

Lisa 17:07 - Ei olnud paremale. Vasakule oli ikkagi. Muidu kõik nii, nagu olema pidi. Liivahunnikud viitavad sellele, et varsti on see seis, mis varsti olema peab. Ilus oli :)

---
Jeeehaaa!

Levist väljas

Oi, kui põnev. Peaaegu terve Jõgeva oli minu telefoni jaoks leviauk. Sama asi on mu peatuspaigaga Mustamäel. No see ei ole lihtsalt võimalik ju! Noh, võibolla on asi selles, et ma reede hommikul kodust tulles oma telefoni antenni kogemata ära tõmbasin, aga ma panin selle ju tagasi ja pealegi... Pealegi oli kesklinnas mul maksimumlevi. Päriselt ka.

Tänane on selline vaikne perevärk olnud. Kõigepealt Cordeliaga rongi väljumise sissemagamine ja siis väike tunniajaline bussisõit Tartusse (niunäu, alles detsembris näeb uuesti). Tallinnas hängin sugulaste juures, tädiga šoppasime Prisma toidupoes ja kõht on praegu kodusest söögist mõnusalt punnis. Nummi.

Homme Nõmmele. Emmi tõenäoliselt ei näe, sest tema peaks hoopis Tartus olema. Loll lugu natuke. Aga vahet pole, me eile ka ei rääkinud ju. Peaks olema aega hoopis Hannaga Merlile ja Annule kaasa elada. Ja värki. Viimast vaba päeva enne tööd peab ju nautima ka. Mis siis, et vihma terve päev tuleb ja mul ei ole vahetusjalatseid ega vihmavarju. Jei indeed.

---
Levikasse? Yes, please!

*Gallia sõim*

No ei anna nii hale olla! Asjad on pakitud ja äratuskell heliseb. Mõlemad äratuskellad helisevad, sest peame minema samal ajal kahe erineva rongi peale. Platvorm on umbes 50 meetri kaugusel, kõik on ideaalne. Aga siis tuleb mõtlemine, et kell on nii vähe alles, pikutaks veel veidi. Ja järgmine asi on see, kui Cordelia isa tuleb uksest sisse ja kell on 8:46. Rongid väljusid 8:45. Ha-ha!

Lollakad. Lollakas. *taob pead vastu seina* Nüüd on see teema, et sõidame mõlemad Tartusse kiirrongiga ja mina sealt bussiga Tallinnasse. Eriti hea lahendus, eks ole... Fakaaa!

Lisa 17:03 - Mis te arvate, kas nädalavahetusel kiirrongid liiguvad?

---
Olen idioot.

Tähetund

Ehk siis Betti Alveri 100. sünniaastapäeva üritused Jõgeval. Jõgeval on vahva. Me resideerume Cordeliaga Betti Alveri majamuuseumis. Meil on ohtralt puuvilju, wifi ja üritusi, kuhu minna. Muide, kohalik kooliteater on päris hea. Vähemalt selle ühe luuleetenduse põhjal arvustades küll.

Hommikused kohtumised ja hommikused etendused olid täiesti... Olemas. Ja meeldivad. Mõni suuremal, mõni vähemal määral. Vaatasin kolm etendust ära ja siis Cordeliale bussi vastu. Vaatasime muuseumis ja linna peal ringi. Nagu perekonnaga ikka vabal päeval. Käisime koolis söömas ka. Varsti paar etendust, siis söök ja kontsert. Mis on positiivne.

PÖFFiga on nii, et olen hoopis paar päeva vähem ja staabis.

Lisa 17:59: Kaks minust luules pädevamat inimest vestlesid ja mina oskasin kaasa rääkida! VÄGA pädevalt! Ma olen enda üle uhke :D

---
Hetkel tutvustan kohalikele tänaõhtuse staari loomingut.

Panic! At The Disco

Kell 3:20 tegin silmad lahti ja hetk hiljem hakkas telefon piiksuma. Sõnumisaatja nägi just õudukat, et kell on 8:05. Mina hakkasin paanitsema, et tõsi, palju kell on??!!! Õnneks jagas mu plüüsist arunatuke nii palju, et magamist on veel nii umbes kaks ja pool tundi. Kebisin tagasi.

Nüüd ma olen natuke peata kana moodi. Pakkimine ei ole veel lõpetatud ja ma pole päris kindel, mida mul vaja läheb ja kuhu ma need asjad panema peaks. Et... Noh... Mida ja... Kus ja... Hetkel on prioriteet leida üles juuksehari, sest käisin öösel pesemas ja ei ole siiani seda üles suutnud leida ja ma näen välja nagu väike nõid. Mis ma võibolla olengi. Aga...

---
Pagan, mis kell see buss rongijaama läkski?!

Ann-Believable "Teele"

teel me silmapiiri taha
reisikaaslast otsime
et võiks leida vaikse koha
kus võiks olla üksi me

päike näitab meile teed
ja öösel sosistavad tähed
imeliselt lummab see
kui tead et oma rada lähed

ükskord ikka jõuame
tagasi me koduni
ära olnud oleme
et võiks minna edasi

teel me silmapiiri taha
reisikaaslast otsime
et võiks leida vaikse koha
kus võiks olla üksi me

---
Lihtsalt väga ilus asi.
Autor: Johannes Veski

Eile/täna/homme oli/on nii...

Eile õhtul istusime Piretiga Mokas, sealt suundusime teatrisse: "Kuidas elad? ... Ann?!" - Rakvere Teatri ja Viljandi Kultuuriakadeemia noorte koostöös oli. Kusjuures, palju parem, kui ma arvasin/lootsin. Väikeses Vanemuises oli peaaegu täismaja, mõned üksikud vabad kohal olid ainult. Lähemalt juba kirjutan teatriblogis.

Pärast etendust sai mujal ka käidud. Oli vahva. Nagu alati. Minu isiklik Ühtekas ja Cordelia ja see poiss, kelle vastu mul midagi ei ole. Päriselt ka. Mida veel? Massaaž oli hea. Tõsiselt valus oli enne olla. Pärast oli täitsa hea. Jah. Aga mu saapalukk läks ühikast ära tulles katki ja see oli ja on siiani pahasti. Kus on Tartus normaalne jalatsiparandus? Keegi teab?

Täna. Jõudsin üle kahe nädala esimest korda uuesti Pulleritsu loengusse. Magasin kolm tundi ja hakkasin uudist kirjutama. Kuna info sain kolmandast kanalist, siis tuli välja, et seda oli vahepeal muudetud. Ja ma ei teadnud täpselt, mis ülesanne oli, seega... Miinuspunktid. Kole lugu küll. Töö oli ka. Ja halb oli olla. Mitte töö, vaid... Ma ei tea, sain võibolla külma. Või midagi.

Peaksin hakkama asju pakkima ja oma tähtajast möödas koolitöid kirjutama, kuniks veel linnas olen. Õhtu osas on mingid plaanid ka olemas, nii et ei saa loota, et sealt aega näpistan. Jumal küll, millal ma ometi tubliks hakkan?! Pagan küll... Noh, vähemalt on muus osas, mida oodata. Homne Jõgeva-asi ja nädal aega pealinnas rügamist peaks ka mulle hästi mõjuma. Ma loodan.

---
Täna on Saade viimast korda. Elagu Saade!

Foto: www.etv.ee/noortekuu

Nii palju asju...

Lugesin just ühest blogist üht teksti, mis mu hingetuks võttis. Sarah Kane'i "Crave" oli ära tõlgitud "Julia" jaoks. Meeletult hea. Ma PEAN teatrisse saama. Täna saangi, aga pärast Anni tahaks Juliat ka näha. Nüüd enam kui enne.

Aga muidu. Meeletult valus on. Kaelal ja seljal ja millegipärast ninal ka. Eile õhtul sain küll kaks väga head massaaži, aga ka pärast neid vihtusin meeletuseni tantsida ja see vist praegu mõjubki. Igatahes valus on. Mitte küll "uih!" ja "aih!", aga... Okei, on küll. Mõlemad. Aga see on vist hea valu. Sest tantsida oli hea. Seltskond oli hea. See tegi kogu ürituse ka heaks. Aga valus on ikkagi.

Muus osas: kui keegi tahab mind alates laupäevast nädalaks enda juurde Tallinnasse võtta, siis andku teada. Mul on ööbimiskohta vaja. Mida kesklinna (loe: vanalinna) poole, seda parem (Nõmme sobib tegelikult ka ;)). Ei jõua ju igal hommikul töö ja kodu vahet sõita. Ja tegelikult ma ei tea, kas aega ongi. Aga jah. Anybody?

---
Ai! :)

Postkastimaffia

Sa ei tea, kes seda teeb. Sul pole vähimatki aimu, millal, kuidas või miks seda tehakse. Aga see juhtub. Just sinuga. Mina tean su küsimustele vastuseid. Ma tean veel palju asju, mida sul isegi ei tule pähe küsida. Aga mina tean. Ja ma tean veel paari inimest, kes teavad. Aga sina... Sina ei saa seda iial teada...

---
Sest sina ei ole Postkastimaffias!

Nüüd on siis nii, et...

Ärkasin ilusasti enne üheksat magama. Panin äratuskella kinni, puhisesin natuke ja läksin tagasi magama. Ja ärkasin uuesti siis, kui teine loeng oli juba alanud. Oi bl...

Laupäeva hommikul sõidan Tallinnasse ja olen seal nädal aega. Ehk siis, kui keegi minuga kaasa ei tule, siis ei näe ma teid nädal aega. Mis on nukker. Aga festivalimelu on ikka festivalimelu. Ja positiivseid asju ikka on. Aga ma hakkan igatsema. Ma usun. Ma tean.

---
Mis me täna teeme?

Elu kompliment. Päriselt.

"Sa näed välja nagu Tuuli Taul," ütles Peevee, kui oli meie lauda istunud ja mind veidi aega altkulmu tunnistanud. Siis võttis ta pastaka ja sodis mu vasaku käe ära.

"Sa näed välja nagu terroristist Tuuli Taul," itsitas Peevee, kui hakkasime ära minema ja oma mantli, salli ning musta baretiga laua kõrval seisin.

Muus osas käisin enne seda Cordeliaga sihiga majade vahel jalutamas. Õnneks läks. Varsti jälle. Niimoodi võib see amet isegi meeldima hakata.

---
Need semiootikud suisa pritsivad häid sõnu.

Kas ma sõidan ära?

Võimalik, jah. Kui, siis nädalaks ajaks ja pealinna. Viimase loengu ajal mulle helistati, ma ei saanud rääkida ja lubati hiljem tagasi helistada. Samas, ma ei kuulnud hästi, võibolla peaksin ise tagasi helistama. Aga jah. Ma pakun, et asi on selles väikeses asjas, miks ma peaksin reede hommikul Jõgevalt rongiga Tallinnasse sõitma ja seal nädal aega veetma.

Ma olen vaikselt mõtlema hakanud, et kui ma lähen, kas ma suudan. Ma tean, et ainult nädal, aga on inimesi, keda niigi harva näeb, lisaks veel loengud ja kontrolltööd ja tulevased eksamid. Ja Tallinnas oleks igasugust muud jama vaja enne ette organiseerida ja...

Aga samas oleks tegevust palju ja uusi inimesi ja, noh, me räägime ju ikkagi Tallinnast. Ehk siis, ma oleksin sunnitud veetma oma päevad vanalinnas ja nautima priilt muid hüvesid ka. Mis seal kurta, eks ole. Äkki just seda mul vaja olekski? Ma ei tea enam... Olen äraootaval seisukohal natuke.

Lisa 20:53 - Aarrgghh!! Mis mõttes nagu pani mu korterinaaber endale samasuguse helina, nagu temal?!

---
*mõtleb natuke Asja peale ja hakkab siis homseks esseed kirjutama*

"Somebody missed you a lot"

Genialistide tuju asendus kell üks öösel Placebo tujuga. Kestab siiani. Kogub tuure. Hästi.
Lisa 02:22 Hahahahalb :P. Kuulan lugu "Taste In Men" ja Brian kordab juba eiteamitmendat korda: change your taste in men.

Mul on Orkutis üks fänn juures. Ma panin tähele, kes see on. Juubeldan senini.

Esmaspäev on. Päriselt ka. Tuleb üle elada. Teisipäev ka.

---
Protege Moi

Ah et nii või?

Tegin testi ja sain sama tulemuse, mis Tõnisel.

---
See ei näita vist midagi.
Või käin ma liiga palju Zavoodis.

Kuidas ma võisin küll...

...mainimata jätta, et ma nägin eile (või pigem oli see siis juba täna) Jaanust! Ei unustanud, aga lihtsalt ei maininud. No ma ei saa aru, kuidas ma küll võisin. Ikkagi Jaanus ju. Zavoodis ja suisa kahel korral kolmest, mil ma seal käisin. Olgu öeldud, et minu andmetel (Mariliis ütles) ongi Jaanus Zavoodis ainult kolm korda käinud. Vot.

Lisa 19:40 Jaanus andis mulle täitsa hea mõtte bakatöö jaoks. Tubli poiss!

---

Sai nüüd kergelt Jaanuse-keskne postitus, aga ta on seda väärt. Ütle: "Jaanus!" :P

Ma lihtsalt ütlen, et...

Eile oli väga vahva. TROD on vahva. Kuidagi hea päev oli. Ja õhtu ja öö. Koju sain alles kuuest. Sellele eelnes päris pikk aeg, kui Cordelia ja Face'iga tänavanurgal seisime/hüplesime ja naersime. Pärast kõiki neid olemisi ja kohti, kus käidud sai, selline kokkuvõttev kvaliteetaeg.

Vähemalt viimased pool tundi (tõenäoliselt kisub juba sinna ühe täistunni kanti, kui järele mõelda) kuulan üht lugu. See ei ole pikk, lihtsalt repeadi peal on. Richard Waltersi "All At Sea". On jah hea. Tekitab jah sõltuvust. Ma olen täitsa nõus. Selle ja muude asjadega ka, millest räägitud sai.

Traditsiooniks hakkab üks asi kujunema. Ja üldsegi mitte halvaks. Ma ei suuda ju õhtuti kodus olla. Täna ka mitte. Lähen istun kuskile, äkki kirjutan või joonistan üle mingi aja midagi. Või lihtsalt joon teed. Tõenäoliselt Cordeliaga. Pole ju NII AMMU teda näinud. Ja juttu jätkub kauemaks. Nagu alati.

---
Minge nüüd ja püüdke Emojõest oma emo kinni.

Oioioioioioioi

Siiri on nii mina, kui vähegi olla saab. Või olen mina nii tema, kui vähegi olla saab. Igatahes - liiga palju kokkusattumusi. See on naljakas tegelikult... Sellist head moodi.

Maailm oli täna vahva. Jälle. Zavood kah talutav. Head friikartulid. Ja Narva mnt ühikas ka kuidagi kodune. Pelmeenid saavad kohe valmis. Peab veini kõrvale panema ja sööma minema. Ei kurda.

---
Ja keegi ometi taipas veidi mu kaela mudida!

Punktist A punkti M

Läbitud punktid:
a) kodu; > b) Lina kaltsukas; > c) Comarket; > d) Moka; > e) Ülikooli Kohvik; > f) Vanemuise teater; > g) Shakespeare; > h) Vanemuise teater; > i) Werner; > j) Maailm; > k) Zavood; > l) Zavood; > m) kodu.
Ma mõtlesin, et huvitav, milline peaks mu päev välja nägema siis, kui otsustan läbi käia terve tähestiku väärtuse võrra punkte. Huvitav. Ma ei mõelnud tegelikult pikalt, viskasin homse varna selle mõtte. Oi, nüüd ongi homme. Oipagan...

Põhiklotsid:
Piret ja Ingrid.
Aga tegelikult tooks ma mõned inimesed veel välja. Need, keda erinevates punktides või nende vahel nägin ja kes naeratama panid (nägemise järjekorras siis). Kerstin, Kristiina, Martin (2x), Lennart, Marta, Alo, Annu vanemad, Mihkel, Hele, Juku, Liis, Peeter. Ja tegelikult lisaks kaudselt veel Cordelia ja Merli ka. Vot.

Tarbitud asjad:
Söök: 1/4 pakki pelmeene hapukoorega, šokolaadikook, Firenze pizza, maguspalmik, kirsi-kohupiimakook. Pluss minu sõltuvusaine Mynthon.
Jook: umbes pool liitrit teed, umbes liiter Coca-Colat, üks kakao, üks jäätisekokteil, lonks viskit.
Muud: vastuvõetud kallistused, naeratused ja üks põsemusi.

Tuju tippuviijad:
Emm ja Genialistid. Ja Ursula.

Tunnen puudust:
Tahaks kaissu ja pagana päralt ometi seda massaaži, mida mu selg ja kael ootavad. Ja nüüd juba tahaks natuke Coca-Colat ka veel.

---
Algne plaan kluppi kah minna ei saanud (jälle) teoks. Mine võta kinni. Ju siis pidi nii minema. Ju siis on alati nii minema pidanud.

Absurditeater

Vahel on nii, et juhtuvad absurdsed asjad. Neid juhtub järjest ja väga palju. Ja sama seltskonnaga. Aga kui seltskonnas on toredad inimesed, siis on vast hästi.

---
Mina olen juba tükimat aega kodus ainuke, kes kalendris punast ruudukest edasi tõstab.

Ultramelanhoolia ja koduõunad

Vahepeal oli juba täiesti arvestatav. Naljakas, kui heaks võivad tuju teha üksi kodus olemine, söögitegemine, pehmed juuksed, hea muusika ja ilusad inimesed. Mis siis, et telepurgi sees. Ikkagi. Aga siis tulid teised koju ja hämaraks läks ja MSN ei tööta ja üldse. Kurb muusika mängib ka. Ja ma ei talu seda pimedust, mis mulle siin peale pressib. Ma ei talu. Sellepärast jooksengi välja, selle pimeduse sisse, kuskile valgesse ja lärmakasse kohta ja vaatan, mida toredad inimesed teevad. Ma pean välja saama, sest siia jäädes ma lämbun.

---
Vikerkaar. Ja kosmos. Ja tähed. Ja kosmos.

Öö valge on õnn vol2

Jah, ma kuulan seda hetkel umbes kuuendat korda järjest. Meeletult ilus lugu. Priit kannab hästi välja. Meeletult ilus lugu. Ja sõnad on kaunid, nagu Ennole kohane. Mõned read on hetkel teistest tähenduslikumad või lihtsalt... Jäävad hetkel meelde. Meelele. Kuidagi. Meeletult ilus lugu.

Nii pehme on valge öö hämaram tund.
Nii pehme ja sügav ta meel -
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl,
kel sõnu siin leiaks veel keel.

Kus on su kallas ja kauge rand -
silm, miks sa ei leia veel und?
Pool valgust, pool varju, see südame tee;
pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see -
on üürike õnnestav tund.

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn -
veel kuskil on otsata hää -
kõik kordub, ons kordaja isegi uus,
see küsimus helises mõnegi suus -
las mõtetest vabaneb pää.

Las olla kõik kallas ja kauguse rand -
ööl tuhat on paitavat kätt;
käi tasa ja laula nii üksinda teel,
et vabaneks kõigest kord kütkenend meel -
ööl tuhat on aitavat kätt.

Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm -
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl -
las särada õnnelik silm.

Praegu on hästi. Nägin... Huvitavat unenägu, meeldis. Sain kaua magada, sest ei tahtnud oma ajunatukest väga MKUMiga vägistada. Kerni loeng oli vahva. Marteni järele igatsesime ja liiga palju rahvast oli kohal. Aga hästi on ikkagi. Ma olen täna suisa paar korda naernud. Päeval on täiesti talutav, vahel vahvagi. Masendus hiilib pimedusega ligi. Sellepärast ma ei suudagi õhtuti üksi olla.

Või selles mõttes, et kui ma oleksin päris üksi kodus, siis ma suudaksin isegi nautida, tegeleksin endaga, kuulaks muusikat ja tantsiks ja laulaks ja vaaritaks või midagi. Aga ei saa, kui kaks inimest veel on. Niimoodi mulle ei meeldi üksi olla. Sellepärast ma peangi kusagil mujal olema. Kallimate inimestega kui siinsed. Ükskõik, kus või kuidas või mitmega täpselt. Aga ma ei suuda lihtsalt niimoodi.

Aga praegu on hästi. Lähen mõnulen natuke jooksva vee all ja loodan, et see kuramuse asi mulle pähe ei kuku. Oleks rull, siis veel, äkki tuleks midagi headki sellest, aga see asi (dušiotsik vms) on ju päris raske. Pahasti. Hoian pöialt iseendale. Ja siis tuleb Saade. Ja siis on hästi. Siis on paremini veel. Ja ehk ei tule õhtul musta masendust jälle. Ehk ei.

---
Teist korda toon sõnad blogis ära, aga lihtsalt - meeletult ilus lugu. ju

Laintesse heidan end...

Minu elu käib lainetena. Selles suhtes on nii, et kes iganes on väljendi "elumere lained" autor, retsept, ta teab, millest jutt käib. Praegu on novembri keskpaik. Ilm läheb pimedamaks, külmemaks. Vahepeal harjusin juba lumega ära, nüüd on see sulanud ja igal pool sopp laiali. Pimedam. Mustem. Masendavam.

Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki. Alustasin üht mõtet ja lõpetasin hoopis NO-teatriga. Läks nii. Ma ei ole seda lavastust näinud, aga pealkiri on hea. Ja tegelikult see mõte ka. Parem kui minu oma. Vähemalt see, mis oli ja mida ma isegi ei mäleta enne.

Mõned tunnid tagasi oli mul imelik olla. Ma ei ole harjunud õhtul kodus olema. Enam mitte. Imelik. Üritasin siis selgust saada. Vähemalt selles, mida ette võtta. Mõtlesin ja mõtlesin ja lõpuks avastasingi Liisiga rääkides, mida mul vaja on. Kuuma vanni, lemmikmuusikat kõrvale, massaaži ja kaissu.

Eelnev haakub natuke üle-eelmise lõiguga. Aga probleeme on ka. Esiteks on vanniga jama, pole korki ja värv on maas ja vanni ei saa teha. Teiseks pole kedagi, kes massaaži teeks ja kaissu võtaks. Ainus, mis seega alles jääb, on lemmikmuusika ja seda ma kuulan nagunii iga päev. Selg on ikka veel kange ja sooned valusad. Seega spliin.

Tahaks midagi teha. Päeval oli tuju parem, Maailm oli lege ja üldse. Tahtsin mingile kontserdile minna ja seal end välja elada. Tantsida ja hüpata ja karjuda ja elust mõnu tunda. Praegu on natuke masendav. Ma ei talu seda pimedust niimoodi. Nüüd tahaks midagi muud teha. Midagi lolli. Loll lugu, kui ma oleksin kellegagi, kes takistaks mind end hävitamast. Olgugi et ainult kujundlikult. Nii suur spliin mul ka ei ole.

Aga ikkagi. Selles mõttes on täitsa hea, et ei ole kedagi, kes mind armastaks. Sest mul käivad vahel need masendushood peal ja siis ma ei ole tore inimene, kellega vestelda. Vähemalt mitte nendele, kes sügavamat vestlust tahavad arendada. Teistele ma teen ikka head nägu ja kinnitan, et kõik on hästi, kõik on korras.

---
Aga midagi vahvat ka: Emm joonistas kala.

Mõtleme üle...

Esiteks, tervel leheküljel pole postituste juures enam ühtki fotot. Masendav. Pole võimalust uusi teha ja vanu asju... Ma ei tea, ei hakka üles panema. Tahan korralikku kaamerat, ma ju räägin. Või, noh, üldse. Mingisugustki.
Lisa 11:31 - nüüd panin mõned pildid kah, et oleks värvilisem.

Teiseks, ma olen väsinud. Metsikult. Kõigest. Ja ometi pole ma eriti midagi teinud. Äkki sellepärast olengi? Tunne on selline, nagu pärast nädalavahetuse pidu Zavoodis, kus see troostitus on mentaalselt ja füüsiliselt täiesti ära kurnanud. Jube.

Pluss ma mõtlen üle. Ma proovin mitte, aga ma mõtlen siiski üle. Ja ma ei tea. Ma vist tahaks teada, selgust saada, aga samas ma ei tea ka. Äkki mulle ei meeldi see? Ma ei tea, kas ma peaksin tahtma või ei. Kas ma peaks teadma või ei. Siin tuleb see peegli-puhastamise võrdlus, et kui peegel on hägune ja tahad asju selgemini näha, puhastad ja äkki kriibid ära ja siis ei aita enam miski. Nii et... Ma ei tea.

---
Mõtle vähem, loe rohkem.

Mis ma teen?

Olin produktiivne täna. Kirjutasin üle saja aasta (või nii) luulet. Neli luuletust, kui täpsem olla. Üks ei olnudki väga halb. Aga lugege ja arvake ise.

"Ma olen Maast kuulnud,"
ütles Jumal
ja küsis, kuidas sisalikel läheb.
Ta ei saanud aru,
kes olen mina,
tema näo järgi loodu.
Ma rääkisin ja tema kuulas
ja poetas lõpuks mokaotsast:
"Nojah, ma pole seal ammu käinud"

---
Seda ma tegingi.

No on kahtlane...

Mul on lihtsalt niivõrd meeletult hea tuju, et see ei ole normaalne. Põhjust suurt nagu polegi, lihtsalt AV loengud olid täna nii head. Ja mul on nii vahvad kursakaaslased ja ilm on nii ilus, mis siis, et mu lemmikpelmeenid on poes otsas ja pähkliteta müslit võimatu leida.

Esimeses loengus rääkis üks ameeriklane meile modernistlikust ja postmodernistlikust fotokunstist ja näitas slaide ja oli muhe. Kirjutasin eilsest kantuna neli uhiuut luuletust ja märkisin päris palju häid mõtteid üles, mis mehe jutust kõrva jäid. Oli produktiivne ja huvitav.

Tavalises loengus vaatasime minu kümne aasta taguseid lemmiksaateid. Ehk siis Ilmar Raagi FFRIIK! oli plaanis. Umbes 5-6 saadet vaatasime ära ja nii meeletult hea oli ära tunda, oh, seda ma ju mäletan, seda ma tean. Naljakas oli ka natuke. Kümne aasta tagused Maimik ja Kilmi näitasid nägu ja ajasid juttu. Lihtsalt võttis itsitama. Ja Mr Bean ja Monty Python.

Ja üldse... Me peame tegema eesti ffriigifilmiõhtu! Vihjan seda oma pereliikmetele, ma tean, et ühel on kodus päris aukartustäratav videokogu. Nii et... Võiks ju plaani võtta. Eks? Ma juba märkisin üles mõned asjad, mida näha tahaks ja värki. Teeme? Eksju-onju?

See hea tuju tekitab kahtlaseid mõtteid. Selles mõttes, et... Kui kõik on nii hästi, siis peab kohe mingi halb uudis tulema, sest kõik on hetkel kuidagi liiga happy-chappy. Või nii ma vähemalt mõtlesin. Cordelia käskis vähem mõelda ja ütles, et "Dream as if you’ll live forever. Live as if you’ll die today." Peaks vast jah.

---
Et siis... Happy-chappy!

"I see trees of green..."

Eile oli nii üüratult vahva õhtu, päriselt ka. Pärast Creppi istusime umbes viis tundi Zavoodis ja lihtsalt rääkisime, lugesime luuletusi ja märkisime ägedaid laule üles. Üle pika aja ei mõjunudki Zavv masendavalt. Üle pika aja polnud seal olemisel vajadust alkoholi juua. Pole seal pikka aega käinud ka. Väikese egoboosti sain ka, või, noh, kuidas nimetadagi seda, kui paari tunni jooksul 9 meest külge lööb (jah, ma pidasin arvet). Mis siis, et ma kordagi vedu ei võtnud. Aga siiski.

---
Cordelia on ikka meeletult vahva inimene. Aitäh, et sa olemas oled :)

Ja tagasi taaralinnas...

Üle pika aja oli hea meel tagasi Tartusse tulla. Pärnumaalt sain positiivse laengu, vist suisa mitu, ja tulin hea tujuga. Heas tujus on süüdi siis:

* minu emme;
* minu kool;
* 8 G. Otsa noormeest;
* minu kallid sõbrad;
* minu armsad õpetajad;
* "Heiki" *khm* "Ott";
* see tänavanurk Tallinna maanteel;
* Annu ema tehtud õunakook;
* hea uni;
* Apollo raamatupood;
* minu emme;
* minu issi;
* viinamarjad;
* minu kass Pontsik;
* ohtralt Coca-Colat;
* Elvis;
* lumesadu.

---
Ma lähen siis varsti välja Cordeliaga lumeräitsakaid püüdma.

Terminaator 2 ehk Blogger-Beta pitsib

(jätkub...)

7. Café Wilde vs Ülikooli Kohvik
* enim pakutud ja ühtlasi õige vastus: Café Wilde (6)
* selgitus: üks on kodu ja teine see koht, kus on loengute vahepeal lähemal käia. Aga hinnad on mõlemas kohas juba nii, et lähen pigem õhtul Catwalki kui kumbagi neist. Aga kui valida, siis kindlasti Wilde.

8. Ameerika vs briti huumor
* enim pakutud ja ühtlasi õige vastus: briti huumor (12)
* selgitus: tordiga näkku või Monty Python? Milles küsimus?

9. Huulepulk vs ripsmetušš
* enim pakutud ja ühtlasi õige vastus: ripsmetušš (6)
* selgitus: see küsimus sai testi eesmärgiga olla popp ja noortepärane. Lahendus saabub tänu sellele, et üht ma kasutan, teist mitte. Noh, kui välja arvata mingid väga erilised puhud, näiteks kostüümipidu või kooli lõpetamine või… Mida iganes, ma ütlen, mida iganes.

10. IRL vs URL
* enim pakutud: IRL, võrdselt ägedad ja ei lähe kumbki (kõiki 4)
* õige vastus: võrdselt ägedad
* selgitus: on olnud igasuguseid perioode. Mingil hetkel oli URL esikohal, siis päris pikalt IRL. Nüüdseks on seis stabiliseerunud, ei taha kumbagi jätta. Võtaks ikka kohe mõlemad :)

Nii, lõpetuseks olgu öelnud, et igal küsimusel oli neli vastusevarianti. Ehk siis vastavalt esimene/teine võimalus ja lisaks veel „võrdselt ägedad” ja „ei lähe kumbki”. Aga see pole veel kõik! Veel statistikat. Teeks harjumuspäraselt Excelis, aga mitte seekord siiski.
* kokku lahendas testi „Versus” 13 inimest
* neist 9 nais- ja 4 meessoost
* parimad naised (ja ühtlasi parimad testitäitjad) olid Merli ja Diana – 70%
* parimad mehed olid Johannes, Meelis ja Jaan – 40%

---
Uus asi üles. Enne ma ei lõpeta, kui keegi sunnik lõpuks ometi 100% ära teeb. Kaua võib?!

Mine ära, reit! Vol3

Ma teen kiirelt siis. Asjaga (vist) seoses mainin ära, et ma olen uuema slängiga kursis niipalju, et tean, mida tähendab sõna „põhiklots”. Selles on oma süü meedialaagril, mis õnneks pole sugugi nii masendav, nagu seda on sait nimega rate.ee. Aga jah, mida ma ikka mölisen. Löön teid siis kõigepealt pahviks vana asja meeldetuletamisega ehk ai praudli present: STATISTIKA!

1. HTG vs MHG
* enim pakutud: HTG ja MHG (mõlemat 4)
* õige vastus: HTG (4)
* selgitus: MHG-ga olen ma viimasel ajal jube palju asju ajanud ja direktor on vahva ja vilistlased, keda tean, ka, aga HTG on ikkagi sõpruskool ja maja ja inimesed on kuidagi südamelähedasemad.

2. Tallinn vs Tartu
* enim pakutud: Tartu (9)
* õige vastus: Tallinn (2)
* selgitus: vana arm ei roosteta. Tallinn oli on ja praeguste vaadete kohaselt jääb ka ikka pikemaks ajaks mu lemmiklinnaks Eestis. Vähemalt vanalinn.

3. Ei kommenteeri.

4. Kohv vs tee
* enim pakutud ja ühtlasi õige vastus: tee (9)
* selgitus: ma ei joo kohvi. Lihtsalt ei joo. Ei joo ja punkt.

5. Luule vs proosa
* enim pakutud: luule ja proosa (mõlemat 5)
* õige vastus: võrdselt ägedad (3)
* selgitus: mul on mõlemad perioodid peal käinud ja mõlemad on meeldinud ja meeldivad siiani. Ärge sundige mind valima…

6. Paradise Crew (end. Elav Legend) vs Ursula
* enim pakutud ja ühtlasi õige vastus: Ursula (10)
* selgitus: testi lihtsaim küsimus vähemalt minu jaoks. Uska on tore koolivend ja vahva inimene, aga… No palun! NO PALUN!

Vahel juhtub ka nii...

Leidsime eile Piretiga vigase kassipoja. Pärnu tänavalt Cibuse lähedalt. Lamas teine vaikselt kõnniteel, kui mööda läksime. Hakkas näuguma, kui seisma jäime, aga ei liigutanud ennast. Ma tundsin, et midagi on valesti, aga ei osanud midagi teha ka. Ja ühel hetkel ajas kiisu end olemasolevatele käppadele püsti ja komberdas Pireti jalgadele.

Kassike oli ilus, pruunivöödiline. Aga ühe esikäpa asemel oli lühike könt, teine oli puruks ja samamoodi üks tagumine. Ma ei tea, kas katki sõidetud või mõne koera poolt puretud. Ma ei tahaks uskuda, et keegi seda looma piinanud oli. Ma ei tahaks uskuda, et keegi maailmas nii julm võib olla. Ma tahaks seda kõike eitada.

Ma ei osanud muud teha, kui võtsin külmetava ja piinades kiisu sülle, tegin pai, sosistasin, et kõik saab korda ja soojendasin teda. Piret helistas oma isale, kes tuli ja meid autoga loomakliinikusse viis. Alles seal ma nägin, kui halvad lood tegelikult olid. Arst ütles, et 99% on kindel, et midagi paremaks ei muutu, tõenäoline, et kiisu tuleb magama panna.

Autost välja tulles hakkas kiisuke uuesti näuguma. Liiga kiired keskkonnavahetused ja liiga väike kass, et aru saada, mis toimus. Liiga suur vapustus vist ka. Aga autos oli ta vait ja lõi mu süles nurru. Sellepärast ma ei suutnudki ära minna, kui arst ütles, et lootust ei ole ja loomake tuleb magama panna. Ma lihtsalt ei saanud nii. Aga pidin.

Vist oligi parem. Ma olen viimasel ajal üsna palju saatusele mõtlema hakanud. Ju peavad asjad nii minema, nagu nad lähevad. Ju siis me pidime ta leidma. Üksi piinades surnuks külmumine ei ole eriti ahvatlev küll. Kui mitte midagi muud, siis vähemalt oli tal lõpus parem. Keegi tuli, kes teda soojendas ja valu ära võttis.

---
Mu kindad ja sall lõhnavad ikka veel selle kiisu pärast kergelt kala järele. Niipea ma ei unusta. Ja kui teada saan, kes seda tegi, siis ma ei andesta.

Asjadest, mis mind morjendavad

* „Tyra, nett on nii fucking aeglane!” kui tsiteerida üht viiest minust kahe meetri raadiuses istuvast arvutiomanikust. Ehk siis, ma ei ole viimased veerand tundi ühtegi kirjakasti sisse saanud ja enamik veebilehekülgi, mida regulaarselt külastan, ei tule lahti. The page cannot be displayed. No tore on.

* Ma olen passiivne ahelsuitsetaja. Täiesti masendav. Ühest küljest on see täiesti talutav – ehk kui ma tean, et inimesed, kes suitsu tõmbavad, on tegelikult täitsa toredad ja et nad teavad, et see mulle ei meeldi ja piiravad seda natuke. Ehk siis
a) ei suitseta minu seltskonnas;
b) suitsetavad minu seltskonnas vähem;
c) suitsetavad minu seltskonnas arvestavalt (puhuvad mujale vms).
Aga kui ma istun kuskil söögikohas ja mingid jorsid tossutavad mõnuga pahvakhaaval seda halli suitsu mulle näkku, siis... Minu arvates ongi maailmas liiga palju inimesi. Kuigi see on hoopis teine teema, millel võib vabalt kunagi pikemalt peatuda.

* See, kui mingi jorss, kes tulistab torust ühtesid rullnoklikke väljendeid teiste otsa ja pahvib mulle tossu näkku, mind jõllitab. Ja näeb seejuures väga rullnokk-jorss välja. Olgu öeldud, et sellised isendid mulle peale ei lähe. Ja sellise tähelepanu ei ole meelitav ka. Up yours!

* Mõttetud „kunstihuvilised keeleteadlased”, kes oma oskamatust bussipeatustes demonstreerivad. Täiesti rusuv on maaliinibussiga sõita. Päriselt ka. Üsna alles hiljuti sai Tallinn-Pärnu maantee korda ja bussipaviljonid ka. Okei, üsna koledad, aga vähemalt olemas. See ei tohiks anda õigust neid väga inetuks teha. Mind ei huvita, et kellelgi on palju vaba aega, mida ta ei oska otstarbekalt ära kasutada ja maandab ennast võimalikult suurelt igale poole maalides erinevaid suguorganite nimetusi ja muud säärast. Lihtsalt niisama. Ilma mingi kontekstita. Masendav.

* Üldse, ma olen rohkem kartma hakanud kui enne. Enda ja teiste pärast ka. Ses mõttes, et enne Dajani-asja teadsin ma ka nendest ohtudest ja muretsesin natuke, aga see kõik võimendub niimoodi. Ma üldiselt ei vihka midagi ega kedagi, aga eile õhtul, kui Port Arturi parklas üks autoäss (vähemalt tema enda arvates, ma usun) demonstreeris kummide vilinal oma "oskusi" jääl toime tulla, siis... I hated you, bro. And all your kind.

---
Jorss läks ära ja üks arvutiomanik ka, Annu tuli Mukki sööma. Seega hakkan nüüd positiivsematele asjadele mõtlema. Ja varsti lähen kooli ka!

Ma ei Ko-Ko-Ko-kokuta!

Ehk siis. Istun üle väga pika aja jälle Mukis ja olen kasulik. Endale ja ühiskonnale. Teen MKUM-i kodutööd ja aega õhtuni parajaks. Minu viies KoKoKo tuleb. Tegelikult on juba peal, aga mina lähen Sütevakasse mingi kolme paiku. Rääkisin eile Matiga ja mulle on paar üllatust soolas, nagu välja uurisin. Ma ei ole seda kellelegi veel rääkinud, aga tahaks seal ka natuke kasulik olla. Plaane on. Ja seda ma ju oskan. Ja mul on tunne, et mind läheb seal vaja ka. Tahaks igatahes loota, sest inimesed on liiga uued. Mina ei ole. Mina olen väga vana. Vähemalt nendega võrreldes.

---
Andres ahastas, sest et "Ta jälle tantsib Otiga" - klõpsu tegi õigel ajal Merli.

Kõik on hästi...

Meedialaagrist saadik on meil Ly ja Jaanusega see „Kõik on hästi, kõik saab korda” öeldes kallistamine nagu väike sisenali. Ikka veel. Aga praegu pole erilist vajadust seda enam teha. Kuigi ikka on naljakas, sest teised ei saa aru, mis teema on. Aga hetkel ongi asjad üsna hästi.

Kõik, kes mu pärast muretsenud on – pole põhjust. Ma tean, et olen eilsest õhtust saadik n-ö kadunud olnud, aga mul on omad põhjused. Pealegi on telefonil aku tühi. Muutun kohe koju-koju jõudes telefoni teel kättesaadavaks, kui laadima panen. Ausõna. Sest praegu ma olen alles teel.

Ehk siis – jei! Varsti olen maal metsade keskel ja vaatan, mida mu pere viimase kuu aja jooksul teinud on. Muidugi see hea asi ka, et lõpuks ometi saan soojad riided ja talvesaapad kätte. Vahepeal oli ikka üsna nukker väljas olla oma sametjakiga, kui lund näkku tuiskas. Vähemalt on Cordelia abiga mantel olemas. Ja pühapäeval-esmaspäeval saan saapad ja sokid ka tagasi anda :D

Eilsest natuke. Piinamismuuseum oli suht kriipi. Keskajal olid inimesed nii leidlikud, et täitsa hirmus hakkab. Ma ei taha mõeldagi neile tuhandetele süütutele inimestele, kelle rinnanibud ära rebiti, kelle ihust kraabitsatega tükke ära tõmmati, keda igasuguste asjade sisse pandi või otsa kukutati ja… Mingid hetked olid suisa füüsiliselt valusad, sest mul on kahjuks ikka kuradima hea kujutlusvõime.

Kinos käisin ka üle pika aja. Maimiku ja Kilmi „Müümise kunst”. Point oli juba umbes filmi keskel selge, see lõpuosa venis ja venis kuni äkki lõppes asi lihtsalt ära. See, mida selle lisaasjaga öelda taheti, jäi seega selgusetuks. Üldiselt… Oli hetki, mil oli naljakas ja hetki, mil oli lihtsalt piinlik. Ja siis oli see hetk, mil ma avastasin, et Mait on suurel ekraanil. See oli täitsa vahva.

Ristimispidu oli… Üsna metsik. Meie bool on ikka üks salakaval asi. Mul on viimasel ajal üsna hea põhi all, et oma kümme topsi seda välja kanda, aga siiski. Ühel hetkel avastasin, et olen ikka väga purjus. Mis oli natuke naljakas ka, sest mõistus töötas kainelt edasi ja sain aru, mida teen ja mis toimub. Naljakas, kui kiirelt ma kaineks saan, kui sellele mõtlema hakkan. Istun ja mõtlen, nii, ma olen purjus. Kas see on hästi? Ja siis olengi kaine. Aga samas on see jube hea vabandus teha asju, mida ma tavaliselt ei teeks. Nii et jah. Oli ikka väga huvitav õhtu. Tõepoolest.

---
Ega mul muud polnudki öelda.

Saamisest ja mittesaamisest

Tahtsin täna teatrisse minna. "Kuidas elad... Ann?" on täna väikeses Vanemuises. Aga tundub, et täna ei vea välja, saan vast järgmine kord. Natuke kahju on.

Aga see-eest on kaks asja, mida ma täna saan teha ja kuhu minna. Esiteks, Cordelia ja Co'ga läheme täna piinamismuuseumi. See mõte on juba tükk aega piinanud ja nüüd siis lõpuks saab. Jei.

Teiseks, mõtlesin ja mõtlesin selle peale ja üle ja üldse ja siis eile, veidi enne südaööd sai osavõtumakse sooritatud. Täna ootab mind siis meie rebaste pidu. Nummid noored poisid ja tüdrukud saavad peegliga pähe nagu meie mullu. Nii armas!

---
Olen kursuse- ja osakonnaplaanis tagasi sotsiaalsel kaardil.

NII NUMMI!!!

* Esiteks, mis mind ajendas sellist pealkirja kasutama - jõudsin koju nii poole kahe paiku umbes ja meie maja ees on esimene lumememm. Selline suur ja hästi positiivne, kaks lillemütsikest peas. NII NUMMI lihtsalt!

* Teiseks, Cordelia on mu isiklik stilist. Ehk siis tema paneb mu riidesse. Tema valis mulle õige mantli kiirelt välja ja tema andis mulle jalga kuivad sokid ja saapad ja teadagi, mis ta minuga veel teinud on. Nummi oled :)

* Kolmandaks, Tajo tegi veidi tagasisidet ja laagri suhtes olen ma üks laste lemmikuid. Ehk siis grupijuhtidena saadud keskmise hinde ja valikloengutele antud keskmise hinde järgi olen mõlemas kategoorias esikolmikus. Nummi!

* Täiendatud 15:07
Tänane eesti rahvajutu loeng mõjus väga positiivselt. Külalislektor Piret oli ja on selline... Lihtsalt meeletult soe inimene ja kõik need lood ja jutud, mis ta rääkis ja üleüldse, see üks suur lugu, mille sees me täna kõik olime, oli nii meeletult hea. Mul on igatahes hea meel. Ja nüüd ma tean päris täpselt, kuidas ma oma lapsi kasvatama hakkan. Nagu tõsiselt. Ja ma tean, kuhu ma kindlasti järgmise Folgi ajal lähen. Kontserditele lisaks, muidugi. Jah.

---
Tegelikult on "nummi" kui selline minu arvates natuke nilbe sõna. Aga kõik on hästi! Selline roosa ja kohev - nummi. Või nii.

Lumi tuli maha ja...

...valgeks läks maa... Ja mul ei olnud endiselt mantlit/jopet ja mu kevadsügis-saapad olid endiselt katki. Ja on siiani. Ja said täna läbimärjaks. Aga kõik on hästi, kõik sai korda. Sest mul on oma pääste(lume)ingel, kelleks on ei keegi muu kui Cordelia.

Ehk siis, jooksin pärast seminari poest ja kodust läbi ja sain siis Cordeliaga kokku, et shoppingule minna. Käisime Puiestee tänaval ja kümme minutit poes päädis uue mantliga. Mitte küll kuus, aga 55 krooni. Ja siis kõnekaart ja kuupilet (Jaa! Mul on lõpuks ometi Tartu linnaliinide kuupilet!) ja bussisõit Narva mäele ja teinegi kaltsukas sai enne kinnipanekut läbi vaadatud.

Ja siis bussiga Exclusive'i poodi Vahi tänaval. Sai tükk aega enne seda ja pärast sedagi lumes vantsitud ja sealne kohvik-baar pandi tund enne õiget aega kinni, nii et kohv ja tee jäid manustamata. Lõpetasime siis Cordelia pool hõõgveini, kõrsikute ja piparkookidega, enne veel banaani ja makarone neelates. Ja kestab see õhtu siiani. Pärast CSI'd pole telekast küll midagi põnevat tulnud, aga kes teab. Lootusetus sureb ju viimasena, nagu ma täna varemgi olen öelnud ;).

---
Täna olen suutnud umbes kolm korda endalegi märkamatult oma käekella maha libistada.
Pildi tegi Cordelia.

Mis mõttes nagu?

Läbi sai. Kaheksas NMK meedialaager siis. Läbi. Valikloengud pidasime ära, ajalehed ja auhinnad jagasime kätte, lapsed saatsime koju, klassid kontrollisime üle, staabi pakkisime kokku, embasime üksteist läbi... Kõik peaks nagu korras olema. Ja ongi nii. Ja nii ongi. Läbi.

Kuidagi hea tunne on. Üks asi on muidugi see, et kolm ägedat, ent siiski vaevarikast päeva on läbi ja meeletu kergendustunne on. Teisalt on hea kodus olla jälle. Hetkel üksi ja nii ongi kõige parem. Naudin veel viimaseid tunde enne Kairi ja Katrini saabumist. Ma isegi ei tea, kes millal tuleb, nii et ei oska arvestadagi, kaua mul seda kvaliteetaega jätkub.

Samas... Ülikool hakkab jälle. Loidile tuleb kiiremas korras need kaks tööd põhjalikult ära teha. Reedel vist on MKUMi tähtaeg - tuleb arutada, mis üldse tegema peab. Ja muidugi - homne Pille ettekanne. Pean konspektid üle vaatama, mis teema mul on ja mis teadmisi ta minult pärast ettekannet võiks tahta. Midagigi. Hea, et ma kolm päeva jutti loenguid olen pidanud, saab sama laksuga jätkata, muidu oleksin vist liiga närvis. Või ma ei tea ka. Ei hakka enne õiget aega hõiskama.

Härma köök-söök oli ja on suurepärane. Ma olen seal oma käimisega niivõrd tuttav nägu, et äkki läheb läbi seal käimine vahel. Odav ja hea toit ju. Või siis hakkan Madise soovitatud kohas (ka) käima. Aasta aega juba ju tean, et väärt koht. Võiks ükskord lõpuks ometi minna ka sinna siis. Aga praegu naudin ma koduseid pelmeene. Praetult, loomulikult. Hea on olla. Hea muusika mängib ka.

---
Hästi. Siis on hästi.

Lege!

Nonii. Lõpuks ometi leidsin inimese, kes suutis mulle ära seletada, mida "lege" tähendab. O happy day, ütlen ma selle peale. Arvasin täiesti täppi, aga nüüd tean kindlalt ja seda parem tunne on.

Loengute andmises tunnen ma ennast juba täitsa pädevalt. Siinkohal kiidan maailma parimat kaasgrupijuhti Kiisut. Sest ta on äge ja me täiendame teineteist - tema slõlilik ja minu konservatiivsem vaatenurk on täitsa teineteisttäiendavad. Teinekordki. Meeleldi. Aga ma sain täna *khm* et siis juba eilsel päeval teada, et pean pühapäeval valikloengut pidama. Eks ma siis võtan teadmiseks. Ettevalmistus ettevalmistuseks, eks ole.

Lapsed peavad end ka täitsa korralikult üleval. Umbes tund aega tagasi lõpetasin nendega hullamise, võitsin taas kord "Sa võta siit see asi..." mängu ja veendusin, et on inimesi, kelle "ägedaid mänge" ma kaasa ei taha mängida. See ei ole ju normaalne, et ukse taha saadetud vabatahtlikule pärast saali naasmist lõpptulemusena näkku lüüakse. Minu arvates vähemalt mitte.

Aga nüüd tahab uni tulla. Viimati sain neli tundi magada ja ma ei tea... Tsüklis see ei olnud minu andmete kohaselt. Ja lõpupoole väsitas palju asju ära ka. Palju rahvast. Ei ole kerge tegelikult. Pärast laagri lõppu pean ju esmaspäevaks ettekande ka koostama. Ja materjali läbi töötama. Ja ma ei taha, et Pille mulle näkku paneks. Jaanuse väljendeid kasutades.

---
Ahmeti õnnetusest ma ei tahaks rääkida. Liiga masendav. Praegu eitan.

Tegelikult olen mina...

...staabikunn, mitte Tajo :P. Okei, tema on projektijuht ja teinud lastega vapustavat tööd, hullanud ja chillinud ja mida kõike veel, mõelnud oma ajud sodiks ka, kuigi seda pole muidu näha kui sellest, kuidas ta magab. Nummi.

Aga ma lihtsalt tahtsin öelda seda, et olles veetnud viimased... Kolm tundi või nii üksi staabis, siin lõpuks ometi natuke korda majja löönud ja lõpetanud äsja kolmveerand tundi kestnud saate vaatamise, siis... On selline tunne küll, et võiks staabikunn täitsa vabalt olla. Ja pärast eilset buffa-buffat ka veel...

Ma pean tunnistama, et kuradima hea tunne on. Tänud kõigile laagrilistele, kes mu nii kaugele on saanud. Ja muidugi virtuaalsete kallide jagajatele, kelleta lihtsalt ei saaks. I love you, guys!

---
Kui laager läbi, kriban Loidile kaks asja valmis, läheb Pöffile ja hakkan "KK"-d ümber kirjutama. Raudpoltlaks. Nüüd tuttu.

Hahahahahahaha... Haha.

* Kell on 6:34.
* Vähem kui tunni aja pärast lähen ma kolmeks päevaks välja. Meedialaager hakkab. Väljas on külm. Mul ei ole sooje riideid. Mul ei ole tehniliselt võttes ka NMK fliisi ega särki. Jälle.
* Mul on asjad pakkimata.
* Mul on juuksed mustad.
* Mul on kaks AV kommunikatsiooni kodust tööd tegemata. Üks on pooleli. Tähtaeg on täna kell 16:00. Esitamata töö = kuuldavasti "F".
* Mul on esmaspäeval meediapraktikumis vaja teha ettekanne. Valmistutud null.
* Mul on tüdimus. Stress. Po.
* Mul on kõht tühi.
* Ma tahaks, et keegi mind soojalt ja kaua kallistaks ja ütleks, et kõik on hästi. Kõik saab korda.

---
Kell on 6:41.

Tahan ja ahvin!

MINEVIK
Esimese klassi õpetaja nimi: Salme Haas.
viimane sõna, mida sa ütlesid: Jah.
viimane laul, mida laulsid: Matchbox 20 "Unwell"
viimane laul, mis sind kummitas: Lamb "B-Line"
viimane inimene, kellega sa rääkisid: Paralleelselt vestlen hetkel Annu ja Cordeliaga.
viimane film, mida sa nägid: "Thank You For Smoking"
viimane netilehekülg, mida külastasid: www.poogen.ee

OLEVIK
mis on su CD mängijas hetkel: Just eile võtsin Ursula "Armastan end aeglaselt" välja ja asendasin Cordelialt saadud MP3-e plaadiga.
mis värvi sokke sa kannad: Hetkel mitte mingeid.
mis on su voodi all: Paar kasti, paar suuremat sorti kotti, kooliasjad, sussid, telefonilaadija...
kuidas ilm hetkel on: Väljas on lumi.
mis kell sa täna ärkasid: 5:15. Aga siis ma panin kella kinni ja magasin edasi.
mis su telekas praegu käib: Telekas on kinni.
kui palju lähedasi sõpru sul on: Neli. Kaks Tartus ja kaks Viljandis.
kui palju vaenlasi sul on: Tahaks loota, et mitte ühtegi. Ennast ma näiteks kellegi vaenlaseks ei pea.

TULEVIK
kellega sa tahaksid abielluda: Unelmate mehega, muidugi!
kuhu sa praegu minna tahaksid: Lihtsalt ära.
milline su kajäär välja näeks: Edukas :)
kus sa tahaksid elada: Tallinna Vanalinnas ühes majas, mille siseõue seintel on väänkasvud ja kus toas on vanad seinad ja nii õdus, kui vähegi olla saab.
mitut last sa tahaksid: Kolme.
laste nimed: Ma ei tea ju veel.
kuhu sa mesinädalateks minna tahaksid: Kreekasse. Kaheks nädalaks.
milline auto sul on: Mul ei ole autot.
kui vanalt sa abiellud: Haha... Eks seda näis. Äkki olen 25 siis? Arvutage aasta ise välja ;P

---
Annu blogist kopeerisin. Ausõna.

Persse need mehed...

...eriti sellised, kes oma lubadusi ei täida ja sellest isegi ette ei hoiata. Persse. Kallistagu nad nii hästi kui tahes.

Vähemalt tegi Janno mul täna öösel tuju heaks. Kuigi külm hakkas teda niimoodi nähes.

---
Hetke lugu: Matchbox 20 "Unwell"

Ma tahtsin lihtsalt öelda, et...

* Härmaga on asjad vormistatud ja niivõrd korras, kuivõrd korras nad on. Tajo, üksikasjad edastan sulle isiklikult, aga nüüd on kohe mitu asja, mille pärast sa muretsema ei pea. Cheers, mate!

* Nüüd ma tean Tartus ühte kohta, kuhu ma kunagi, kunagi, mitte, mitte kunagi, kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi tagasi ei lähe. Ma ei suutnud isegi esimesel korral (st eile) end sundida sisse minema ja teisi ootama. Minu jaoks on lihtsalt kord juba nii, et kui äärmiselt masendavast hoonest tuleb Meie Mees ja seda kusjuures kõvasti ja - veel enam - rahvale meeldib see, siis... Ma lihtsalt ei suuda.

Eriti irooniliselt mõjus maja ukse lähedal seinal silt "Sinu Teine Kodu". Jumal küll... Kellel küll NII halvasti elus läheb, et ta SELLISE paiga oma teiseks koduks võtab. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Aga vähemalt on Tamme gümnaasiumi juures ilus tiik, mille kaldal jalutada ja teha nägu, et tegelikult see asi (käed tõrguvad seda muusikaks nimetamast) üle vee minuni ei kostu.

Aga vähemalt, kui see esimesed igavik aega all saalis välja arvata, mil me kõik kätega peast kinni hoidsime ja üksteisele pärani silmadega korrutasime "See ei ole võimalik!", siis oli päris vahva. Mingil hetkel üleval olles ja piljardit mängides suutsin ma juba alt kostva asja ära bokkida. Vähemalt läks auhind õigesse kohta, sest paar inimest suisa oskasid laulda. Kahjuks enamus mitte - viimased tõestasid seda ka korduvalt (mul on trauma!).

* Ma ei tohiks anda endale lubadusi, mida ma ei pea. Zavoodist sai eelmisel nädalal mul nii kõrini, kui kõrini üldse võib kellelgi saada. Niisiis lubasin endale, et teen selles suhtes pausi - mida pikema, seda parem. Aga mis teha, kui inimesed
a) helistavad ja sinna kutsuvad;
b) ütlevad oma sünnipäeval, et lähme Zavvi.
Ehk siis sattusin sinna suisa kaks korda enne magamaminekut. Kusjuures polnudki väga masendav. Masendav on hoopis see, et nad enam "Kodulaulu" ei mängi sulgemisel. See ei ole ju see!

* Pool Kuus ei olegi nii masendav koht, kui ma alati arvanud olen. Hommikul kella viie paiku on seal all täiesti mõnus istuda, kui seltskonnas on vahvad inimesed, ees kanatiivad, teemad, millest rääkida ja räigelt kõva muusika ega jorsid ei sega seda vestlemisprotsessi. Täitsa mõnus oli, eneselegi üllatuseks.

* Ma olen nõrk. Kui keegi oleks teinud kampaania "Septembris/Oktoobris ei virise", siis ma oleks sellega hakkama saanud. Aga - no fakk - see ei ole lihtsalt võimalik. Alles esimene päev ja juba... *taob peaga vastu seina* Mul hakkas endast nii hale meel, et ma tulin kommuunist ära. Ei ole minusugust nõrka teile sinna vaja, mõjun veel halvasti või midagi. Anna andeks, siiL... *üritab teha õnnetut ja punastavat, ent samas kohutavalt nummit kutsikanägu*

* Ving-ving. Mul on reedeka vaja teha kolm väga mahukat AV-kodutööd, aga ma ei ole nendega alustanud veel ja ma ei tea, kuidas neid teha ja mul ei ole selle kõige jaoks aega, sest mu prioriteedid on nüüd nii sassis, et esimesel kohal on vist hetkel niisama molutamine, mis mulle kätte maksab ja üleüldse... Dääm, mul ei ole aega asjalike asjade tegemiseks! Kooli poolt, ma mõtlen, sest
a) minu jaoks on minu sõbrad asjalik teema;
b) NMK asjade ajamine on vägagi asjalik teema.

---
Aga nüüd riidesse ja sööma ja teiseks loenguks kooli, sest ma olen luuser!