Musimopsud

Juku - Muahh! Ilusat sünnipäeva!

Kaur - Muahh! Ilusat nimepäeva!

---
Et siis - palju õnne.

Tähed on pimedad

Ma näitasin täna Annule ja Merlile Tartu vaatamisväärsusi. Hilpharakas käisin ise ka täna esimest korda. Neli uut märki sain endale. Ma hakkan neid nüüd kandma ka. Küll te näete. Ma veel näitan teile. Pärast H.O.T.is käimist viskasin teatripiletid Pireti postkasti ja läksime tagasi linna poole.

Ma nägin Emmi jälle. Annu laksas mulle vastu õlga ja me siis vaatasime temaga teineteist teine teisel pool tänavat. Ei öelnud midagi. Tal oli väga hommik alles, ma arvan, juuksed sassis ja unine nägu peas. Aga ta nägi endiselt hea välja, isegi suitsuga. Endiselt. See... Oli huvitav.

Kõige poest ja Tähetorni juurest ringiga läbi ja jälle ots ümber keerata. Jalutasime kolmekesi Riia mnt 130-ni. Öelge veel, et Tartu on väike linn. See oli pikk maa. Väga pikk maa. Noh, mitte just väga-väga pikk maa, aga siiski... Jah. Las ta jääb. Plaadid saime kätte. Tagasiteel võtsime Merliga tee äärest burgerid ja sõime tühjad kõhud natuke vähem tühjaks. Siis bussiga tagasi kesklinna. 10 krooni! Aah!!! Nagu mis ajast? Mõni ime, et ma bussiga ei liikle.

Annu läks linna peale, meie Merliga Puiestee tänavale Lapi poodi. Me ei teadnud päris täpselt, kus see on, nii et oli natuke kõhe. Läksime jälle ringiga. Kuskile hoovi sisse, aga alustasime valelt poolt. Tegime tiiru väga mahajäetud kohas, vanade laohoonete vahel. Astusime ühte kohta sisse, kus oli mingi vene mees, kes eesti keelt ei mõistnud ja tulime kiirelt tulema. Kunagi peaks sinna tegelikult fotosessioonile minema ja mustvalgeid asju tegema. Selles suhtes oli ilus. Aga poe leidsime üles ja mul on paar asja jälle juures.

Siis minu poole teed jooma ja muidu olesklema. Ursula uus plaat on muidu väga hea, sõnad palju-palju nilbemad, kui esimesel. Suksu on hästi ära peidetud, rõõmus üllatus oli selle ülesleidmine. Väga broo. Aga üldiselt ma eelistan LIVE kontserte, sest siin on lood kuidagi liiga aeglased ja kuidagi tehislikud. Et siis... Homme õhtul tuleb asja nautida jälle. Mitte nii väga ei tule, kui... Lihtsalt naudin. Sest poisid teevad head asja, mis pole mitte pelgalt hea.

Saadan Merli ja Annu ära ja ise nüüd linna. Mm... On vaja tähtsaid asju arutada, nagu ma aru sain.

mind ei häiri kui ma veedan
natukene aega lihtsalt
tšillin sinuga siin sestap
ma ei leia palju mehi
kes kohtlevad mind nagu sina
kõik teised poisid tahavad
mind sõitma viia, aga
kui ma kõnnin jutt on halb
mõned inimesed ei saa
kunagi üle oma lollakast
uhkusest aga tõelist
mind saad näha ainult seest
vikerkaar ja kosmos ja tähed ja kosmos
anna mulle oma kosmos, tähed
lendan kosmoselaevas, olen
ja ma olen rahuldatud
oh ei, ma võiks olla sinu
enesekindlus lihtsalt
üks sinu tüdruksõpradest
aga ma tean, et see armastus
on see, mida sa tahad
kui homme maailm lõppeb
miks ei peaks olema me
selle ühega, keda me
tõeliselt armastame
ütle mulle nüüd millest
oled sa unistand öösel
kodus oh ei andesta mulle
tundmise eest see hetk
on kriitiline, see võib
olla see, et ma tunnen, et
lennukiga ei saa tööle minna
sest et lennukid ei sõida südalinna
lennukiga ei saa tööle minna
sest et sinna lennuk ei lenda
oioioioioioioiaiaiaiai
see võib minna füüsiliseks
oh ei, ma võin sinu teha
ilusaks ja vallatuks
olla kurat ja ingel ka
oman südant, hinge ja keha
vaatan, mis see armastus teeb
kallis, ma olen täiuslik su jaoks
chiuaua
miks põled ahjus niivõrd kauaua
kui kahvli surun susse lauaual
sa nukralt ikka hüüad auaua

---
Viimase lõigu kopirait kuulub Ursule

"Kuidas ma saaks ei öelda?"

Just. Ei saakski. Või saaks, aga siis mõtleks ümber. Küll ma juba tean. Emmi oli täitsa hea näha üle pika aja. Aga ma hoidsin distantsi ka ikka. Ei hakanud nii, nagu enne. Enam pole nii väga põhjust, ma arvan. Ma arvan, jah.

Aga asjast. Ma just vaatasin, et kolmas nädal läheb, mil mul neljapäev blogis vahele jäänud. Yeah... Ma ei tea, millest see tuleb. Eilne on muidugi vabandatav kah, sest oli päev otsa tegemist.
Hommikul oli esimene asi välja minnes ja kõigile naeratavatele inimestele vastu naeratades osta Postimees. Ilus leht, peaks ütlema. Pulleritsu loeng oli ka tegelikult ikka päris vahva. Iga korraga positiivsed elamused kasvavad. Huvitav ja kasulik on. Ja äge ülesanne on ka. Mina, Gerli ja Kristiina oleme... Ütleme, et meil lihtsalt veab, sest meil on suurem võimalus tagasisidet saada kui teistel. Armas.

Rääkisin Vanalinna kooliga, neil on koolivaheajaks planeeritud esimesel või teisel korrusel akende vahetamine, nii et, jah... Sinna me meedialaagrit teha ei saa. Jooksin kiirelt koju, magasin Terevisiooni korduse õige koha maha (õunanalja ma seega ei näinud, intervjuud ega lugu samuti mitte) ja jooksin bussi peale. Tallinnasse.

Bussijaamas ootasin Annu ära, liiga müra oli, nii et mõtlesin, et Hansasse teen kõne kohe, kui kuskil vaiksemas kohas olen. Esimene kõne oli aga Hannale, kes pidi mulle paar asja üle andma. Poole pealt sai mu kõnekaart tühjaks ja... Noh, oli kiire ja ei jõudnud uut ostma minna. Dääm.

Plaadid ja fotokas käes, liikusime raadiomaja poole. Vana raadiomaja ees põrkasime poistega kokku. Andrei, Karl ja Omar jooksid just üle tee, ise irvitasid nagu ei tea mis. Masso ja Juku olid teisel pool teed kõveras, lendasid kätega haigeid asju tehes autode vahelt kiiresti üle tee. Normaalne. Meie läksime sisse.

R2 Live oli VÄGA chill. Nagu tõsiselt. Bänd, saatejuht, kolm fotograafi ja neli muud inimest. Neljast kaks meie Annuga. Kolm setti ja kaks intervjuud. Ma vaatasin, et veebikaamerat pole kuskil. Seega - jumal küll, te ei tea, millest te ilma jäite :D. Ja ma ei räägi ka. Ses mõttes, et ei midagi muud kui see välja arvata, et meil oli VÄGA lõbus. Eriti Massol. Esimese jutubloki sees jooksis ta lihtsalt mikrofoni äärest ära naerma tükiks ajaks. Poisid olid vahvad, nagu alati.

Fotosessioon pärast koosnes erinevate Eesti bändide imiteerimisest. "Paradise Crew!" hüüdis Masso ja poisid tegid sensuaalseid poose. "Terminaator! Sama poos!" ja tuli paar pilti veel. "Jam! Seal on üks mees nii." - kõigil käed seksikalt ette, nagu mängiks süntesaatorit. "Mis bände veel on? Eestis ei olegi rohkem bände?" Ja nii edasi. Kiire oli Tartusse saamisega, nii et see nali lõppes varakult ära.

Tartus ostsin esimese asjana uue kõnekaardi. Masendav, tegin sama protseduuri läbi vist eelmisel nädalal. Ma olen palju kulutama hakanud rääkimise peale... Kõik see asjaajamine jne. Böääh! Kaur on jälle haige, nii et meie deidist ei tulnud seekord midagi välja. Läksime Annuga siis Liina juurde Merlile järele. Siis minu poole, kiired pelmeenid ja värki, riiete vahetus ja siis Sadamateatrisse.

Väljas oli metsik järjekord. Ei hakanud siiski trügima, ootasime oma korra ära ikka ilusti. Kassa juures ei pidanud käsigi taskust välja võtta. "Tere. Listis," nimi, "jah, kaks inimest." Jalutasime sisse, andsime asjad Miinale riietehoidu ära ja ootasime Merli ja Liina järgi.

Minu esimene kord Slide'i kontserdil olla. Noh. Ma spetsiaalselt neid küll kuulama ei lähe. Ka tulevikus mitte. Poisid lärmasid lihtsalt nii kõvasti, et muusikat ja laulu ei olnud kuulda. Helimehes võis asi ka olla. Trumm ja bass olid lihtsalt muust nii üle. Rääkisin väljas Madisega ka sel teemal.

Ursu ajal hoidsime veidi tagaplaanile. Kolmandas reas pole olnud juba... Erm... Mitte kunagi vist :S. Esimene kord on ikka esimene kord. Aga, jah, poisid olid taas kord ägedad. Jukul on mingi kahtlane uus stiil, aga vähemalt pole enam mulletit. Ja mis ajast Omil kaks kulmu on, see jäi ka mõistatuseks. Meeldiv vaheldus mõlema puhul. Meeldiv oli ka see, et saime Annuga vaheldumusi nii uusi kui vanu lugusid kaasa laulda. Laupäevaks ehk õpivad teised ka midagi ära. Või siis ka mitte. See on nende asi tegelikult.

Pärast läksime Wildesse istuma ja rippusime sulgemiseni seal. Asjad on kõvasti kallimaks läinud, ma pole seal ammu käinud enam. Väike üllatus oli seega. Aga jah. Mõnus oli.

Täna... Puudun kahest loengust, ripun Merli ja Annuga linnas, helistan Hansasse, käin prillipoes ja uurin, kuidas mõnel inimesel läheb. Piretile pean teatripiletid kah andma. Vot. Ideaalis peaks siis need asjad jõudma ära tegema. Aa, plaadile ka järgi vaja minna ju. Jah.

---
Varajane ärkamine pole Ursu teema. Aga pildid tegin mina.

Minna ja mitte nutta

Tegelikult mul ei ole mingit halamistuju praegu. Või mingis mõttes on ka. Aga see on selline hea. Ma usun. Ma arvan. Pealkiri on tingitud lihtsalt sellest, et Tuuli laulab üht ilusat laulu, kus on selline rida sees. Mitu korda. Ja see on tõsiselt ilus. Nagu VÄGA.

Ma mõtlen, et ma ei ole Tuulit just väga pikalt tundnud. Mingi... Kuus aastat, aga sedagi mitte liiga intensiivse suhtlemisega. Aga kuidagi on nii läinud, et ta on mulle väga oluliseks saanud. Ma ei tea. Vahel ei peagi kellegagi lapsepõlvesõber olema, temast hoolida. Vahel muutuvad just lapsepõlvesõbrad mingi aja jooksul üsna võõraks, ma mõtlen, et taanduvad selliseks juhututtavaks.

Ma mõtlen, et mingis mõttes on ta mulle see ideaalne õefiguur, keda mul olnud ei ole. Ma lihtsalt ei saa oma õega nii hästi läbi, kui paljud teised. Lihtsalt on nii läinud. Tuuli aga... On selline eeskuju võibolla. Ta on lihtsalt... Metsikult armas inimene. Sellepärast ongi nii kahju, et ta nüüd Tallinnas on. Kuigi, jah, samas olen ma tema pärast jube õnnelik. Lõpuks ometi see kool, kuhu ta tahtis saada ja üldse.

Tegelikult on mõni inimene, keda ma tunnen palju vähem, aga kes on vähemalt sama kallid. Või, noh, võibolla on neid üks. Ma ei ole praegu üldse nii kindel, mis täpselt toimub või ei toimu või siis... Jah. Ma hakkan jälle üle mõtlema.

Noh, jah. Võibolla ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et kui ma peaks koostama mingi labase TOP-i inimestest, kes on mulle kallid, siis ma tean, kes oleks viis kõige-kõigemat. Aga ma ei hakkaks neid järjestama, sest nad kõik on omal moel nii erilised. Ma armastan neid kõiki. Aeglaselt, nagu viimasel ajal kombeks ;).

---
Et ma ka ei või...

Mittwoch

Et siis... Siin oli pikk-pikk sissekanne ja siis jooksis arvuti kokku ja nüüd enam ei ole seda. Nagu. Kurat küll. Ma olin VÄGA frustreeritud. Ja siis öeldi raadios, et ma sain AEA. Nagu. Jah. Ma olen ka sellega rahul. Väga, isegi. Nagu... VÄGA rahul tegelikult.

Ja Tuuli on ka siin, seda ma kirjutasin enne pikemalt ka, aga no keda paganat. Ma kirjutasin eilsest olengust ja tänasest päevast kah. Mingi 8 lõiku või nii. No pagan. Aga jah.

---
Ma nüüd rõkkan.

Ehitaja

Ma tõusen hommikul vara
Võimlen, kümblen
Lähen tööle tunni varem
Et kraana otsa ronida

Kraana-kraana, traktor-traktor
Laulan kui kaste tõstan
Lennukiga möödub Hektor
Talle tuledega vilgutan

Tantsi ära oma valu
4x

Jee!

Pausi ajal tõttan alla
Liuglen, lendlen
Söön poistega saia
Anneli teeb näole ilme maia

Hiljem kraana sees teen seksi
Anneli käib kraanas seinast seina
Talle näkku ma ei laksi
Sest kraanajuhi moto on selge silm

Tantsi ära oma valu
(korduvalt)

---
Ursula esiksingel uuelt plaadilt "Armastan end aeglaselt"

Et siis... Mida?

Mm... Miks kõik asjad toimuvad ühekorraga ja paralleelselt? Et, tegelikult ma tahaksin teada seda, miks kõik küsivad viimasel ajal mu käest kõiki asju? Nagu järjest. Samal ajal. Samal teemal. Erinevatel teemadel. Ma ei saa enam aru, kes mida minult tahab, sest keegi ei ütle seda välja. Ja siis ongi see tunne, et AAA, mis toimub??!

Esimene küsimus täna, millele ma ei osanud vastata, oli... See ei olnudki küsimus, vaid pigem nagu väide. Ja ma ei tea, kas ma vastasin õigesti. Mida tema sellest arvab. Ja värki. Et siis... Kui ma kunagi midagigi selgeks saaksin, siis oleks heasti.

Vähemalt keelealastele küsimustele oskan ma õigesti vastata. Ja sellele, et kas ma tahaksin tasuta Ursula nänni. Võiks olla rohkem selliseid küsimusi. Ja siis vastuseid nendele teistele küsimustele, mis ei ole puhtalt minu teha. Või midagi.

---
Peatage maailm, ma tahan maha minna!

Ei ole võimalik!

Aga on. On küll. Nagu VÄGA reaalne. Väga-väga reaalne. Et siis on päriselt nii, et

mul on 2 tasuta piletit

URSULA

plaadiesitlusele 28.09 Tartu Sadamateatris

Täiendatud 19:32: tegelikult on nii, et ma ütlesin Annule ühte asja ja siis ta võitis "Armastan end aeglaselt" plaadi. Mul on tunne, et sellele lähen mina järele. Ma arvan.

---
Et nagu... Suht normaalne, kas pole?

Il est très bien.

Viimasel ajal on olnud... Kuidas nüüd öeldagi, väga huvitav. Kool ja muu selline on mu elus nii tagaplaanil kui veel vähegi saab. Piret ütleb, et ma olen populaarne. Ei ole. Ma arvan, et ei ole. Mul on lihtsalt mingid inimesed, kellega mulle meeldib suhelda ja tundub, et nendelgi pole minuga suhtlemise vastu midagi.

Eilne õhtu oli ülimalt sürr. Ühel hetkel ristiti mind Lyyniks [loe: Lüün]. Merilyyniks. Siis... Nojah. Ma olen viimasel ajal ennast mingitele inimestele avama hakanud. Räägin oma elust ja lapsepõlvest ja tunnetest selliseid asju, mida ma ise ka varem ei teadnud või ei mäletanud. Mõni inimene mõjub mulle vist hästi.

Täna... Jäin ma ühes loengus korraks kiirelt tukkuma. Piinlik. Ma teadvustan endale, et minu praeguse ja eelmise, umbes 43-tunnise ärkveloleku vahel on küll oma kolm tundi und, aga sellest vist ei piisanud. Piinlik on, kui teises reas istudes avastad järsku, et su pea kukkus rinnale ja silmad vajusid kinni. Ma ei näinud enam selgelt kirjutada ka ja jooksin siis koju magama. Vabandan, jah, vahepeal sain veel poolteist tundi magada. Nüüd ootan huviga und. Hetkel tundub, et saan suisa tänase kuupäeva sees tuttu. Huvitav.

Ma avastan enda jaoks uusi asju. Täna käisime Piretiga Catwalkis. See on siis see Rüütli (vabandust, Ilvese) tänaval asuvas hoones, Maailma all. Õigupoolest tahtsimegi enne Maailma minna, aga ei mänginud välja. Õdusas saalis oli liiga palju rahvast ja... Ma ei tea, polnud just minu koht. Aga Catwalk oma nilbete kuldsete seinte ja pillava interjööriga... Jah, siin võib täiesti vabalt snoobitsemas käia. Ma hakkan seda nüüd tegema. Õdus koht.

Inimestest ka. Kõige üllatavam asi tänase päeva jooksul... Oli ülikooli peahoone ees, kui ma Dave'i nägin. Tegelikult ei saa ma siiani aru, et mis värk. Miks ta Tartus on? Nagu... Wtf?! Tegelikult... Vahet pole, hea oli teda näha üle pika aja. Ja kuulda tema üldsegi-enam-mitte-iiri-aktsendiga öeldud "Tere". Positiivne. Mm... Mida veel? Catwalgist välja tulles oleks äärepealt sõitnud sisse ühele neljasele seltskonnale. Esimesena registreerisin ära Janno näo ja siis leidsin küljelt Mattiase ka üles. Tervitused taas asjakohased. Meeldiv on meeldivaid inimesi näha. Ja Raekoja platsil Innu ja Priit ka. Endised klassivennad on täitsa vahvaks muutunud pärast sõjaväge eriti. Jah.

---
Oi. Zavoodi ei jõudnudki.

Melanhoor (tik-tak)

Melanhooliahoog on peal millegipärast. Kuulan Chupacabra lugu "Tusane ja must" juba ei-tea-mitmendat korda ja naudin seda, kuidas halamisetahtmine järjest ligemale tuleb. Ma ei ole endiselt magama saanud. Sellepärast on silmad natuke krõllis ja pahupidi ja punased ja üldse.

Täna pidi minu pool sööminguorgia olema. Päris nii ta ei lähe, sest Ott läheb väikese sugulase sünnipäevale pärast tööd ja Jaanus on haige. Rääkisin Micheliga, et ta ka ometi kodus püsiks. Õigemini ütles seda tema, kui ma olin talle asjaolusid selgitanud. Nii et tundub, et jääme vaid mina, Gerli ja Piret. Ideaalne naistekas, mida meil väga-väga-väga pikka aega pole enam olnud (kui üldse). Ja halamiskirge saab rahuldada ka. Söögi kõrval loomulikult.

Parandus 18:34 - orgia jääb üldse ära. Ses mõttes, et mis ma ikka pingutan, kui keegi ei tule. Et... Jah. Noh. Võibolla ongi parem. Võibolla mitte. Kes teab. Aga praegu jääb ta ära. Unine hala tahab kasvada natuke. Tahan... Jah, ma tean, mida ma tahan. Aga ma täna ei saa. Äkki homme siis.

Paranduse parandus 19:57 - saan küll täna. Kõik jookseb kokku kuidagi jube hästi. Et siis eelmise postituse teemal - õnn pöördub. Võib ka nii öelda. Ma olen liiga lapsik vanainimene. Ma hakkan põetajaks nüüd. Inglise patsient.

Jummel. Ma just hakkasin mõtlema, et mul ei ole mitte midagi uut rääkida. Kurta eriti ei ole, nii et halaksin taas selle väikekodanluse-teema peal. Kannaks vist isegi. Aga siiski. Niu-niu-niu. Mingi pagana stereotüüp tahan olla, aru ma ei saa. Mis mul viga on? Yeah. Võin aimata.

Masendav. Masendav, et selles mitte midagi masendavat ei ole. Miks ka mitte, eks ole?

---
Normaalne, ma ei saa aru, millest ma räägin. Jälle!
Pean... Magama...

Tänane varandus

Your luck has been completely changed today, ütleb Orkut. Noh, jah. Jei. See saab viimase nelja nädala taustal üksnes halba tähendada. Pähh. Hetkel õnneks veel muutusi pole ja Orkuti horoskoopi (mis see muu ikka on) vaadates tõenäoliselt ei tule ka. Heihoo. Mis ma ikka mölisen. Parem räägin, mis teema.

Nii, nagu arvata oli, siis Lõikuspeo teisele päevale kuidagi ei jõudnudki. Chillisime niisama pesas, kuulasime VH1-te, sõime hommikust ja rääkisime. Et kõigile kogu aeg mu hea tuju ka ette peab jääma, aru ma ei saa :). Ja mingid spetsiifilised naljad põhimõtteliselt nädal järjest juba. Tänks. Loomulikult olen ma meelitatud!

Pesast linna kaltsukatesse. Eriti midagi silma ei hakanud. Ei aidanud ka kullipilgul teksapükste otsimine. Õigeid ei ole ette sattunud veel. Pagan! Enne neljapäeva on vaja, muidu ma ei mängi. Aga, jah, Annu viskas mulle Tallinna maanteel ühe sinise pluusi sülle, et ma proovigu. Noh, tuli väja, et proovisin ja ostsin endale spetsiaalse klubipluusi. Juba ära ka proovitud, aga sellest hiljemalt.

Viimasest kaltsukast tulles nägime Silverit ja tervitasime, siis aga edasi linna piirile. Jalutuskäik oli mõnus, aga seisime ja hääletasime ikka päris tükk aega. Annu peaks neid asju paremini teadma, mina kella ei vaadanud. Noh, ütleme, et pool tundi sai niisama passitud, mööduvate sõdurite kommentaaridele vastatud jne. Ei kedagi. Siis aga kaks autot, kes teatasid, et sõidavad Tartu poole 10 km, aga edasi mitte. Me ei läinud. Siis veel üks auto kahe tüdrukuga ja siis meie õnneauto kena paarikesega. Meie jaoks pandi spetsiaalselt kaks lastetooli auto tagaotsa, et ikka kolmele inimesele ruumi oleks. Nii armas. Saime väga kiiresti Lõunakeskuse juurde ja tänasime heategijaid südamest. Hea muusika oli ka autos, muide.

Jala linna poole edasi. Piret läks Raini poodi ja meie kõmpisime üle Toomemäe minu poole. Tähtsamad vaatamisväärsused sain ära näidatud. Õigemini täpselt pooled neist. Nii, pelmeenid ja muu teema. Valisin üsa varakult õhtuks riided ka ära.

Õhtul siis saime Pireti ja Gretega neljakesi kokku ja suundusime Illusioni poole. Kusjuures, Grete oli ainus, kes seal varem käinud. Me ülejäänud olime kõik veel päris süütukesed ses mõttes. Hoone on vinge, ikkagi vana kino, stiil on pillav ja seega täitsa mõnus. Aga kontserti tuli kaua oodata. Negatiivne.

Genialistid lõpuks tulid. Ivar oli taas kord vahva, aga mis seal uut on, eks ole. Päris kiiresti leidsime end Gretega esimesest reast Ivari ja Feliksi vahelt. Nautisime ja iluviiplesime kaasa, kus vähegi andis. Täitsa väga-väga lõbus oli. Liiga kiiresti sai läbi. Ja ainult kaks lisalugu. Niu. Ei saanudki viibelda "tee lahti rasta aknad"... Vähemalt mitte kontserdil. Kurb. Aga järgmine kord!

Ei jäänud pärast geniaalseid inimesi Illusionisse klubitama, suundusime neljakesi Zavoodi poole. Algul oli veider, tundus, et ühtegi teist tuttavat pole. Ruumi ka ei olnud, kuigi inimesi oli kõvasti vähem, kui laupäeva õhtu kohta arvata oskaks. Istusime piljardilauale, võtsime 3 Sini 2 hinnaga ja chillisime. Annu oli niisama, sest tema ju septembris ei joo. Tubli!

Tuli välja, et Urmas oli sõpradega ikkagi kohal. Leidsin end lõpuks Peetriga mingeid tähtsaid maailma asju arutamas ja kõrbetesti tegemas. Vaata aga. Semiootikud ON huvitavad inimesed, ütlen ma. Eriti tänavused 2. kursuse omad. Zavoodis läks nii sulgemiseni jutti, ei tea mäletadagi, mitu tundi seda oli. Kodulaulu lasti igatahes kaks korda, rahvas ei tahtnud lihtsalt ära minna. Selles oli asi.

Koju ikka veel ei jõudnud. Võtsime Grete ratta ja suundusime Peetri ja Urmase juurde Taara puiesteele. Huvitav, kas sellel on mingi seos, et sealtkaudu jõuab lõpuks Feenoksini? Hmm... Semiootiline märk kindlasti... Või indeks. Või sümbol. Või... Jah, selle üle peab veel mõtlema.

Jõime teed, kuulasime väga head muusikat (komplimendid Peetri muusikamaitsele) ja mängisime. Eesti veniks jube pikaks, lõpuks võitsime meie Annuga. Alias ajas kõigil une ära (võibolla oli asi ka juustus, aga kes teab...) ja sellegi panime lõpuks kinni. Vahva, ma ei olegi rooste läinud, mis siis, et mingi pool aastat mänginud pole. See on ainult hea.

Kaheksa läbi midagi otsustasime tüdrukutega, et läheme ära. Grete ja Piret ühele, meie Annuga teisele poole. Näitasin ära teise poole olulistest Tartu vaatamisväärsustest. Spekuleerisime lillede üle ja mida ema küll ütles vms. Oli huvitav.

Annu läks mingi hetk turule juustu järele ja siis 10:30 bussiga Viljandisse. Mina jäin koju koristama ja just praegu tuli meelde, et ma pole ju veel hommikust söönudki... See mõned juustutükid välja arvata. Hmm... Noh, ühest küljest pean ju varsti kuuele inimesele süüa tegema hakkama, seega pole probleemi, et nälga jääks. Aga samas... Mul on piima ja müslit, mis on kuramuse hea. Jah. Vaata kui hea.

Panen nüüd suure vaiba maha, põrand peaks kuiv olema juba. Nüüd müsli ja piim välja ja sööma :D. Ahjaa, sain KK viimase variandi ja lisapäeviku ka kätte. Äkki tegelen isegi sellega.

---
Ole kena, saa terveks!

Hüva leili!

Sügis tuleb kohe. Esimene märk pole mitte see, et linnud on läinud ja külm on, vaid see, et Johannes (vaata pilti) saab aastakese vanemaks. Kaugel see sügiski enam on. Loetud tunnid siia-sinna.

Praegu viibin Viljandis. Lõikuspeo esimene päev oli selline... Noh, esimene päev ikkagi. Ma ei tea, kuidas asjad muidu korraldatud on, aga mullu oli tegu ainult ühe päevaga. Nüüd on asjad rohkem laiali ja kuidagi rahulikum ka. Vähem iirlasi ka muidugi linna peal.

Nii, esiteks sai käidud Koidu seltsimajas ülevaatekontserdil, kus paljud esinejad ja muidu Ando sõbrad paari looga üles astusid. Positiivne.

Sealt edasi vana hea tuttava Ro:Toro kontserdile Suures Toas. Silver võttis seekord kaasa terve ratta ja laes oli abivahendeid suuremal hulgal. Sandra oli ka muhe, rääkis ise ja temast räägiti lugusid. Julge naine :D. Ta läheb nüüd ära Elevandiluurannikule, õppima. Vist aastaks, aga ma ei julge selle eest pead anda. Huvitav, mis temata Eesti folkmuusikast saab? Ei julge arvatagi...

Kolmas punkt oli tantsuõhtu Kultuurimajas. Ees müüdi plaate ja muud nänni, sees sai tantsu vihtuda - Vägilaste Meelika õpetas reilenderit ja labajalga ja muid selliseid asju. Täitsa vahva oli mingi aeg. Lõpuks väsitas aga ära. Aa, jah, tervitan siinkohal Starfieldi, nägin sind küll. Ole terve!

Nii... Liverpool oli masendav. Mingi retro üritus (halb karaoke-muusika) ja 30 krooni taheti selle eest saada. No ei. Tegelastes oli ka ainus vahva inimene, keda nägin, Zetode Jalmar. Ülejäänud olid suht suvakad pubi-inimesed. Yeah. Kui ei ole FOLK, on natuke nadi.

Siiski vahva oli ja on. Hannal oli hea uudis, tänu talle selle eest. Bussisõitu tuleb juurde, aga samas on hea teada, et õhtul saab juba kõiki asju kaasa laulda. Igati broo. Annu ja Piretiga chillisime niisama, vestsime juttu, jõime teed ja sõime. Positiivsus.

Täna tõenäoliselt plaan järgmine: kaltsukad-häälega Tartusse-Genialistid Illusionis-Zavood. Ehk siis Viljandi-Tartu liin, nagu lubatud sai. Palju õnne.

Praeguseks side lõpp. Viljandi on vahva. Esimese korruse rõdult võib sisse saada küll, aga see ei ole kerge. Võin aidata.

---
Foto autor alati noor ja andekas Mihkel Uba.

Et siis...

...eelmisel postitusel on täiesti loogiline seletus. Suisa mitu.

1. Kuulasin uue sissekande tegemise ajal Priit Võigemasti esituses laulu "Öö valge on õnn". Peeter Konovalov mängis klaverit. Ilus oli. Viietärnine.

2. Lugu pärit Ugala teatri lavastusest "Toomas Nipernaadi". Nipernaadi rändab pidevalt, viimasel ajal mina ka.

Ehk siis jõuangi oma teemani. Nii. See nädal on olnud üsna... Liikuv, ütleks suisa. Tegelikult... Ma ei hakka pikalt seosega teksti looma, toon faktid välja lihtsalt.

Esmaspäev: Tartusisene liikumine erinevate punktide vahel. Oli meeldiv.
Teisipäev: Tartu-Viljandi. Mulgi Reisid on vahvad. Bussipilet 45.- ja bussijuht vahva. Viljandis oli ka hea olla. Liverpoolis sai käidud ja siis Ugalast mööda Selveri juurde A&M'i pessa ka.
Kolmapäev: Viljandi-Tartu. Mulgi Reisid on endiselt vahvad. Varajane kellaaeg sai täiesti andestatud ja jõudsin ilusasti loengutesse ka. Aga vihma sadas ja ketsid said läbimärjaks. See oli pähh. Õhtul Treff.
Neljapäev: Tartu-Tallinn-Tartu. Minek oli suisa talutav, Tallinn nagu alati - suur ja soe ja naeratav. Eriti Linnateater. Äratulek lõi siiski tuju madalseisu. 22.15 bussi ei tulnudki, niisiis ootasime väljas külmas 23-se ära. Ebamugavad istmed, meeletu uni, aga magada ei saa ja paha olla. Buu! Ehk siis selgus kurb tõsiasi, et rebaste kastmisele ei jõudnudki. Tyra Banks.

Tulevikuteemadel ka veidi:

Reede: Tartu-Viljandi. Lõikuspidu ja tuttavad inimesed ja taas kord A&M'i pesa.
Laupäev: Viljandi-Tartu. Lõikuspeolt (plaanitavasti häälega) Genialistide kontserdile. Pole ammu tüüpe näinud ju. Laval, ma mõtlen. Muus osas pole kurta.
Pühapäev: kulinaarne tripp Tartus. Pluss Alias ja muu kohustuslik kaasas käiv teema.

---
Esmaspäeval sai üks tripp veel kokku lepitud. Aega pole paika pandud, aga tegu... Mm... Ütleme, et merereisiga.

Öö valge on õnn

Nii pehme on valge öö hämaram tund.
Nii pehme ja sügav ta meel -
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl,
kel sõnu siin leiaks veel keel.

Kus on su kallas ja kauge rand -
silm, miks sa ei leia veel und?
Pool valgust, pool varju, see südame tee;
pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see -
on üürike õnnestav tund.

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn -
veel kuskil on otsata hää -
kõik kordub, ons kordaja isegi uus,
see küsimus helises mõnegi suus -
las mõtetest vabaneb pää.

Las olla kõik kallas ja kauguse rand -
ööl tuhat on paitavat kätt;
käi tasa ja laula nii üksinda teel,
et vabaneks kõigest kord kütkenend meel -
ööl tuhat on aitavat kätt.

Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm -
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl -
las särada õnnelik silm.

---
Ernst Enno (laulda Tõnis Mägi kirjutatud viisil)

Maksabassein!

Jah, käisin Liverpoolis. Vaatamas, kas mu uudisest ka asja saab. Sai küll. Tafenau ja Co kütsid ikka päris hoolega endal ja teistelgi nahka märjaks. Alo ja Marta said eriti vatti. Aga see oli vast ainult positiivne. Homo sapiens sapiens masculinumi keskmise taseme üle linnas (vähemalt sellel üritusel) ei saa ka kurta. Kuigi, jah, eredamad tipud on siiski Tallinna ja Tartu päralt. Või tundub mulle ainult nii.

Nägin Annu ja Merli pesa lõpuks oma ihusilmaga ka ära. Palju suurem, kui fotodelt tundub. Nagu... Kõik on ikka päris suur. ERITI köök. ERITI võrreldes minu köögiga. Ühest küljest täiesti harjumatu, teisalt aga ainult tervitatav. Ma mõtlen, et kui seal tihemini saab käima hakatud, siis hakkab üha enam meeldima. Nagu jalutuskäik kesklinnast sinna või siis sealt kesklinna. Mulle isegi meeldis täna hommikul vihmas kõndida, mis siis, et jalad lirtsusid elu eest.

Meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodites saime esimese kodutöö tulemuseks 9/10. Laias laastus võttes paremuselt teine tulemus. Üheksaid oli tegelikult veel ja meil oli põhimõtteliselt üks läbiv küsimus. Rääkisin Vihalemmaga, vaatasin nüüd materjali uuesti üle ja parandasin ära. Nüüd tuleb küsimustik ära teha, st sotsiaalteaduskonna tudengitele laiali jagada (kvoodi alusel) ja ära korjata ja ära analüüsida. Homme Masso õpetab targema õigusega, kuidas see täpselt käib.

Eesti keel ja stilistika oli täna naljakalt nilbe. Lihtsalt oli ja kõik. Marten teravmeelitses Kerniga ja viimane vastas samaga. Seda esiteks. Teiseks olid täna lihtsalt nii nilbed ülesanded, et ei saanud mitte kommenteerimast ja naermast jätta (imelik lausekonstruktsioon, ma mõistan).

Ott on täna suisa harjumatult hearty olnud. Pole harjunud, aga armas on. Kõik on kuidagi jube vahvad viimasel ajal. Gerliga ripume ka varasemast tihedamini. Käisime Jaanusega kolmekesi täna Wildes istumas ja mõnus oli. Viimasel ajal satungi sinna peamiselt Gerliga. AA! Ma käisin ju esmaspäeval Gerli ja Co juures. Gerli tegi süüa: riisiroog maisi ja ananassi ja herneste ja teab veel millega. Jumalik! Gerli on nagu üli-üli-ülikokk. Nagu tõsiselt. Kui ta teid enda juurde sööma kutsub, siis ärge mitut korda mõelge. Jookske tormi, kuni veel saab.

Tunni pärast hakkab Treffi rebaseid kogunema. Nii armas, pole suuremat osa vähemalt teadlikult veel näinudki, aga juba on armsad nagu oma lapsed. Eks näis, kuidas homse "Sebastiani" lõpuetendusega läheb. Sellest oleneb, kui tegev kastmisel ja meie omavahelisel ametlikul lõimul olla saan. Täna vaatame noored üle enda tuumikuga. Lapsed veel seda ei tea, aga küll nad saavad aru, kui me ühel hetkel kohal oleme.

---
Nonii, Pullerits, mul on homseks KOLM asjalikku uudist. Ja Hennoste õpin kas või pähe. Ma olen tuldpurskava draakoni jaoks valmis. HAA!

Võib ju ka!

Jutustus sellest, kuidas vikerkaar kassi uppumast päästis - pilt minu köögiaknal. Tuleb tunnistada, et ammu pole nii hea olnud. Minuga pahandati ka, kui lapsena akendele joonistasin, aga ma tegin seda siiski. Mis siis, et isegi pärast udu (ma lihtsalt ei leidnud siia paremat sõna) kadumist veidi näha jäi. Ikka joonistasin. Hiljemalt järgmise aknapesuga kadus ju nagunii kõik.

Meri, seal laev, kalamees oma paadiga. Mere kaldal kask, lilleke, kivid. Mere kohal päike, linnud ja vikerkaar. Ja üks tohutu kass. Tšehhi nimega, mis mul kahjuks meelde ei tule. Ma küsin kunagi üle. Võibolla.

Eesti teatri ajalugu - päeva loeng. See oli tõsiselt hea. Rohkem ma ei ütle.

Ma ei teagi, kõik on kuidagi hästi jälle. Lihtsalt on. Ja ma vist lähen nüüd varsti Viljandisse. Et siis täna. Tiigi tänavale enam ei jõua, aga vaatame. Kunagi tuleb see nali ju nii ehk teisiti ära teha.

---
Uskumatu, et see kõik sai alguse ühest hommikusest smailist suvalises Annelinna alguse kortermaja köögi aknal.

Kus on kodukoht...

Nii. Tundub, et Zavood on selle aasta Wilde pubi. Vähemalt seni on nii läinud, et kui eelmise kooliaasta alguses käisin tihti üleval söömas ja muidu olemas, siis nüüd on koha hõivanud teine koht teisel pool Raekoja platsi. Eriti mugav on see, et ma ei ole mitte ükski kord ise enda raha eest ostnud. Aga paar korda lõpuni on oldud küll ja Kodulaulu saatel kätest kinni hoidnud ja laulnud nagu öölaulupeol. Sobib.

Aga täna ma sinna vist ikkagi ei jõua, sest on asju ajada. Pealegi kutsuti õhtusöögile ja ma ei usu, et pärast veel sealt läbi viitsin minna. Kuigi - never say never.

Mm... Majutuskunnina kohe esimene tagasilöök, aga mul on varuvariante kah siiski. Ja võibolla järgmisel aastal... Mis sa teha saad, kui kodukool nii nõutud koht on, eks ole.

Aa. Ja ma nägin täna oma ideaalmeest ka. Kaugelt, aga arusaadavalt. Täitsa vahva oli. Mis siis, et loengusse jooksma pidin, võttis meele tooni kõrgemaks kohe. Teinekordki. Soovitatavalt lähemalt.

Mul on kapp sööki täis, aga ma ei oska mitte midagi teha. Peaks mingi orgia vist korraldama kunagi. Ja võtaks aega kokata. Või midagi.

Okei, viskan midagi hamba alla ja siis teatriteadust tudeerima. Eelmisel nädalal oli väga hea. Vaatab, kuidas täna.

---
Enapena... Ei olegi hetkel midagi rohkemat nagu öelda.

Pimm-pomm-pimm-pomm-pimm...

Raekoja kell lööb viis hommikul. Jõudsin vähem kui pool tundi tagasi koju. Töölt. Väljas on külm, ma tean. Ma just tulin sealt. Vaatan järele - viis kraadi. Oli vist sooja, jah, sooja. Aga oli külm.

Umbes kaks tundi tagasi tuli festivali klubisse neli geniaalset inimest. Ilma Ivarita. Keegi oli veel puudu, aga ei suutnud registreerida, kes täpselt. Jah. Tee tõi keikkalt koju. Vist on hea kodus olla. Mul küll oleks. Kui uks poleks lahti olnud, oleks ka seal mõnusam olla olnud. Oli natuke liiga cool.

Umbes viis tundi tagasi oli mul täiesti siiber sellest, kui alakorraldatud võib üks üritus olla. Keegi ei tea, mis kus toimub, kes kus olema peab ja mida üldse teha. Kõik küsivad, aga need, kes peaks ütlema, kehitavad õlgu, joovad sõpradega ning lähevad ära, kui midagi kiirelt vaja teada on. Siis aga, kui mitu tundi hiljem lõpuks tööd tegema saab asuda, sujub kõik oma rada mööda. On lebo, heas mõttes lebo. Mõned huvitavad isikud isegi. Täiesti talutav.

Umbes seitse tundi tagasi tõusime Piretiga püsti ja liikusime Oorti lavale lähemale. Rahva seas oli soojem. Sass oli pärast reedest loengut kuidagi omam. Parem kõrv hakkas peagi valutama, sest kõlarid olid liiga lähedal. Keskelt oli aga plats täis ja tagant polnud midagi näha. Aga oli hea.

Umbes üheksa tundi tagasi sõime pelmeene. Hapukoorega. Pelmeenid olid praetud. Parimad pelmeenid, mida kunagi söönud olen. Ja kodused väikesed tomatid. Armas.

Umbes kümme tundi tagasi tahtsin, et Diskreetse Mango Trio teeks veel ühe loo. Väga tahtsin, Ja ma isegi teadsin, mis selleks on. Mul oli õigus. Ja ma laulsin kaasa. Kahju, et nad nii varasele kellaajale sattusid ja et ilm nii jahe oli ja et rahvast nii vähe oli. Muidu oleks kaks viimast lugu vahetuses olnud ja pool jäneselugu oleks pidanud kükitama, et siis rokkida, kuidas liikmed võtavad. Aga see ei olnud nii. Kahju. Mulle meeldib DMT. Varsti jälle.

Umbes neliteist tundi tagasi jagasin VIPidele toidu- ja õlletalonge ja tegelesin plaadimüügiga. Ja suutsin maha müüa suisa ühe T-särgi. Teised tegid teisi asju. Turvamehed naersid ja ma tundsin selles lohmakas särgis end naljakalt.

Umbes kuusteist tundi tahasi rippusin oma emmega. Issi ja õde olid ka. Aga emmet on alati kõige parem näha. Eriti just minu emmet, sest ta on nii kallis. Mulle meeldib minu emme.

Umbes-täpselt veel kauem aega tagasi kirjutasin ma eelmist postitust ja mõtlesin, et miks ma neljapäeval midagi ei kirjutanud. Endiselt ei teadnud. Nüüdki veel ei tea. Aga ega vahet ju polegi.

---
Ülemise korruse lällajad tahavad tuppa saada ja lällavad akna all. Valjusti ja koledasti. Lällavad, noh. Purjus inimeste teema. Paljud üritavad praegu siin majas magada. Mõni üritab kohe arvutis ära lõpetada ja ootab und.

Carpe diem forevert!

Ma just vaatasin, et neljapäeval ei postitanud ma midagi. Üle pika aja seega jäi üks päev vahele. Masendav. Ürita veel järjepidev olla, eks ole.

Regiöö töögraafik on üsna lebo.

Laupäev, 16.09.2006:
15-18 Antoniuse õu
23-03 Lutsus jämm

Pühapäev, 17.09.2006:
19-23 Lutsus jämm

Võite mind vaatama tulla, kui tahate. Muide, Mänguasjamuuseumis ja Lutsu hoovis toimuvad kontserdid ja muud üritused on kõik tasuta. Antoniuses on piletit vaja ja Jaanis tõenäoliselt ka. Aga vaadake kava ise üle: http://www.tartu.ee/regioo.

Kui te midagi teha ei oska, küsige päeva soovitusi minult. Kogun neid paarist väga heast kohast. Ühe annan kohe siin: Kuulake La Ruda Salskat. Tekitab eriti tore-tobeda tunde, paneb ringi hüppama ja lolle asju tegema. Meele teeb heaks.

---
Peaks õppima ka kunagi. Jaanus, kuidas teil Janega MKU-ga läheb?

Zavoodis on karneval.*

Mm... Esimene asi täna, pärast kerget ehmatust, et väljas on väga külm, oli teine asi see, et Ülikooli 16 on ruumid vahetuses. Ehk siis minu loeng oli liigutatud kaks auditooriumiruumi treppidele lähemale ja algses toimumiskohas olid hoopis filosoofid. Ma ei saanudki aru, et miks nii palju võõraid nägusid seal oli. Ja mõni tuttav, kes poleks pidanud seal olema. Aga mina olin see, kes vales kohas.

Eile oli umbes sama teema peahoones ka. Ehk siis - kesiganes on vastutav isik, palun tehke nii, et ülikoolisüsteem vahelduseks töötaks ka, oleks tore. Misiganes.

Midagi head ka. Skippisin oma teist loengut ja läksin pärast uksel Omariga kokku põrkamist hoopis Tiigi tänavale Berk Vaheri loengut kultuurinähtuste analüüsist kuulama. Igati õnnestunud valik. Triinu nägi mind pärast ja ütles, et ma säran. Noh, see oli ka üsna võimas, mis toimus. Mitte, et seal midagi suurt oli toimunud, aga teema oli lihtsalt TÕSISELT huvitav. Ja Berki ja teiste (eelkõige siis Sassi ja Mihkli) mõttekäigud väga inspireerivad. Kirjutasin A4-lehe täis semiootilisi luuletusi ja mõtteid. Ja tahan uuesti lugema hakata. Hea.

Pärast sain Ülikooli Kohviku ees Kauriga kokku, pidime Kadi soovil ÜK viimastest OmaDRAAMA riismetest puhtaks tegema. Ehk siis, plakatid olid kõik kadunud ja ainus asi oli lampide küljest lae alt kutsed ära organiseerida. Okei, Kaur leidis diivani tagant ühe lipu ka. Ebapüsivad toolikonstruktsioonid ja kohalikud käärid olid igatahes suureks abiks. Juku tuli ka oma kaabu ja kirsitubakaga lehvima.

Staapi puistasime ka. Inga oli loengust sinna jõudnud, Kaarlit polnud. Poisid seega joogi ja mina teatriplakatite kallale. Siis Piretiga Wildesse, väike ajutorm ja NMK koosolekule.

Ma olen majutuskunn. Jei!

Üldiselt on mul täna õel tuju olnud. Palun vabandust. Või kui järele mõelda, siis... Ei. Kuradile see kõik! Teie eriti. Vahel võin mina ka inimesi pikalt saata, eks ole.

Homsest olen Regiöö raames Lutsu tänaval rakkes. Homme hommikul näen Emmet ja Issit kah. Ja öösel tuleb õppelaen :).

---
* Inga ütles. Mulle meeldis see.

Need vanad armastuskirjad...

Ma olen Sulle kirjutanud nüüdseks kümneid ja kümneid kirju, aga vastust pole saanud. Arvestades seda, et ma need alati kokku käkerdan või paremal juhul oma sahtlipõhja poetan, pole see ka mingi ime. Aga see on esimene, mis Sinuni jõuab. Ma arvan seda. Ma loodan seda. See on minu esimene päris-armastuskiri Sulle.

Tegelikult võiksid Sina olla see kirjanik. See sobib Sulle märksa paremini kui mulle. Intellektuaal, vahel võlts ja väsinud, vahel õrn ja naiivne. Selline Sa oled. Teised ei tea, aga mina tean. Tegelikult ei tea vist minagi ikkagi päris täpselt, mis mängu Sa mängid. Ma pole sellest siiani aru saanud. Aga ma üritan.

Sa hirmutad mind viimasel ajal. Mitte paha pärast, vaid lihtsalt… Sa ei ole hirmus, ma lihtsalt kardan, et mina ütlen või teen midagi valesti. Ja ma nii kohutavalt kardan seda, et ühel hetkel Sa enam ei ole siin. Et Sa lähed ära. Et sa avastad, et ma ei olegi see huvitav ja tore inimene, kelle Sa mu vist arvad olevat. See on see, mida ma kardan. Ma kardan Sind kaotada.

Samas on see natuke naljakas ka. „You can’t loose what you never had” laulavad paljud imalad ja imalamad kooslused. Neil on õigus. Kas mul on üldse õigust Sind natukenegi enda omaks pidada? Ma ei tea. Teadmatus on hirmu kõrval teine märksõna, mis mulle Sinule mõeldes meenub. Ma lihtsalt ei tea, mida teha. Kuidas olla ilma Sinuta. Kuidas hakkama saada.

Igatsus. Ma igatsen Sind meeletult. Ma tean, et see on totter, aga ma jälgin oma telefoni juba palavikulisusega. Ma ootan, et nüüd kohe-kohe hakkab see ärevalt vibreerima ja ekraanile ilmub Sinu nimi.

Esimest korda, kui Su nime oma telefonis nägin, et suutnud ma seda ära registreerida. Mida? Miks ta mulle helistab? Ma lihtsalt ei suutnud. See olid tõesti Sina. Pärast värisesid mu käed ikka päris tükk aega. Raske oli pastakat peos hoida ja õpetajat jälgida. Ma ei teagi miks. Jälle see teadmatus. Ikka ja jälle. Ma ei tea isegi, miks ma teen praegu seda, mida ma teen.

Ma vajan sind. Ma pole seda veel sulle öelnud, aga ma vajan mingit tobedat suhet. Mitte tobedat, vaid lihtsalt… Midagi tobedat. Mitte suhte mõttes. Näed, jälle ma ei suuda ennast korralikult väljendada. Ma tahan, ma tahan… Ma tahan proovida asju. Lihtsalt. Proovida. Kuidas on olla sõltuvussuhtes. Kui sa ei saa kelletagi lihtsalt olla. Kus on keegi, kelle juurde sa alati tormad, kellega teineteist lämmatada. Mul ei ole seda veel olnud. Aga ma tahaksin teada, mis tunne see on. Ma tahan, et Sa mu energia ära jooks ja mind välja kurnaksid. Ja et mina võiksin sama Sinuga teha.

Ma tahan veel katsetada. Ma tahan teada, milline on see armastan-ja-vihkan suhe. Kas valus on tõesti valus, kui sulle teeb haiget keegi, keda sa armastad? Kui sulle teeb haiget keegi, keda sa vihkad? Ja keda sa ise ei suuda lüüa, sest ta on sulle nii lõpmata kallis? Ma tean, see kõlab elupõletajalikult, aga minagi tahaksin surra kord naeratusega, et ma olen siin ilmas paljut proovinud ega kahetse midagi. Parem see, kui elu täis mittemiskit. Ma arvan nii.

Ma tahan veel sellist suhet, kus ei peaks millelegi mõtlema. Kus kaks inimest elaksid oma elu, aga kohtuksid omavahel ja kirglikult. Või kas isegi just kirglikult. Kuidas juhtub. Et ei oleks midagi, mis mind kellegi külge kindlalt seoks, et ma saaks teha, mida ise tahan. Et ma näeks kedagi, kui ma ise tahan. Ja kui ei taha, poleks mingeid kohustusi ikkagi seda teha. Ma tahaksin olla vaba ja kui paarikesi vaadates tuleb nukker niutsumise tunne peale, et siis oleks, kellega kokku saada ja teineteist nautida. Aga samas ei mingeid kohustusi. No strings attached. Et kumbki ei tunneks ennast iial ahistatuna või üleliigsena. Et lihtsalt olla nii, nagu elu juhatab. Tantsida kellegagi kokku ja lahku, lahku minemata ja suhet alustamata. Aga et see oleks.

Ma tahan palju asju. Palju vasturääkivaid asju. Aga samal ajal on ainus, mida ma tahan, Sina. Nüüd ja praegu. Kohe! Igatsus on neist teistest lihtsalt niivõrd suurem, et ma enam ei tea. Ei, nüüd olen jõudnud selle piirini, et ma tean selgelt, mida ma tahan. Sind. Ma ei tea, mida ma Sinuga teeks. Mulle piisab vähesest, kuni Sa minu juures oled. Ma võin Sind kuulata, ma võin Sulle rääkida ja vaadata Su ilusaid silmi, mida ma hästi ei näe, aga mis on ometi nii selged. Ma võin lihtsalt vait olla ja jälgida vaikivat Sind. Ma ei hooli, mida me teeme või kes seal veel on. Peaasi, et olen mina ja oled Sina. Koos.

Ma kirjutan Sulle teinekord veel. Parem saadan selle kirja kohe ära, sest minuti pärast ma seda enam ei teeks. Või siis juba poole minuti pärast. Ükskõik. Tea, et kes iganes Sa mulle ka pole, Sa oled mulle kallis. Kirjeldamatult.

---
Leidsin selle alles hiljuti ja... Pühendan selle Sulle.

Siis on veel see teema, et...

Hilisõhtune istumine Pirol. Mina, Ott ja Jaanus. Meiega ühines keegi igivana kolmanda kursuse usuteaduse tudeng. Selline prillidega vana, mittemidagiütlev. Üritas olla filosoof. Ja siis Mattias. Siinkohal tervitan teda ja tema sõpru ja sõprade sõpru ;). Hea, et on inimesi, kes tunnevad inimesi, kes tunnevad inimesi. Ja kellel on pealekauba ilus nimi.

Mattias on rebane. Ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala rebane. Mis tähendab, et teda saab tuleval nädalal natukene ahistada ja kasta. Mattiasel on sõber. Janno. Temagi on ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala rebane. Mis tähendab, et tedagi saab tuleval nädalal natukene ahistada ja kasta.

See aasta mulle täitsa meeldib. Ühel õhtul läheme me Matu juurde (ma hakkan nüüd sind nii kutsuma, kulla Kakuke) lauajalgpalli mängima ja muidu elu nautima. Haha, vanem ja targem on väga meeldiv olla. Aitäh. Ja Siim (see Kauri või Juku tuttav), ürita Tallinnast tagasi jõuda õigeks päevaks.

---
Jah, ülikool on üsna norm.

Kava = programme

Selguse ja järgmise festivali huvides. Ja et mitte ainult minul häbi ei oleks, et see meelde ei tulnud. Jätkame samadel teemadel. Panen oma tunniplaani üles, et mulle see lõpuks meelde jääks. Ja kui sa tead mõnd vahvat ainet, mille ajal mul auk on, siis anna teada.

Mm... Ja tegelikult on loengud paaristäistund:15 - paaritu täistund:45 (ehk siis pool tundi iga loengu vahel vabalt hingata), aga ma ei viitsi jamada lihtsalt sellega. Lihtsalt... Ärge mulle loengu ajal helistage, kui just väga tähtis asi pole. Tänan tähelepanu eest.

Esmaspäev
1o-14 Ülevaade audiovisuaalsest kommunikatsioonist
14-16 Meediakasutuse praktikum
18-20 Kirjandus- ja teatriteaduse alused

Teisipäev
10-12 Eesti teatri ajalugu
12-14 Eesti rahvajutt
14-16 Maailmakirjandus 1. a

Kolmapäev
10-12 Meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodid
12-14 Eesti keel ja stilistika

Neljapäev
08-10 Uudise sotsioloogia
10-12 Meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodid/Eesti kirjanduse ajalugu I
12-14 Eesti teatri ajalugu

Reede
10-12 Eesti kirjanduse ajalugu I
12-14 Maailmakirjandus 1. b

---
Vot nõnnamoodi.

Et siis nõnnaviisi...

Fotol võidukas peaminister Tajo "Retooriline Paus" Oja (keskel etlemas) eelmisel hooajal üritusel Väitlejad vs Näitlejad. Lisaks veel Väitleja Kajar ja Näitlejad Kaur ja Mait.

Esmaspäev on täiesti hea olnud. Oligi. Pole ammu nii head õhtut olnud, with or without OmaDRAAMA. Jah, ma ütlesin just seda, mida ma ütlesin. Aga lihtsalt väga hea oli. Lühike kokkuvõte ka.

* syrreaalne ulm
* hommikusöök Werneris (ma pidin toidu ja joogi eest maksma! ennekuulmatu!)
* lõuna TÜ Kohvikus (ma pidin apelsinimahla eest maksma! ennekuulmatu!)
* väga mõnus kirjanduse- ja teatriteaduse loeng ja palju tuttavaid nägusid
* mõnus chill Pirol
* väga humoorikas näidisväitlus (mis pagana formaadis see 2+2 parlamendi mängimine on, aru ma ei saa, aga need žestid ja muu asi... itsitan siiani)
* mõnus chill Tõnissoni/Postimehe pargis (miks on Tartus park ka koht, kus on kuju, palju kive ja neli asja, millest kunagi väga kauges tulevikus võibolla puud saavad?)
* muu õhtu osa (väga hea oli kuulata ja rääkida, aitäh)

---
Homne loenguplaan pole mul päris kindel veel. Vaatab.

Syrrealism

Nad jalutavad neljakesi lumesajus öisel maanteel. Tüdruk, Sõbranna, Tuttav ja Eks. Kolm tüdrukut ja üks poiss. Nende tee viib Tallinnast Pärnusse. On pime ja sajab lund, sest on öö.

Ühe alevi lähedal, suurele teele tagasi pöörates, on Tüdrukul häbi. Ta kõnnib lummetuisanud kõrvalteel. Ta vaatab tagasi ja jälgib kaaslasi. Tuttav ning Sõbranna on varem õigest kohast suurele teele pööranud ja kõnnivad nüüd seal. Tüdruk on aga väsinud ja kõnnib otse. Ühesuunalisel kõrvalteel, kus ta teab, et ei tohiks kõndida, sest selja tagant võib igal hetkel vuhiseda otsa mõni auto.

On pime ja vaikne, helbed langevad vaikselt taevast alla. Tüdruk vaatab uuesti tagasi. Eks, kes oli temaga tulnud, marsib viimaseid meetreid teeni otse, läbi lume. Tüdrukul on veel rohkem häbi, sest nüüd on ta üksi, kes sel teel kõnnib. Nad jõuavad vale tee ristmikuni ja peatuvad. Tüdruk nutab, aga keegi ei märka seda. Ta ei tohi lasta teistel seda märgata.

Ristmiku juures on nende pool teepervel vineerist kõnepult suure peegliga. Tüdrukud võtavad lahti oma meigikotid ja asuvad tööle. Tüdruk jääb viimaseks, sest tal on ikka veel häbi ja tahab oma punetavaid silmi puuderdada pärastpoole. Ta mõtleb, et on viisakas ega trügi kitsasse kohta.

Vimaks pääseb ta peegli ette ja näeb seal väikest hirmunud plikatirtsu. Selline oli ta umbes kümme aastat tagasi, kui oli pahandust teinud ja kartis, et vanemad saavad sellest teada. Tüdruk võpatab, ohkab ja asub seda plikat puuderdama. Aegamisi muutub ta jälle endaks.

Liiga vaikne on. Tüdruk vaatab ümberringi ja näeb, et kauguses kõnnib ühe bussipeatuse poole tema Sõbranna, kes parajasti pahaselt tagasi vaatab ja annab kätega märku, et Tüdruk kiirustaks. Ta on juba päris kaugel. Teised on hoopis silmist kadunud. Vähemalt Tüdruku jaoks, sest ta ei näe hästi.

Kiirelt pakib ta oma meigitarbed kokku - ehk viskab need suvaliselt kotti - ja jookseb teistele järele. Sõbrannani jõudes näeb ta lõpuks taamal kaht suure seljakotiga kogu. Need on teised. Need ei vaata tagasi. Tüdruk ohkab ja nad kiirendavad sammu.

Tükk aega veel on pime ja sajab vaikselt lund. Nad kõnnivad mitu kilomeetrit, aga ei ole endiselt teisteni jõudnud. Need ei vaata endiselt tagasi. Tüdruk on kurb.

Ühe sillani jõudes on juba sügis. Käib teeehitus ja sild - tee kõrval asuv piirdekäsipuuga kõrgem mättane koht mõne lombiga - on kaetud värviliste vahtralehtedega. Silani jõudes kuuleb Tüdruk selja tagant hingamist. Ta vaatab kiirelt tagasi, seal on musta nahktagiga needitud Noormees, kes nende poole kiirustab. Tüdruk pelgab natuke.

Noormees naeratab sillani jõudes ja trügib nende kõrvale. Ta hakkab rääkima. Ta ütleb, et on siin teed ehitavas ja viitab käega kõrvalasuva tee poole. Tüdruk noogutab ja sahistab vaikselt uneledes jalaga lehti. Noormees peatub hetkeks ja Tüdruk tunneb ta ära. See on ühe noortebändi klaverimängija, kellega ta ühel festivalil rääkima juhtus.

Noormees naeratab ja pöörab siis pea kiirelt silla alla kraavi poole. "Kas nägite?!" hüüatab ta erutunult. Tüdruk vaatab kiirelt näidatud suunda ja näeb midagi väikest võssa kadumas. "See oli väike põder," seletab Noormees suure naeratusega. Ta naeratab üldse palju ja laialt, tuleb Tüdrukul meelde. Noormees ohkab särades ja ütleb: "Ma armastan põdravasikaid!"

---
Tüdruk vajutab unesegaselt äratuse kinni ja taarub peeglini. Ta muigab ja mõtleb endamisi siis: "Ma nägin Teda unes!" See ei olnud ei Sõbranna, ei Tuttav, ei Eks ega ka mitte see nahktagiga Noormees. See oli keegi teine. Tüdruk mäletab Tema naeratavat nägu ja seda, kuidas nad kontserdil teiste ees tantsisid ja end hästi tundsid. Iluš.

***

Vahel on mul tahtmine kirjutada midagi filosoofilist ja ilusat, aga lihtsalt ei suuda. Jõudu ei ole. Ma ei jõua neid mõtteid, mis mu peas tuulekiirusel ringi kappavad, kinni püüda ja üksteise järel ritta seisma panna. Mul ei ole jõudu.

---
Ee... Ma olen vist natukene armunud. Teine võimalus on see, et ei ole üldse mitte. Ma ei saa praegu aru.

Täna öösel me ei maga

Või siis... Möödunud öösel mina ei maganud. Nüüdseks olen olnud üleval jutti üle 24 tunni. Seekord ilma arvutita. Viimase abil on mööda saadetud ka üle 40 järjestikku asetseva tunni. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

OmaDRAAMA lõpp oli eile. See oli täitsa nukker. Naftale ei saanudki, sest piletid olid tegelikult mitte ainult läbi vaid ka üle müüdud. Eks siis laval oli jamamist niigi palju ja kaelakaardi omanikud - pakaa!

Seega sai üle pika-pika aja käidud jälle Seppäläs ja Wilde kohvikus. Teenindus endiselt imehea ja tee samuti. Ülikooli Kohvik oli selleks ajaks juba suletud ning need kaks toidutalongi, mis mul siiani rahakotis, raisku läinud. Mõelda vaid, 120 krooni eest süüa... Kuritegu!

Wildest Sadamateatrisse ja seal Syrrealistid. Ma ei hakka siin blogis süviti lavastusse laskuma, aga seda võin küll öelda, et saime parimad kohad (rõdu äärel jalgu kõlgutamas ja head ülevaadet omamas) ja et etendus oli festivali raames nähtutest parim. Mis siis, et Toompere jr. aeg-ajalt üle mängis ja muidu üsna ego on - lavastada ta oskab. 10/10 tuli ära. Ja tagasikutsumiste lugemine läks sassi.

Lõpupidu oli ÜK II korrusel. Alul väike chill olemine (niih, ma lihtsalt pean mainima, et Tambet Tuisk kallas mulle omal algatusel veini pokaali ja see oli täitsa vahva), siis 23.00 jagasid Margus ja žürii auhindu (vist kaheksast viis jäid Eestisse) ja pärast andis Inga Margusele ja Kaarlile tänuasjad kah. Ja siis tormasime kõik korraldajad ja muidu tegelased pildile ja eelkõige üksteist kallistama, sest suur töö oli ära tehtud ja korda läinud ka. Kallistan teid kõiki veelkord! Musid olete.

Pikem chill olemine ÜK-s. Siis liikusime edasi Genialistide klubi keldrisse, kus Hedi-Liisi plaatide järgi tantsides tõmbasin oma särgi õlaõmblusest lahti. Väga-väga äge oli. Ja siis Zavoodi, kus oli ka vahva. Mingil hetkel tekitasime metsikult pika inimrongi ja tantsisime Nukitsamehe filmimuusika järgi saalist saali. Muidu oli ka... Selline täitsa lõbus ja naljakas.

Kell viis pandi koht kinni. Et Piret pidi 7:45 bussile minema, siis mõtlesime, et rippuks linnas natuke niisama ringi, sest tunniajane uni ei aita suurt kedagi. Praegu ma olen lihtsalt füüsiliselt ja vaimselt nii läbi, et vajun kohe magama. Ei tea, kauaks und järkub, aga loodame, et magan välja.

PS! Eveliin peaks praegu lennukiga Prantsusmaa poole teel olema. Aastaks ajaks. Bon voyage!

---
Aa, ja mulle ka - ilusaid unenägusid!

HUUMOR!!!

Hahaha hahaha hahahahahahaha hahaha hahaha hahahahahahaha hahahahahahalb! :D

Minge aga siia ja nalja kui palju. Palju parem, kui Erkki Kõlu või Valdo Jahilo naljad. HUUMOR!

---
Mwahhhahhahahhahahhahaaaa....

Sa nukleotiid ja geenipank!

Et siis "Genoom". Me saime täitsa sisse. Trepile, mis oli üsna hea koht. Et siis trepp, mis viis katusele, kus oli tähistamine. Väga hea koht. Pärast OmaDRAAMA klubis oli näitlejaid ka väga palju. Rohkem, kui varasematel õhtutel kokku. Ja Linnateatri omasid ikka ka. Muudest rääkimata. Aga igasugust muud rahvast oli ka, palju rohkem kui eile. Ei olnudki see oma ja armas, millega juba harjutud. Jah.

Aga jube vahva oli Maitu näha üle hulga aja näiteks (tervitan!). Kuigi ta ajas oma juuksed maha. Ma ükskord nägin tal MSNis teemat, et juukseid pole, aga ma lootsin, et ehk ei. Noh, kare oli ühtpidi ja tagant ette silitades sile. Mis kurioosum! Küll kasvavad. On teistmoodi küll muidu.

Täna oli viimane tööpäev kah. Infokuubikus 12-14. Kaur tegi lahti ja siis kukkus mingi hetk see sein pikali ja siis oli oi natuke. Aga tõstsime kõrvale ja lasime edasi ja pärast oli kurb täitsa vaadata, kuidas poisid kõik kuubikud tükkideks võtsid ja autole laadisid. Homme on päris läbi asi. Õhtul lõpetamine ja enne siis "Nafta!" ja "Syrrealistid" ka. Eeldatavasti, siis. Jah.

---
Annu tuli Tartusse päevaks ka, tõi Viljandi uudiseid ja värki. Homme läheb tagasi ja siis 28. uuesti Taaralinna. Võtab Merli ka kaasa. Jei!

Ja siis ma olin nagu: "Oi!"

Gallia sõim las olla. Ülesandest ma veel midagi ei tea, aga Pullerits ei kontrolli loengutes käimist. Kivi langes südamelt pärast meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodite loengut. Väga hea. Homme (ehk siis täna) annab Gerli mulle täpsemad andmed ka, et mis meil esimene ülesanne on ja muu teema.

MySpace bitchib, nii et teatriblogi on soiku jäänud täna. Pahasti on lood. Täna lisandusid teatrinimekirja Draamateatri "Adolf Rühka lühikene elu" (9/10), Draamateatri "Henriku" esimene lugemine (kippus liiga monoloogiks kätte ära, muidu kohati täitsa huvitav, aga teksti tuleb vähendada) ja VAT Teatri "Kalevipoeg" (7/10). Igatahes. Oli tihe päev. Rühka lavaproovi sai ka veidi eraviisiliselt nähtud. Taavi istus esimeses reas nurgas ja õpetas Ristot ja teisi, et mis koht see nüüd oli ja et mis rida seal oli. Etendusel kõik töötas ja üleüldse oli see lihtsalt niivõrd armas asi, et ma ei või lihtsalt. Seni festivali parim asi.

Pärast "Kalevipoega" Pireti, Anna ja teistega OmaDRAAMA klubisse. Võtsime suurema laua, aga mina igatsesin tagasi meie nurga-omasse. Väga. Midagi oli olemisel puudu ja ma tean, mis see oli. Mis see siiani on. Täna läks nii. Homsest loodan vaid paremat. Täna oli see ka, et kana ei olnud. Oli kaht sorti pizzat ja pelmeene. Hapukoor oli loomulikult otsas. Kuivalt tundus küll, et enda tehtud pelmeenid on ikka paremad. Jah. Alo pühendas meid natuke teatriasjadesse ja Madisega vestlesime ka süviti teatriteemadel. Ma pean selle Stuudio ja Üliõpilasteatri asjad üle vaatama. Et kas ja kuidas ja klapp kas jah või ei.

Kaki tuli ka lõpuks ÜK-sse. Täna oli üldse kahtlaselt palju mitte-festivali-inimesi seal. Liiga palju kaelakaartideta inimesi võib täitsa heidutav olla. Aga, jah. Poole kolmest otsustati teatavaks teha, et tahaks ikka kohviku kinni panna ja hargnesime laiali. Piret ja mina oma kodudesse ja teised Maailma. Juku mingi luuletajast sõber andis enne telefoni teel mingit ebamäärast kahtlast infot selle kohta, mis seal toimub vms. Mina mõtlesin ikkagi, et olen tubli ja magan vahelduseks. Praegu kella vaadates aga tundub, et... Noh, jah. Ma vähemalt mõtlesin. Ja homme saan näiteks kümneni magada, sest infokuubiku tööpäeva vahetasime küll varasemaks, aga see on siiski alles alates kella 12st.

---
Aa. Ma avastasin, et mu ketside tallad on katki. Sellepärast siis ongi mul jalad märjad, isegi kui lompi pole astunud. Nii ei saa ju rallit sõita!

FAKK! RAISK! TYRA BANKS, MAIVÕI!

Nagu tõsiselt. Gallia sõim! Ma magasin kahe tunni asemel neli. Mis tähendab, et ma magasin sisse. Mis tähendab, et ma peaksin praegu, ärkamise hetkel, olema Priit Pulleritsu loengus. Mis tähendab, et ma olen igavesest ajast igavesto halvas nimekirjas. Mis tähendab, et nüüd on kõik. Mis tähendab, et ma ei julge enam kolmapäeva öösiti magada. Mis tähendab, et ma enam kunagi, kunagi, kunagi, mitte, mitte, mitte, mitte kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi ei käi kolmapäeva õhtul DRAAMA klubis esikapeol.

---
Tyra Banks!

Kuulge, täitsa ilus päev on ju!

Nagu tõega! Mulle tänane täitsa meeldib. Vahvad kohad ja vahvad inimesed ja vahvad projektid tulevikus terendamas. Praegu OmaDRAAMA, siis Regiöö ja Meediaklubi suurlaagri kontseptsioonikoosolek ja siis Lõikuspidu ja meedialaager ja üldse.

Ehk ma ikka koolis ka olen tubli tänavu. Kui ma ometi selgeks saaksin selle, et kas ma üleüldse õigetel ainetel kirjas olen. Pean teatriteaduse tudengitel hõlmast kinni võtma. Ma näen neid tegelikult iga päev ju, nii et ei tohiks raske olla. Aga "Tere!" ütleb ilus elu, kui Ardot tsiteerida. Hetkel mulle veel sobib ja olen hakkamist täis. Vahva. Mulle meeldib, kui on käed tööd täis (tööd, mida meeldib teha).

Nii, Masso täna ei tulnud, Pets rääkis, et tuleb hiljem, tuleb pärastpoole. Ja siis vestleb pikalt. Ma siis ootan huviga, Pets pani juba rakkesse ja põnevile. Grupiteema ja asja. Jah, las ta jääb. Ma lähen nüüd festivali organiseerima ja tubli olema. Haihoo!

---
vt postituse pealkiri

Tere, minu nimi ei ole Pille.

Nii. Nüüd on sellega siis korras. Lihtsalt pidin ütlema. Tartu on pimedas liiga naljakas koht. Eriti kui üksi Toomemäel hulkuda ja mingite seltskondade peale sattuda.

Leedukad olid lätlastest täna paremad. Vähemalt "Kadunud poeg" ja "Sügis tuleb.." võrdluses teeb viimane esimesele suurelt ära. See oli lihtsalt vahemärkuseks.

Täitsa vahva on tegelikult. Sain täna korralikult süüa ainult ühe korra (sest aega ei olnud), aga nüüd istun vahelduseks sellisel kellaajal kodus, minu ees laual on 0,25-liitrine Coca Cola (klaaspudelis, seal on veel umbes pool alles) ja mul on tunne, et täna öösel ma saan magada isegi üle 4 tunni! Maailm on lahe ja reggae on äkkäkkhip.

Vässu on. Tahan tuttu.

---
Masso peab mulle homme pika loengu, ma tean seda. Ootan huviga, mis tal öelda on - eeldusel, et ta üldse oma nägu sel nädalal näitab. Tegelikult võiks ju.

Isuk minun*

Esimene päev oli... Juba midagi ;).

mina et kamp voltisime 152 paberlennukit A2 festivaliplakatitest
mina et Kait ronisime hambaarsti kabineti aknast välja
mina et 2 kunstnikku värvisime kolm poissi aerosoolidega kasti peal ära
mina et Piret hängisime staabis ja jooksime vihmas
mina et Kaur kuulasime merekohinat
mina et kamp vaatasime lätlaste "Kadunud poega" ja leidsime selle mõttetu ja igava olevat
mina et Piret nägime Pirol Jaanust & Co'd rebastega hängimas
mina et kamp nägime "Keeleuuenduse lõpmatut kurvi" ja leidsime selle üliüliülihea olevat
mina et kamp olime varaste hommikutundideni OmaDRAAMA klubis ja nautisime tasuta sööki ja head seltskonda
mina jõin ära viis pokaali veini (kaks valget ja kolm punast või vastupidi - kusjuures ma ei joo veini)
mina et Kaur avastasime umbes pool kolm hommikul Kompaniis, et Kauri ratas on ära varastatud, vähemalt ta ei pidanud mingi 6 km koju kõmpima
(loe täpsemalt minu teatriblogist http://medusademon.spaces.live.com)

Mm... Ma tõusin täna jube vara üles, mis tähendab, et taas kord olen ma maganud umbes neli tundi (ma ei ole enam kindel, mitmes päev järjest läheb) ja mu pea valutab magamatusest natuke. Kusjuures ma ei ole absoluutselt kindel, kas ma olen ennast ikka õigetele ainetele registreerinud, sest tänane loeng-seminar on III aasta ajakirjanike oma (ÕISist hommikul vaatasin). Aga me saame täna piletid ja särgid kätte. Mis on väga hea.

Aa. See veel, et olla popp ja noortepärane ja tegelikult vastata ühele teisele blogile, siis... Annu ja Merli, ma tervitan teid! Ja paide vei, Annu, ma nägin su kaelakaarti staabi laua peal eile.

---
* minu blogi (vt "Keeleuuenduse lõpmatu kurv", Lavaka 22. lennu uudissõnad)

Palju õnne!

Täna avame OmaDRAAMA 2006 teatrifestivali. Palju õnne teile ja meile ka. Olge siis 14.00 Raekoja platsil kohal!

Armasta end aeglaselt

* väike lava
* viis meest
* kaks setti
* vana/uue plaadi materjal pooleks
* nilbed salmid, aga kaunid refräänid

* Karl oli peidus
* Omar oli populaarne
* Juku oli koos Helenega
* Andy oli hoos
* Masso oli Masso

Juku: "Kes teist tuli täna üksi?" - tüüpiline pubimöla, käed, sagin - Juku: "Vaata kui kurb."

Suvaline tüüp Massole: "Kuule, sa oled see akordionimängija vä?" Masso: *irvitab, imiteerib kätega lõõtsa mängimist* "Jajah, olen küll!"

Juku: "Kes teist on kunagi tarbinud alkohoolseid jooke?" - arglikud köed, kisa mõnelt poolt, mölin - Juku: "Te vist ei saanud küsimusest aru... Tõstke käed, kes on kunagi tarbinud mingisugustki alkohoolset jooki!" - koordineeritum möla - Juku: "Tüüpilised eestlased. Ei julge oma probleeme tunnistada. On küll häbiväärt asi."

Teise seti algus, laval on Masso ja kõlaritest tuleb Kala "Buratino". Suvaline mees: "Öö, see on teie lugu ju!" - Masso: "Haa, ei, see ei ole meie lugu!"

Suvaline tšikk lava ees: *sirutab käe välja* "Andrei!" - Andy: *vaatab kahtlevalt tšikki* - Masso Andyle: "Mis passid?!"

Omarile üritati terve kontserdi vältel laval mingeid jooke sisse kallata ja ta pidi tükk aega tegelema fännide käte surumise ja silmade punnitamisega.

---
Aa. Ja esikamedikat teie ei saa, see on mul omaniku juures ära broneeritud. Ärge isegi vaevuge küsima.

Muus osas haisen ma suitsu järgi, kleepun higist, sest hüppasin üles alla ja mulle lõi külge umbes mingi... 4-5 või ka rohkem meessoost olendit. Numbrit ei andnud ja tantsima ka ei läinud.

Jušt

Ma lähen praegu välja. Äkki tuleb üle pika aja vaim peale ja saan midagi kirjutada. Ehk veab.

/täiendatud 15:50/
Tulin just väljast. Ma olen totakalt õnnelik. Naljakas natuke. *itsitab totakalt*

---
Kas mulle ainult tundub, või on täna ilus päev?

Paide Vei

Eile avati Genialistide klubi Tartus, Lutsu teatrimajas. Geniaalsed mehed andsid geniaalse kontserdi. See on geniaalne, mis nad paari päevaga (ja eile ka paari tunniga) teha võivad. Müts maha, Ivar&Co!

Minu kaelas võib alates eilsest näha kaarti "OMADRAAMA 2006 / Merilyn Merisalu / KORRALDAJA". Varsti kütan kirgi ja korraldan asju ka T-särgis. Jei.

Ursula uus plaat tuleb välja 28. septembril 2006. Sõitke palun Tartust ära, andunud noorfännid. Tahaks nagu ise ka esitluskontserdile mahtuda, eks ole.

---
Mul on tänasele Ursula kontserdile Püssirohukeldris kaks tasuta piletit.

Tartuff vol 6

„ FC Venus”

Soome 2005 – 112 min
Režissöör: Joona Tena
Osades: Minna Haapkylä, Petteri Summanen, Laura Malmivaara jt.

Ametlik: On 2005. aasta suvi ja kokkulepetel püsiva hapra suhetetasakaalu löövad paigast salaja soetatud 2006. aasta jalgpalli MM-i piletid. Mehed ei oska aga arvatagi, et nende kallid kaasad vasturünnakule asuvad. Kodukanad ajavad roosad dressid selga ja otsustavad sõlmida kihlveo - kui sügisesel sõpruskohtumisel võidavad nemad, jäävad mehed koju ja jalkaga on lõpp, kui aga naised kaotavad, maksavad nad ise piletid kinni ja ei virise enam kunagi meeste aeganõudva hobi üle.

Mitteametlik: Ei jõudnud seda vaatama, aga ülaltoodud kirjeldust lugedes arvan, et tegevus võiks kulgeda nii, et lõpptulemusena jääb sõpruskohtumine viiki ja naistele on jalgpall endale nii väga trenni ajal meeldima hakanud, et ostavad endale ka piletid ja lähevad meestega koos mänge vaatama. Ja saavad aegade lõpuni omavahel jube hästi läbi. Vms.

Hinnang: suurepärane-hea-keskpärane-kehv … Pole õigust hinnata.

Üks hea koht: Ei tea öelda.

„Volver”

Hispaania 2006 – 120 min
Režissöör: Pedro Almodóvar
Osades: Penélope Cruz, José Luis Alcaine jt.

Ametlik: Filmi keskmes trotsivad kolm generatsiooni naisi tuult, tuld ja isegi surma tänu headusele, julgusele ning mõõtmatule elujõule. Need on töötu abikaasaga jagelev ja teismelist tütart kasvatav Raimunda, tema juuksurist vanem õde Sole ning nende kadunud ema Irene, kes ennast aeg-ajalt ka omastele ilmutab. Pedro Almodóvari karjääri kõige publikusõbralikumat filmi pärjati tänavusel Cannes'i filmifestivalil parima stsenaariumi ja parima naispeaosatäitja auhindadega, neist viimase pälvis kogu 6-liikmeline ansambel.

Mitteametlik:

Hinnang: suurepärane-hea-keskpärane-kehv …

Üks hea koht: Tädi: "Sa oled nii kõhn! Sünnitasid juba ära?" - Raimunda: "Jah, 14 aasta eest." (tütar seisab kõrval) - Tädi: "Küll aeg lendab!"

---
Täiendan.